10-09-2020, 17:28 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-09-2020, 17:30 PM ja muutjaks oli Envir.)
Üldiselt oleks targem kaagutada siis, kui midagi valmis on munetud. Praegusel juhul peale roomikute paigaldamist, sest tehtavate töödega on võimalik lihtsasti puusse panna. Roomikutega aga näikse ikka veel aega minevat. Oleme tööde järjekorra ja loogika läbi mõelnud, võtame siiski riski ning vaatame, mis vahepeal toimunud on.
Valmis on saanud roomiku edasiseks pingutamiseks vajalikud mõlema poole teepikendused.
Pikendus
Tööpinnad tegime 30x50mm ristlõikega 355 terasest. Tööpinnad on toetatud 6mm paksusest lehest välja lõigatud tugedele. Olgu öeldud, et töö käib kodustes tingimustes hobikorras, kus erinevate võimekate seadmete muretsemine pole mõttekas. 30x50 on aga juba selline materjal, mida relakaga ei ole eriti mugav lõigata.
Piilume, millise vahendiga lõikus käis.
Lõikaja
Tõenäoliselt on mõnele see aparaat tuttav. Tegemist on isetehtud robustse sihka-sahkaga, millel pole mingisugust peent hüdraulilist tagastuse tõstet vms. Mootor ajab reduktorit ringi ning see kannab käpa abil raamile kulgliikumise üle. Raamile on lõikamise ajaks pandud lisaraskuseks jurakas rihmaratas. Lõikaja alla on pandud plastist kast, kuhu voolab lõikevedelik. Vedelikku annab ette freespingilt laenatud emulsipump, mis on kasti külge väikse pitskruviga kinnitatud. Vedelikku juhitakse läbi pesumasina vooliku, mille pronksist tila on traadiga improviseeritud statiivi külge kinnitatud. Masina lahendus on üpris teravmeelne: reduktori korpusele on tehtud tugi, mis toetab raami ühelt poolt. Teiselt poolt toetub raam laagrile, mis on reduktori väljundvõllile asetatud. Mõte on hea, aga eks see tulemus pole siiski niiväga täpne, raamil on lõtkud. Põhimõtteliselt, kui lõige välja mõõta, siis saab üpris täpselt lõigata nii 1mm sisse. Kui nii täpselt pole aega passitada, siis sobib riist hästi mõni mm siia-sinna toorikute lõikamiseks.
Lõikevedelikuna kasutame miskit veega segatud spetsõli. Õli on Itaaliast pärit ning sellega tehtud emulss jahutab saetera hästi, ühe teraga olen teinud paarsada lõikust kindlasti. Lõpuks läks tera liiga nüriks ja sai välja vahetatud. Efektiivsuse mõttes oleks tulnud tera kiiremini ära vahetada, aga tahtsin näha, kui palju saab. Sellise isetehtud riista kohta sai ühe teraga ikka üpris palju. "Päris" emulsiga on ka selle poolest hea lõigata, et rooste ei lähe niiväga midagi. Arvestades, et 450mm auguvahega veneaegseid terasi on mul saadud pärandvarana üks ports ning neid on ka ala 2 eur/tk juurde ostetud, siis on varu päris pikaks ajaks. Lõikuse omahind on masina maksumust ning jooksevkulu arvestades ikka s*taks odav. Võrrelda siis, kui minna kuskile butiiki sae alla, kus on küsimus, kas üldse löögile saab ja milline summa lõikama motiveerib? Enamasti alla 10-15eur per lõige väga ei kipu motiveerima.
Tulemuseks neli klotsikest + jääk.
Valmis on saanud roomiku edasiseks pingutamiseks vajalikud mõlema poole teepikendused.
Pikendus
Tööpinnad tegime 30x50mm ristlõikega 355 terasest. Tööpinnad on toetatud 6mm paksusest lehest välja lõigatud tugedele. Olgu öeldud, et töö käib kodustes tingimustes hobikorras, kus erinevate võimekate seadmete muretsemine pole mõttekas. 30x50 on aga juba selline materjal, mida relakaga ei ole eriti mugav lõigata.
Piilume, millise vahendiga lõikus käis.
Lõikaja
Tõenäoliselt on mõnele see aparaat tuttav. Tegemist on isetehtud robustse sihka-sahkaga, millel pole mingisugust peent hüdraulilist tagastuse tõstet vms. Mootor ajab reduktorit ringi ning see kannab käpa abil raamile kulgliikumise üle. Raamile on lõikamise ajaks pandud lisaraskuseks jurakas rihmaratas. Lõikaja alla on pandud plastist kast, kuhu voolab lõikevedelik. Vedelikku annab ette freespingilt laenatud emulsipump, mis on kasti külge väikse pitskruviga kinnitatud. Vedelikku juhitakse läbi pesumasina vooliku, mille pronksist tila on traadiga improviseeritud statiivi külge kinnitatud. Masina lahendus on üpris teravmeelne: reduktori korpusele on tehtud tugi, mis toetab raami ühelt poolt. Teiselt poolt toetub raam laagrile, mis on reduktori väljundvõllile asetatud. Mõte on hea, aga eks see tulemus pole siiski niiväga täpne, raamil on lõtkud. Põhimõtteliselt, kui lõige välja mõõta, siis saab üpris täpselt lõigata nii 1mm sisse. Kui nii täpselt pole aega passitada, siis sobib riist hästi mõni mm siia-sinna toorikute lõikamiseks.
Lõikevedelikuna kasutame miskit veega segatud spetsõli. Õli on Itaaliast pärit ning sellega tehtud emulss jahutab saetera hästi, ühe teraga olen teinud paarsada lõikust kindlasti. Lõpuks läks tera liiga nüriks ja sai välja vahetatud. Efektiivsuse mõttes oleks tulnud tera kiiremini ära vahetada, aga tahtsin näha, kui palju saab. Sellise isetehtud riista kohta sai ühe teraga ikka üpris palju. "Päris" emulsiga on ka selle poolest hea lõigata, et rooste ei lähe niiväga midagi. Arvestades, et 450mm auguvahega veneaegseid terasi on mul saadud pärandvarana üks ports ning neid on ka ala 2 eur/tk juurde ostetud, siis on varu päris pikaks ajaks. Lõikuse omahind on masina maksumust ning jooksevkulu arvestades ikka s*taks odav. Võrrelda siis, kui minna kuskile butiiki sae alla, kus on küsimus, kas üldse löögile saab ja milline summa lõikama motiveerib? Enamasti alla 10-15eur per lõige väga ei kipu motiveerima.
Tulemuseks neli klotsikest + jääk.