10-11-2023, 00:20 AM
Bussipargi uudiseid siis ka:
H1 "Kunda/Rakvere"
Autol said juuli lõpus vahetatud tagavedrud, remonditud esipidurid, vahetatud õli ja filtrid ning kuna Ants Ermil oli just konvoi Tallinnast minemas, pakkusin seda neile lisaks. Paraku tehti piduriremondis haiget rattalaagrile ja see otsustas Leedus, et aitab küll! Buss lohistati kohalikku töökotta, kus see ära remonteeriti ja järgmisel korral veeres viisakalt Ukrainasse kohale.
Nüüd sõidavad sellega 39. õhutõrjeraketirügemendi võitlejad.
H1 "Haapsalu"
Selle äraviimiseks tegin oktoobri lõpus üsna eksprompt reisi, bussiga sinna, rongide-lennukitega tagasi.
Bussi hakkavad kasutama väeosa A1476 võitlejad. Masin saab rohelise kuue ja läheb teenima Donetski alla.
Kuna sellel üksusel oli see esimene välismaa annetusena saadud auto, läks paberitega tõmblemiseks - lubatud tähtajaks abideklaratsiooni aluseks olevat garantiikirja ei suudetud vormistada ja kontaktisik palus mul Poolas seniks nende kulul ulualune leida kuni nad asjad korda saavad.
See mõte mulle üldse ei meeldinud, sest mul oli koormas Silja Peegli igakuine annetuste saadetis, mida ka pikisilmi oodati. Samuti oli Kiievis mitme tuttavaga nägemine kokku lepitud.
Seega sõitsin riiki sisse arvestusega, et enne auto üleandmist pean korra veel sellega Poolas käima ja uuesti Ukrainasse sisenema, sedapuhku siis deklareerides.
Kiievis (noh, ma ütlen küll ukrainapäraselt Kõjiv, aga kirja panna seda näpud tõrguvad) käidud, tuttavad nähtud, jäi veel päevake aega linna pealgi jalutada.
Nova Poshtaga panime Žitomiri poole teele Silja Peegli abisaadetise - akupangad, soe pesu, villased sokid, ravimid. Jõudsid kohale paari päevaga:
Link saadetise vastuvõtja FB postitusele
Sai visatud pilk peale ka kesklinna näitamiseks toodud puruks lastud orkitehnikale.
BMP-2 - bratskaja mogila pehhotõ näiteks õigustab igati oma nime:
BTR, staabi/sidemasina versioon:
Maidanil sai ka mõistagi käidud.
Järgmine päev sügasime siis Lvivi poole, et seal ööbida ja teha kiire hüpe Poola, Przemysli või Hrebennesse.
Teel jõudsime järele autole, mis langenud võitlejat politseieskordiga kodukalmistule sõidutas. See pilt tõi klombi kurku, kuidas külade kaupa inimesi tuli tee äärde põlvitades ja auto ette lilli heites langenut austama. Ka vastutulevad autod tõmbasid teeserva, juhid tulid välja ja laskusid korraks põlvili. Vanemad inimesed ja ka omajagu noori lõid ka risti ette.
Pilti ei teinud. Kes loeb Vahur Laiapea Ukraina päevikuid, leiab sealt sarnase kirjelduse.
Lviv on juba tuttav ja kodune linn. Samal õhtul sai ka tuttavaid nähtud ja nendega Lääne-Ukraina suhtelises rahus väike õlu kohalikus kõrtsis tehtud.
Järgmisel hommikul siis plaanipärane Poola "sutsakas", et oleks auto ametlikult riigist lahkunud ja seesama auto riiki sisenenud kui humanitaarabi. Viimased piiriületused on kõik libedalt läinud ja tuleb tagantjärele tunnistada, et ka veidi liiga enesekindlaks ja ülbekski teinud. Seekord sõitsin Lvivist välja veendumuses, et mõni tund ja olengi tagasi. Jätsin maha isegi oma väikse seljakoti elementaarsete asjade ja vidinatega.
Algus läkski hästi. Šegini linnapiiri kontrollpunkt, mis on esimene piirijärjekord, et saba tervet linna ei ummistaks, lubas "volontjoril" sabas passimata piiripunkti minna. Seal sain juba tunnikese ja peale tiksuda kuni lõpuks väljasõidutempel passis ja Poola poolel järgmises järjekorras.
Ja siis tuli litakas allapoole vööd. Poola piirivalvurile dokumente esitades selgus, et juhiluba jäi eelmainitud seljakotiga Lvivi. Ja ilma juhiloata ei ole autoroolis istudes ühelgi juhul võimalik Poola pääseda. Aga mul oli vaja ikkagi Przemysli saada ja sealt Eestisse üks postipakk teele panna, mis lennupagasi jaoks liiast oli...
Õnneks pakkus pan ise välja nutika lahenduse ja aitas seda ka realiseerida, kaubeldes järgmisest mitme mehega masinast ühe härra mu bussi rooli. Ja Poolas ma olingi ja asjad said aetud.
Aga vaat tagasi Ukrainasse istusin ma seal piirisabas oma kaheksa tundi vähemalt. Kaassabatajate info kohaselt oli Poola poolel mingi arvutitejama. Lõpuks sain ikka Ukrainasse ja kui nende poolele olin jõudnud ja teatasin, et tõin "armiju" "humanitarkat" siis aidati ludinal kõikidest protseduuridest läbi.
Sõge fakt: ületasin piiri kellakeeramise ööl kella nelja paiku. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, mispidi mul telefon kella keeras või ei keeranud kui üsna üheaegselt vahetus nii ajavöönd kui ka vööndiaeg.
Igatahes sain hommikul mõne tunni magada kui vaprad võitlejad olid Lvivis kohal autot nõutamas.
Mõnevõrra hiljem:
Prometei (vastuvõtja) rääkis, et ka järgmisel pildil nähtav Bahmuti all pihta saanud Sorento tuli rindele Eesti-Ukraina lippudega. Foto järgi ei suuda küll tuvastada, kas tegu on meie kontori või mõne muu annetaja viidud pilliga. Olen isegi näinud Ukrainas neid lipukleebiseid mitme erineva tegumoega.
Igatahes kulub seal neid autosid palju ja kiirelt :-(
H1 "Kunda/Rakvere"
Autol said juuli lõpus vahetatud tagavedrud, remonditud esipidurid, vahetatud õli ja filtrid ning kuna Ants Ermil oli just konvoi Tallinnast minemas, pakkusin seda neile lisaks. Paraku tehti piduriremondis haiget rattalaagrile ja see otsustas Leedus, et aitab küll! Buss lohistati kohalikku töökotta, kus see ära remonteeriti ja järgmisel korral veeres viisakalt Ukrainasse kohale.
Nüüd sõidavad sellega 39. õhutõrjeraketirügemendi võitlejad.
H1 "Haapsalu"
Selle äraviimiseks tegin oktoobri lõpus üsna eksprompt reisi, bussiga sinna, rongide-lennukitega tagasi.
Bussi hakkavad kasutama väeosa A1476 võitlejad. Masin saab rohelise kuue ja läheb teenima Donetski alla.
Kuna sellel üksusel oli see esimene välismaa annetusena saadud auto, läks paberitega tõmblemiseks - lubatud tähtajaks abideklaratsiooni aluseks olevat garantiikirja ei suudetud vormistada ja kontaktisik palus mul Poolas seniks nende kulul ulualune leida kuni nad asjad korda saavad.
See mõte mulle üldse ei meeldinud, sest mul oli koormas Silja Peegli igakuine annetuste saadetis, mida ka pikisilmi oodati. Samuti oli Kiievis mitme tuttavaga nägemine kokku lepitud.
Seega sõitsin riiki sisse arvestusega, et enne auto üleandmist pean korra veel sellega Poolas käima ja uuesti Ukrainasse sisenema, sedapuhku siis deklareerides.
Kiievis (noh, ma ütlen küll ukrainapäraselt Kõjiv, aga kirja panna seda näpud tõrguvad) käidud, tuttavad nähtud, jäi veel päevake aega linna pealgi jalutada.
Nova Poshtaga panime Žitomiri poole teele Silja Peegli abisaadetise - akupangad, soe pesu, villased sokid, ravimid. Jõudsid kohale paari päevaga:
Link saadetise vastuvõtja FB postitusele
Sai visatud pilk peale ka kesklinna näitamiseks toodud puruks lastud orkitehnikale.
BMP-2 - bratskaja mogila pehhotõ näiteks õigustab igati oma nime:
BTR, staabi/sidemasina versioon:
Maidanil sai ka mõistagi käidud.
Järgmine päev sügasime siis Lvivi poole, et seal ööbida ja teha kiire hüpe Poola, Przemysli või Hrebennesse.
Teel jõudsime järele autole, mis langenud võitlejat politseieskordiga kodukalmistule sõidutas. See pilt tõi klombi kurku, kuidas külade kaupa inimesi tuli tee äärde põlvitades ja auto ette lilli heites langenut austama. Ka vastutulevad autod tõmbasid teeserva, juhid tulid välja ja laskusid korraks põlvili. Vanemad inimesed ja ka omajagu noori lõid ka risti ette.
Pilti ei teinud. Kes loeb Vahur Laiapea Ukraina päevikuid, leiab sealt sarnase kirjelduse.
Lviv on juba tuttav ja kodune linn. Samal õhtul sai ka tuttavaid nähtud ja nendega Lääne-Ukraina suhtelises rahus väike õlu kohalikus kõrtsis tehtud.
Järgmisel hommikul siis plaanipärane Poola "sutsakas", et oleks auto ametlikult riigist lahkunud ja seesama auto riiki sisenenud kui humanitaarabi. Viimased piiriületused on kõik libedalt läinud ja tuleb tagantjärele tunnistada, et ka veidi liiga enesekindlaks ja ülbekski teinud. Seekord sõitsin Lvivist välja veendumuses, et mõni tund ja olengi tagasi. Jätsin maha isegi oma väikse seljakoti elementaarsete asjade ja vidinatega.
Algus läkski hästi. Šegini linnapiiri kontrollpunkt, mis on esimene piirijärjekord, et saba tervet linna ei ummistaks, lubas "volontjoril" sabas passimata piiripunkti minna. Seal sain juba tunnikese ja peale tiksuda kuni lõpuks väljasõidutempel passis ja Poola poolel järgmises järjekorras.
Ja siis tuli litakas allapoole vööd. Poola piirivalvurile dokumente esitades selgus, et juhiluba jäi eelmainitud seljakotiga Lvivi. Ja ilma juhiloata ei ole autoroolis istudes ühelgi juhul võimalik Poola pääseda. Aga mul oli vaja ikkagi Przemysli saada ja sealt Eestisse üks postipakk teele panna, mis lennupagasi jaoks liiast oli...
Õnneks pakkus pan ise välja nutika lahenduse ja aitas seda ka realiseerida, kaubeldes järgmisest mitme mehega masinast ühe härra mu bussi rooli. Ja Poolas ma olingi ja asjad said aetud.
Aga vaat tagasi Ukrainasse istusin ma seal piirisabas oma kaheksa tundi vähemalt. Kaassabatajate info kohaselt oli Poola poolel mingi arvutitejama. Lõpuks sain ikka Ukrainasse ja kui nende poolele olin jõudnud ja teatasin, et tõin "armiju" "humanitarkat" siis aidati ludinal kõikidest protseduuridest läbi.
Sõge fakt: ületasin piiri kellakeeramise ööl kella nelja paiku. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, mispidi mul telefon kella keeras või ei keeranud kui üsna üheaegselt vahetus nii ajavöönd kui ka vööndiaeg.
Igatahes sain hommikul mõne tunni magada kui vaprad võitlejad olid Lvivis kohal autot nõutamas.
Mõnevõrra hiljem:
Prometei (vastuvõtja) rääkis, et ka järgmisel pildil nähtav Bahmuti all pihta saanud Sorento tuli rindele Eesti-Ukraina lippudega. Foto järgi ei suuda küll tuvastada, kas tegu on meie kontori või mõne muu annetaja viidud pilliga. Olen isegi näinud Ukrainas neid lipukleebiseid mitme erineva tegumoega.
Igatahes kulub seal neid autosid palju ja kiirelt :-(