18-06-2023, 15:04 PM
Selle H1-ga, millega ülevaatust üritasin, avasid isandpauk ja linnuke uue Pandora laeka või vihmausside purgi.
Samuti on süüdi härrased Tõnu Piibur ja Hugo Osula, kellede bussikollektsioonist sattusin just lugema. Kuna vanade busside rivi on väärikas, tahtsin samuti tunda ennast kui bussipargi direktor...
Haapsalus oli odavalt müügis üks H1, kuuekohaline. Karbid robustselt remonditud, mootoris mingi kotermann sees - vahel käis nagu antsu viiul ja järgmisel korral jättis iga neljanda diisliplahvatuse vahele.
Ostsin selle isiklike vahendite eest ära, lükkasin arvuti järele, vaatasin veakoodide rivi. Vahetasin paari andurit, tolku vähe.
Kuna plaan oli, et suve lõpuni pruugin bussi ise töösõitudeks ja siis viin Ukrainasse, oli oht, et omal käel remontimisel ei saa see ka suve lõpuks korda ja nii töristasin bussiga Karla Auto ukse taha.
Diagnoos - külasepp Kulibini poolt ära rikutud ja loksuv vändaotsa rihmaratas, mis tekitas väga muutliku süüteajastuse.
Praavitati välja, vahetati ära rihmakomplekt ja jäin veel 500€ võrra vaesemaks. Siiski planeeritud eelarvet omakasutuse kulude osas ei ole veel ületanud.
Kuna ilmavõrgu kasutusajalugu näitas tehisintellektile ära, kes siin H1 osas huviline, polnud midagi imestada, et moluvihikus keris ette 400€ maksev buss Kundas. Väidetavalt sõitev ja isegi veel kuu aega ülevaatust naha vahel. Rauahinnaga taburet, igatahes! Kasvõi doonoriks, eks. Sel ajal oli ka Haapsalu bussi saatus alles ebaselge, ootas teine Karla ukse taga oma järjekorda.
Kõne müüjale tõi välja, et sõitev on buss siiski alles kütusefiltri ja akuga komplekteerimise järel. No problemo, sõbralikust autopoest need vidinad pluss õhufilter - kurat teab mis nirgipesa seal kopsikus võib olla, eks.
Sõitsime sõbraga kahekesi siis Kundasse, muterdasime kuluosad ringi. Kütusefilter nägi tõesti välja nagu nagu oleks seal surnud konn ja veel jäledamaid objekte sees.
Pumpasime kütuse üles ja see oli esimene ikaldus, sest kolekaua kulus aega. Tõttöelda väsisid käed ja vahepeal vuristasime starterit ka. Lõpuks läks käima. Käis hästi, aga masendava regulaarsusega suri kütusenälja kätte maha. Kuna paagiseier näitas kolmandikku ka väljas süütega, olime optimistid ja arvasime rikkis seieri ja tühja paagi kombinatsiooni. Venitasime tanklasse, panime 30l juurde ja üritasime siis pealinna poole startida.
Ei õnnestunud. Varsti suri taas ja käivitamiseks tuli jälle pikalt starterit vuristada. Hilise aja ja koduigatsuse tõukel tellisin Rakverest puksiiri ja lasin põdura bussi kohalike diisliseppade töökoja juurde vedada.
Homme tööpäeval siis selgub, mis hädad sel bussil tegelikult on. Igatahes kui muud ei saa, saab Haapsalu H1 ja vajadusel ka Tallinna H1 sealt ühtteist juppe ja ostuhind tuleb Koskist tagasi.
Kokkuvõttes on siis kolm H1 masinat erinevates sõjatee etappides.
P.S. Kunda bussi soetasin samuti omavahenditest.
P.P.S Pildimaterjal siis kui on bussid ühes kohas.
Samuti on süüdi härrased Tõnu Piibur ja Hugo Osula, kellede bussikollektsioonist sattusin just lugema. Kuna vanade busside rivi on väärikas, tahtsin samuti tunda ennast kui bussipargi direktor...
Haapsalus oli odavalt müügis üks H1, kuuekohaline. Karbid robustselt remonditud, mootoris mingi kotermann sees - vahel käis nagu antsu viiul ja järgmisel korral jättis iga neljanda diisliplahvatuse vahele.
Ostsin selle isiklike vahendite eest ära, lükkasin arvuti järele, vaatasin veakoodide rivi. Vahetasin paari andurit, tolku vähe.
Kuna plaan oli, et suve lõpuni pruugin bussi ise töösõitudeks ja siis viin Ukrainasse, oli oht, et omal käel remontimisel ei saa see ka suve lõpuks korda ja nii töristasin bussiga Karla Auto ukse taha.
Diagnoos - külasepp Kulibini poolt ära rikutud ja loksuv vändaotsa rihmaratas, mis tekitas väga muutliku süüteajastuse.
Praavitati välja, vahetati ära rihmakomplekt ja jäin veel 500€ võrra vaesemaks. Siiski planeeritud eelarvet omakasutuse kulude osas ei ole veel ületanud.
Kuna ilmavõrgu kasutusajalugu näitas tehisintellektile ära, kes siin H1 osas huviline, polnud midagi imestada, et moluvihikus keris ette 400€ maksev buss Kundas. Väidetavalt sõitev ja isegi veel kuu aega ülevaatust naha vahel. Rauahinnaga taburet, igatahes! Kasvõi doonoriks, eks. Sel ajal oli ka Haapsalu bussi saatus alles ebaselge, ootas teine Karla ukse taga oma järjekorda.
Kõne müüjale tõi välja, et sõitev on buss siiski alles kütusefiltri ja akuga komplekteerimise järel. No problemo, sõbralikust autopoest need vidinad pluss õhufilter - kurat teab mis nirgipesa seal kopsikus võib olla, eks.
Sõitsime sõbraga kahekesi siis Kundasse, muterdasime kuluosad ringi. Kütusefilter nägi tõesti välja nagu nagu oleks seal surnud konn ja veel jäledamaid objekte sees.
Pumpasime kütuse üles ja see oli esimene ikaldus, sest kolekaua kulus aega. Tõttöelda väsisid käed ja vahepeal vuristasime starterit ka. Lõpuks läks käima. Käis hästi, aga masendava regulaarsusega suri kütusenälja kätte maha. Kuna paagiseier näitas kolmandikku ka väljas süütega, olime optimistid ja arvasime rikkis seieri ja tühja paagi kombinatsiooni. Venitasime tanklasse, panime 30l juurde ja üritasime siis pealinna poole startida.
Ei õnnestunud. Varsti suri taas ja käivitamiseks tuli jälle pikalt starterit vuristada. Hilise aja ja koduigatsuse tõukel tellisin Rakverest puksiiri ja lasin põdura bussi kohalike diisliseppade töökoja juurde vedada.
Homme tööpäeval siis selgub, mis hädad sel bussil tegelikult on. Igatahes kui muud ei saa, saab Haapsalu H1 ja vajadusel ka Tallinna H1 sealt ühtteist juppe ja ostuhind tuleb Koskist tagasi.
Kokkuvõttes on siis kolm H1 masinat erinevates sõjatee etappides.
P.S. Kunda bussi soetasin samuti omavahenditest.
P.P.S Pildimaterjal siis kui on bussid ühes kohas.