Uunikute 20-nes (Liba)Talveralli 2021 on siis edukalt mittetoimunud.
Osalejaid oli vastavalt valitsuse soovitustele tänavu poole vähem, kohtunikke ei kohanud või ei tundnud maski tagant ära, bändi ei tulnud ja tagaistmele kedagi ei lubanud. Muru oli poole rohelisem, hanged olid poole kõrgemad ja jää oli poole libedam. Start oli poole hiljem, kiirused poole aeglasemad ja lõunapausil vorst poole pikem. Kui vaja oli siis kallati peale ja kui vaja ei olnd siis võeti ka pealt- ja vahest ka alt ära. Seda kõike tehti poole rutem, aga selle eest poole põhjalikumalt. Tulemused olid poole paremad, (auhinna)laud oli poole pikem ja konkurente sai kiidetud poole rohkem. Tänukõned poole lühemad aga naeratused jälle poole laiemad... Ühesõnaga oli tore kontaktivaba spordipäev.
Kordamisele läks siis 2018 aasta legend, "self" start Tehvandil, staadioni kella järgi.
Teeolud vaheldusid siis vifti-siksti nagu ütlevad klassikud
äärmusest teise, oli nii pehmet muda kui jäätunud muda ja metsavahel ikka ilus puhas jää:
Kokkuvõtteks: vanu legende lapates oli keeruline meenutada stardipaiku, nende kohta täpset teavet enamasti legendis kirjas pole, tegelt võiks olla. K
olm aastat vana legendi järgi raja uuesti läbimine on sama lahe, tegelt ei mäleta rajast mitte muhvigi. Küsimusi vastates, olid mõned kohad meeles kus vastus asus, aga vastus ise mitte. Ootuspäraselt olid talumehe hoovilt need sinimustvalged heinapallid, veised vahepeal nahka pannud, kõik muu oli nii nagu kolm aastat tagasi, ei leidnud üles ainult ühte silti. Sama tõus mille võtmine valmistas raskusi juba aastal 2018, ei pidanud ka seekord pettuma, oli kuuldavasti oma ülesannete kõrgusel ka tänavu.
Julgen soojalt soovitada. Kõik toimib.