[Formika]

Päris huvitav materjal Dmitri Daškolt mis erineb oluliselt varem avaldatutest (seda teksti ei saa tervikuna kopida, sorry seega minu lühemat sorti vabatõlge):

Peale traktorite tootmise lõpetamist 32, otsustati suunata vabanenud tootmispind esindusautode ja varuosade tootmisse. Selleks küsiti valitsuse heakskiit.
Aga juba juunis 1932 oli Stalin vastu 3 miljoni valuutarubla väljamaksmisele "Krasnõi Putilovets" tehasele, tehase ümberseadistamiseks esindusautode tootmiseks (väike võrdlus, et Zis 101 disain ja kereplekkide stantsid saadi hiljem ainult 500 tuhhi eest) viidates võlgadele ja metalli puudusele. Stalin tegi ettepaneku oodata tootmise alustamisega, kuni kodumaine tööstus on võimeline ise varustama tehast vajalike tootmispinkide ja sisseseadega, et mitte sõltuda impordist.
Lihatšovi (kes oli Stalini soosik) ja Stalini vahelisest kirjavahetusest selgub, et S. nõustus Lihatšovi ettepanekuga tuua L1 tootmine üle Moskvasse juba ENNE nende kuue L1 näidise valmimist. 
1933 aasta sügisel kingiti neli L1-te Mongoolia partei kõrgemale juhtkonnale. Krasnõi Putilovetsi juhtkond, peakonstruktorid ja Projekteerijate suuremad ninad (siis mitte auto vaid autotootmise projekteerijad) represseritakse ja lastakse maha 37-38. 

Kaks L1-te ja kogu dokumentatsioon ja joonised anti üle Moskva Zis tehasele. Projektmaterjal osutus mitte sobivaks ja esmalt planeeriti L1-tesid kasutada makettidena, seda siiski ilmselt ei tehtud. Mindi sama teedpidi nagu oli mindud Krasnõi Putilovetsis, alustati projekteerimist/kopeerimist otsast peale Buigi baasil 33-90. Esimeses järjekorras mindi üle meetermõõdustikule.

Kokkuvõtteks: siin on konkreetne viide, kellele, kuhu ja millal need neli L1-te läksid. Mingid fotod neist Mongoolias peaks ikka kusagil olema. Ma ei tea kui aktiivsed Mongoli vanaauto huvilised on, aga no keegi "roostetanudrauahull" seal ikka on. Tuleks mõni kontakt leida. Fiva liikmed nad kahjuks ei ole.

Väga hea artikkel. Siin on kokkuvõtvalt kõik olemas, millest olen alati rääkinud. Kogu eelneva vaidluse võtaks kokku järgnevalt.
1. Toodeti 6 + 4 autot ja viimased 4 läksid Mongooliasse. 6 autot jagati laiali mittekinnitatud andmetel 2 Moskva, 3 Leningrad, 1 Harkov
2. USA-st osteti 2 Buicki ja 10 auto tarbeks detailid 80 - 90 % ulatusest vajaminevast. 
3. Raha autode masstootmiseks ei saadud, piirduti ostetud osadest autode kokkupanekuga. Puudusid vajaminevaed metallid, stantsid, pingid osade tootmiseks.
4. Töötajatel puudusid igasugused oskused tolle aja kohta üli keeruliste autode ehitamiseks. Selle punkti kallal peatuks pikemalt. Paljud, kes pole kursis autode kokkupanekuga võivad arvata, et mis see on. Võtan riiulilt jupi ja panen muudkui külge. Olen seda tööd teinud 20 aastat. Igal asjal on oma kindel järjekord ja küllalt on juba tehtud töö tagasi võetud, sest mingi vidin, mis oleks pidanud varem pandud olnud, jäi panemata. 
5. 2 ostetud Buicki ja kogu dokumentatsioon anti üle Moskva Stalini nim tehasele, kus tehti detailidest joonised, viidi need meetermõõdustikku, lihtsustati konstruktsiooni, telliti USA-st kere disain ja stantsid nende valmistamiseks.
6. Esimene ZIS 101 veeres konveierilt Jaanuaris 1937, ehk Moskva tehasel kulus üle kolme aasta, et panna käima tootmine, millega Putilovlased väidetavalt said hakkama 6 kuuga
7. ZIS 101 oli vaatamata kõigele viletsa kvaliteediga auto.