18-01-2025, 21:37 PM
Tere õhtust!
Lehitsesin mina täna jälle seda "Automotokroonika" raamatut ja tekkis kiusatus ka siia üht - teist lisada, vb mõnda üksikut ehk natuke huvitab...
Teoses ei ole ilmselgelt päris kõiki sõidukeid üles loetud, aga kindlasti enamik on mainitud. Ja selle järgi saab väita, et enne
I MS oli praeguse Eesti Vabariigi maadel ca 30+ NSU tsiklit, eriti hulga oli neid Tartumaal ja vist kõige enam oli mitmete aastate 2 1/2 PH mudeleid. Ja saab sellest raamatust infot ka anonüümsete fotode koju ajamiseks, no veidi vähemalt mõne asja kohta piiride koomale tõmbamiseks. Ja saan ka veidi parandada eelnevates postides tehtud vigu või puudusi.
Näiteks olen siin ja ka mujal küllaltki julgelt väitnud, et peaaegu kõik mootorsõidukid võeti sundkorras I MS puhkemisel kohe sõjasõitu tegema, aga see ei olnud päris nii. Esimene rekvireerimine oli 1914 juulis ja näiteks Riias (st ka Eestimaa Liivi Kubermangu masinad) oli seis selline, et registreeritud 181 - st tsiklist võeti 50 ja Tallinnas kohale toodud 138 - st 36 tsiklit. Muide, Riiga ilmusid kõik registreeritud sõidukid kohale, Tallinna aga kaugeltki mitte kõik.
(Väike subjektiivne märkus - Põhja - Eesti elanik oli rohkem arenenud ja mõtles oma peaga, näiteks minu esivanemad on isa poolt pärit Narva alt külast ja ema poolt Lõuna - Harjumaalt, lihtsalt teadmiseks, ilmselt juhus 
)
Aga järgnes veel mitmeid rekvireerimisi, sealhulgas ka saksa okupatsioonivõimude poolt ja viimaks ka Eesti Vabariigi poolt Vabadussõja tarbeks, nii et enam - vähem ikkagi suurem osa läks käiku ja omanikelt ära...
Siis veel saame raamatust lugeda, et Eduard Otsing vähemalt 1 NSU auto sai müüdud - Leo von Siversile õnnestus müüa 1913 aasta tumerohelise torpeedo kerega NSU 10/30 automobiil lahja 5600 rubla eest. Ja neid NSU sõiduautosid oli tollal Eestis üsna mitu tükki...
Jne jne jne, mida kõike huvitavat (vähemalt minu jaoks) saab sealt raamatust lugeda!
Näiteks tulles tagasi eelmises postis kajastatud 1912 NSU 3 HP juurde, no see, mille najal armastasid eesti edasipüüdlikud mehed ennast fotografeerida lasta ja ka naissoost motohuvilisi intrigeerida püüdsid...
Antud tsikli soetas endale pärnu juudi rahvusest kaupmees Jeremiah Kahn 1912 aastal 400 rubla (no see oli kataloogi hind, ei tea mina ega ka ilmselt hr. Levoll, mitu rubla tegelikult välja käidi) eest ja juba 1914 müüs ta selle soliidse sõidumasina Tammistu valla Lõo talu peremehele Märt Jaaksonile 225 rubla eest!!! (Üldse on raamatust näha, et juba tollal oli teatud seltskond sõidukite huvilisi, kel pidevalt midagi tagumikus või mujal kiheles ning pidevalt müüdi osteti ja vahetati omi sõidukeid. (Mitte nagu minu kadunud isa, kes 1979 ostis sõiduauto IŽ Kombi ja sõitis sellega oma maise teekonna lõpuni ning pärandas selle universaalse sõiduauto oma tublile pojale, kes seda siiani hoolikat, no või siis lihtsalt hoiab, et maksta selle eest, mis nõutakse).
Aga Jeremiah Kahniga läks nagu ikka Balti riikide juutidega, 1940 natsionaliseeriti tema ettevõtted ja 1941 saksa vabastajad lõpetasid Kloogal tema maise rännaku.
No raamatust võiks kirjutada veelgi, aga keda see ikka huvitab ja vb pole ka kena seda teost siin ümber jutustada, keda huvitab, see loeb ise! Igaks juhuks parandan end veel, et ka selles raamatus on mõni jalgrattapilt ja ka tollased raamatus kajastatud tegelased vahel ikka tegid jalgrattasõitu, st sportlikult tasandil, ka.
Ja tegelikult ka kõik siin teemas esitatud fotod ei ole minu poolt lihtlabaselt kusagilt pihta pandud, mõned on ka omanike poolt heast tahtest mulle edastatud.
Lehitsesin mina täna jälle seda "Automotokroonika" raamatut ja tekkis kiusatus ka siia üht - teist lisada, vb mõnda üksikut ehk natuke huvitab...
Teoses ei ole ilmselgelt päris kõiki sõidukeid üles loetud, aga kindlasti enamik on mainitud. Ja selle järgi saab väita, et enne
I MS oli praeguse Eesti Vabariigi maadel ca 30+ NSU tsiklit, eriti hulga oli neid Tartumaal ja vist kõige enam oli mitmete aastate 2 1/2 PH mudeleid. Ja saab sellest raamatust infot ka anonüümsete fotode koju ajamiseks, no veidi vähemalt mõne asja kohta piiride koomale tõmbamiseks. Ja saan ka veidi parandada eelnevates postides tehtud vigu või puudusi.
Näiteks olen siin ja ka mujal küllaltki julgelt väitnud, et peaaegu kõik mootorsõidukid võeti sundkorras I MS puhkemisel kohe sõjasõitu tegema, aga see ei olnud päris nii. Esimene rekvireerimine oli 1914 juulis ja näiteks Riias (st ka Eestimaa Liivi Kubermangu masinad) oli seis selline, et registreeritud 181 - st tsiklist võeti 50 ja Tallinnas kohale toodud 138 - st 36 tsiklit. Muide, Riiga ilmusid kõik registreeritud sõidukid kohale, Tallinna aga kaugeltki mitte kõik.
(Väike subjektiivne märkus - Põhja - Eesti elanik oli rohkem arenenud ja mõtles oma peaga, näiteks minu esivanemad on isa poolt pärit Narva alt külast ja ema poolt Lõuna - Harjumaalt, lihtsalt teadmiseks, ilmselt juhus )Aga järgnes veel mitmeid rekvireerimisi, sealhulgas ka saksa okupatsioonivõimude poolt ja viimaks ka Eesti Vabariigi poolt Vabadussõja tarbeks, nii et enam - vähem ikkagi suurem osa läks käiku ja omanikelt ära...
Siis veel saame raamatust lugeda, et Eduard Otsing vähemalt 1 NSU auto sai müüdud - Leo von Siversile õnnestus müüa 1913 aasta tumerohelise torpeedo kerega NSU 10/30 automobiil lahja 5600 rubla eest. Ja neid NSU sõiduautosid oli tollal Eestis üsna mitu tükki...
Jne jne jne, mida kõike huvitavat (vähemalt minu jaoks) saab sealt raamatust lugeda!
Näiteks tulles tagasi eelmises postis kajastatud 1912 NSU 3 HP juurde, no see, mille najal armastasid eesti edasipüüdlikud mehed ennast fotografeerida lasta ja ka naissoost motohuvilisi intrigeerida püüdsid...
Antud tsikli soetas endale pärnu juudi rahvusest kaupmees Jeremiah Kahn 1912 aastal 400 rubla (no see oli kataloogi hind, ei tea mina ega ka ilmselt hr. Levoll, mitu rubla tegelikult välja käidi) eest ja juba 1914 müüs ta selle soliidse sõidumasina Tammistu valla Lõo talu peremehele Märt Jaaksonile 225 rubla eest!!! (Üldse on raamatust näha, et juba tollal oli teatud seltskond sõidukite huvilisi, kel pidevalt midagi tagumikus või mujal kiheles ning pidevalt müüdi osteti ja vahetati omi sõidukeid. (Mitte nagu minu kadunud isa, kes 1979 ostis sõiduauto IŽ Kombi ja sõitis sellega oma maise teekonna lõpuni ning pärandas selle universaalse sõiduauto oma tublile pojale, kes seda siiani hoolikat, no või siis lihtsalt hoiab, et maksta selle eest, mis nõutakse).
Aga Jeremiah Kahniga läks nagu ikka Balti riikide juutidega, 1940 natsionaliseeriti tema ettevõtted ja 1941 saksa vabastajad lõpetasid Kloogal tema maise rännaku.
No raamatust võiks kirjutada veelgi, aga keda see ikka huvitab ja vb pole ka kena seda teost siin ümber jutustada, keda huvitab, see loeb ise! Igaks juhuks parandan end veel, et ka selles raamatus on mõni jalgrattapilt ja ka tollased raamatus kajastatud tegelased vahel ikka tegid jalgrattasõitu, st sportlikult tasandil, ka.
Ja tegelikult ka kõik siin teemas esitatud fotod ei ole minu poolt lihtlabaselt kusagilt pihta pandud, mõned on ka omanike poolt heast tahtest mulle edastatud.