[Sm.Autojuht]

Tervitus . Kuna Indrek ka veidi soovitas mul oma  õnnelikust õnnetusest ka teistele kirja teel teada anda , siis seda nüüd peale pikka põdemist ka üritan . Et kõigile arusaadavaks teha pean alustama kaugelt algusest . Tahtsin  alati nendel suursõitudel osaleda aga paraku elu sundis alati samadel aegadel teistes euroopa riikides suuri sõite tegema . Nüüd läks teisiti . Mineva kevad 7 aprill  2020 sai uueks sünnipäevaks . Ränk võitlus tervisega on olnud ja ka paraku jääb . Sõbrad siis said määravaks osalema selle aastasel suursõidul .  Mis põed , saad hakkama , võid ju pool rehkendust teha kui täit ei jõua !  Nii sai Gaz 22G  välja võetud ja suursõiduks põhjalikult üle käidud . 18 juuni sõitsin tüv.-i tegema peale nelja aastat . Karm ülevaataja kutsus stendile lähemale ja teatas et täitsa jama , pole tema ajaloos ühelgi autol olnud 100 ja 100 . Ma esmalt ei saandki aru mis halvasti või hästi . Kõik tuli hiljem muidugi . Oli ainult hoiatus sõnad kaasa , et kui järsku neli ratast plokki pidurdad , võib keegi tagant otsa sõita . Koju ja võistlusrattad alla et laupäeval rivis olla . Algaski üritus Paides kõike lubavalt . Meeleolu oli positivne , päike andis energiat ja paraku ka kuumust . Olime  ühel hetkel kenasti pidurdanud ja sidurdanud kolonnis läbi Väike -Maaria ja valmis uuesti  hoogu koguma .  Aga . Järsku tuli teadmine et hobused kapotialt lahkunud ja lihtsalt auto enam liikuda ei jõua . Bussijaama pingile istudes lehvitasin möödujatele ja nautisin kärssavate pidurite lõhna . Siis meenusid 100 ja 100 ning kunagi tarkade klubis kiidetud BSK piduri õli ! Surved välja ja joogivesi trumlitele , õnnestus jätkata sõitu   siis kui kõige aelasemad olid juba ka ammu möödunud .  Rakveres oli veits aega kosuda ja mõelda kas läheb mulle üksinda mõtekaks edasi riskida , jamad esimesel päeval , tervis küsimärk jube palavus . Jalutades kogunemise  platsil aga selgus et ma pole kaugelti mitte ainuke ädaline , otsustasin jätkata . Tõnu veel lisas tuju tõstmiseks et viimaseks päevaks saavadki kõik autod ka korda ! Nii hakkaski ka minu kolgatama jama piduritega . Siga head pidurid 100 ja 100 tee või ise 200 , iga päev ! Siis meenusid  ka kunagised tarkused kui võistlusautol dod -4  kees , nüüd BSK . Ah. Vot aga ühel järgneval ilusal päeval , kui olin jõudnud üle Rannapungerja jõe , paisusid järjekordselt pidurid täiesti kinni . Kõõrini . Elustamine volgat ei huvitanud seekord . Jõe äärde parkla  tuli ka  ädalisi . Sai siis võetud käsile ujumis üritus mitte eriti külmas vees ! Vahet pole .Teised nagu olid tublid ja  said kähku ujutud . Ma võtsin juba mönuga . Ronisin kenasti välja , võtsin rätiku ja mõtlesin et longin autu poole , too jäi tee äärde 100 m. sillast . Aga jah Ave tuli juba jooksuga vatu ja teatas et su volga on läind . Mis jamate . Tulin tee äärde ja oligi nii, ainult vee nõu 5 liitrine ja kingad haigutasid tee serval . Ujukate väel teab kus , ei dokustaate , riideid , raha ega nööri . Läind ta oligi . Mõtlesin et nii paljaks polegi veel kuram kunagi tehtud ,  Vähemalt Ave , Rein ja  Vello poisiga toeks . Kaks  mosset ja volvo maastur samuti . Järgneb... üritan.