[Heiki5]

Tõenäoliselt on minuga läinud nii nagu paljudel teistel siin foorumis, kuidagi ei anna rahu esimene oma auto. Ta polnud võib olla kõige ägedam, mis seni omatud on, kuid siiski esimene võimalus olla oma liikumistes vaba. Minu esimeseks sõidukiks sattus BMW 525e aastast 85 ning olles ise varastes 20ndates ei osanud ma sellel ajal hainina disaini väga kõrgelt hinnata ning peale mõnda aastat muretuid kilomeetreid sai ta aastal 2007 maha müüdud, kuna esi vasakut ratast tungrauaga tõstes polnud enam võimalik juhi ust avada/sulgeda(probleem, mille lahendamine ei tekitaks täna mulle raskusi). 
Kuna viimastel aastatel on selgeks saanud, et kindlasti tahan omada veel ühte e28-t. Soovitatavalt muidugi 525e 85a sinise sisuga jne, kuid peamine oli siiski leida auto, millest midagi ehitama hakata.
Auto otsingud osutusid oodatust keerulisemaks. Kuna otsisin võimalikult odavalt remonti vajavat autot, siis küll oli problemiks hind, segadus dokumentidega või laiskus minna autot teise eesti otsa vaatama. Kuid umbes 1,5a tagasi õnnestus leida sobilk isend kõigest paari km. kaugusel kodust. Auto polnud müügiportaalides üleval, kuid kirjake tel.nr-ga postkasti ning varsti veereski masin juba minu hoovi. 
Tobedal kobel ei taibanud toomisest ja algsest olukorrast ühtegi pilti teha, ju siis oli elevus liialt suur.

Kui ma ei eksi, siis kirjutas vist foorumlane Fomka ühes oma postituses, et ükskõik kui palju sa neid roostes keresi näinud oled ja tööde mahuga vastu näppe saanud, suudab iga uus projekt negatiivselt üllatada.
Kuigi tungraua kohad tundusid pealevaadates kõvad, siis tõstma enne ei hakanud, kui kõik see mida pealtpoolt võimalik eemalda läinud on. Abi polnud, tungraud venis pikemaks, kuid auto maast kõrgemale mitte. Enne liivapritsi otsustasin küljekarbid ja taga koopaääred küljest lõigata.