[Telc]

Pühapäeva hommikul jõudsime tagasi Põhja-Tallinna viimaselt reisilt. Seekord viisime kaks autot ise Zaporižžjesse kohale.
Minu emotsioonivaese ja igava aruande "sõitsime sinna, andsime autod ära, sõitsime tagasi" asemel palusin oma muljed kirja panna Liil, kes oli kogu sellel teekonnal X-Traili piloot:

Abituse ja tühisuse tunne on, kui ei saa mitte kui midagi teha selle vastu, et su türannist naaber tümitab endast väiksemat, ent see eest oluliselt tarmukamat tegelast. See on see tunne juba kaks aastat kestnud Ukraina sõjaga. Ma ei saa seda ogarust kinni keerata. Ma ei saa annetada suuri summasid, sest mul ei ole väikseidki. Ma ei saa rindemeestele autosid remontida, sest seda ma ei oska. Küll aga oskan ma autoga sõita. Ja siis tuleb sõita, sest isegi mikroskoopiliselt väike panus kogu selle tohutu ebaõigluse lõpetamiseks on siiski panus. 
Heade inimeste toel olid teised head inimesed putitanud rindekõlbulikuks 3 masinat – Nissan X-Traili, Kia Sorento ja Nissan Navara kastika. Need olid nüüd vaja Ukrainat kaitsvatele üksustele viia. Mind kutsuti appi ja ma läksin. X-Trailist sai mõneks ajaks mu kodu, pelgupaik ja sõber.
Asusime Ukraina poole teele siis, kui Pika Hermani torni heisati Vabariigi aastapäeva puhul sini-must-valget: 24. veebruaril, kaks aastat pärast sõja algust veidi peale seitset hommikul. Kolm autot, roolis kolm sõgedat (või kolm musketäri või kolm põrsakest, kui soovite – Tanel, Kaupo ja Lii), pardal üks Triinu ja igas autos maast laeni humanitaarabi. Plaan oli aus – sõidame mõistlikult, ööbime Poolas, järgmisel päeval ületame piiri ja kütame humanitaarabi ja Triinu mahalaadimispunktide kaudu mõne päeva vältel Zaporižžjasse, kuhu militaarüksuse poisid kahele masinale järele tulevad. Juba esimesest lõunast oli selge, et läheb lappesse! Selle hullumeelsusele kalduva kambaga ilmselt teisiti ei saagi. Pärast paari põgusat „vana kohv välja, uus sisse“ pausi täitsime end lõpuks, enne imelist päikseloojangut, kuskil tundmatuks jääda soovivas Poola linnas mäkdisnipardi nimelise burgeriga. Üks asi viis teiseni ja selgus, et jõuame sõita veel küll ja küll ning sai otsustatud, et sõidame ikka kohe jutiga Ukrainasse ära. Asjal praktiline põhjus ka: Poola pahased põllumehed olid sõja alguse aastapäeva puhul trakatsid piiripunktist minema sõidutanud ja napilt kuid kindlalt peaks ju enne südaööd piirile jõudma. Peab tunnistama, et me ei sõitnud tempoga, millega väärikas eas inimesed tavaliselt turule kihutavad. Raadioside kaudu esimesest autost teade, et pärast kurvi pole kedagi, küta nüüd neist neljast rekkast mööda. Pimedas kurvis. Jah, ma ei lähe sinna tüüpidega, keda ma ei usalda. Tasus ära, jõudsime küll!
Piiri ületus läks oodatust oluliselt ladusamalt: 48 minutit EUst välja ja UAsse sisse koos tollidokumentidega! See ebatavaliselt kiire protsess oli toetatud ja juhitud kogenud kaaslaste poolt – ma ise istuks ilmselt siiani selles transiidijärjekorras ja nutaks end õhtuti magama. Selle asemel olin 25. veebruaril, kell 1.30, 17 tundi pärast starti Volodõmõri linna esindushotelli voodis ja asusin usinasti Triinut oma norskamisega segama.
Hommikul nautisime hotelli papptopsikohvi, andsime ära osa militaarabi Kostjale, kes eestlastega suhtleb ilmselt rohkem kui ukrainlastega ja kimasime kohe edasi Kiievi poole. Või nii ma vähemalt arvasin, et kimame. Tegelikult kökerdasime esimese otsa mööda teid, mida võib meil kohata kuivatite ees, mis hüljati siis, kui Laar Eesti põllumajanduse pausile pani. Kui ma sellise kuivati juurde jeebiga satun, siis ütlen: ärme sinna läheme, jääme ju kinni. Mul on üks tuttav, kes kunagi ütles, et vaja on jeepi, sest Tallinna teedel ei saa sõiduautoga sõita. Tuli meelde, ajas naerma hetkel, kui kohaliku numbrimärgiga Mustang meie aatelisest kolonnist mööda tuiskas. Ühel hetkel läksid teed ilusaks ja kiireks. 
Emotsionaalselt pani mulle esimese reaalsuse olukorrast pähe pidevalt teel nähtud kontrollpostid, sõjamasinad ja laigulised. Oli pühapäev - rindelt koju käima saanud mehed kiirustasid sõtta. Pea igas suuremas külas võis märgata mõnd bussi ja selle kõrval mehi, kes enne bussi astumist resigneerunud ilmel oma viimast suitsu teevad. Mu silm on laigulistega harjunud, olen selliseid üle paarikümne aasta sõpruskonnas ja õhtuti kodus näinud. Tavaline värk! Kuidagi jube karmilt mõjus see enda küündimatu õlakehitus, et laigulised, tavaline värk! Kohe sinna otsa taipamine, et oota, need mehed ei lähe nädalavahetuseks maastikule müttama ja ei räägi pärast teetassi taga sõpradele, et ma sain seekord ikka eriti ägedat toru lasta! Täitsa lõpp kui lahe pauk! Need mehed ei pruugi tagasi tulla ja kohe kindlasti ei ole neid oodata paari päeva pärast. Kõige südantlõhestavam pilt oli linnakeses, kus varustuses noorsand lippas ummisjalu mäest üles üheksakordse maja suunas, käes suur roosikimp. Need roosid tuli ju saajale enne sõjabussi istumist ära viia, sest ei ole mingit garantiid, et järgmine kord, kallis, järgmine kord…
Aga teed, nagu öeldud, läksid kiireks ja nelja paiku olime Kiievis ning loobusime oma kaunist kaaslannast. Jäid kolm põrsakest, humanitaarabi, Navara, Sorento, X-Trail ja teekond itta. Külastasime Ukraina kööki pakkuvat puhvetit, et keha kinnitada. Söök oli imeline, aga vahepeal hakkas sadama ja läks pimedaks. Meie masinad olid ikkagi masinad, mitte autod. Kiievi liikulusesse keerates sain oma usaldamise nivoo tiimi vastu taas proovile panna: kui ma nüüd Sorento järgi täiesti huupi välja keeran, siis äkki ei sõida keegi mulle sellel neljarealisel teel küljepealt sisse. Ei sõitnud! 
Veel kontrollposte, veel teid, veel külasid. Muuhulgas ka üks tore külapood, kus ostsime õhtuks kõike tarvilikku. Mul kripeldab siiani, et ma seda lahtist heeringat ei ostnud. Lahke külarahvas meie kummalist konvoid piidlemas. Tšerkassõ võttis meid oma embusesse neljatärni hotelliga, mille ukse kohalt me tegelikult hommikul kavatsesime osad tärnid maha kruvida. Mõistsime, et sõja aeg, ilmselt on ikka iga tärn abiks. Olime pea-aegu ainsad külastajad ka, turismihooaeg sai terrorriigi rünnaku tõttu kaks aastat tagasi läbi.
Hommikul avastasin, et X-Trail on mulle armsaks saanud. Täitsa rõõmustasin, et jälle „koju“ ja  sõitu sai. Sõit juba harjumuspärastel „huvitavatel“ teedel. Vahepeal kostus raadiosaatjast, lisaks lollidele naljadele ja küsimusele, et kuidas sul kütusega on (see oli meie tiimisuhtluse põhiküsimus, X-Trail on üsna janune miisu!) ka teade, et kakstuhat nii-ja-niisada kilomeetrit on jälle läbitud. Suundusime Dniprosse, et osa humanitaarabi maha laadida.
    Dniprosse saadetud kraam ja sealne vabatahtlik
 Dnipro, sõbrad, on üks ütlemata kole, aga see-eest vajalik linn – seal on palju organisatsioone, kes rindejoonele lähedal päriselt kasulikud saavad olla. Kuna me olime graafikust ees, otsustasime veeta paarkümmend minutit jõe ääres. Krookus õitseb, Dnepri jõgi voolab, aga kõik on kurb ja sõjane. Väga sõjane. 
    Kevad Dnipro kaldal
Teel Tšerkassõst Dniprosse sõitis meile vastu palju rasketehnikat, võsas toimetasid sõdurid, külade äärde metsaservi olid pandud sildid: ettevaatust, miinid. Memmed lähevad muidu seenile ja lendavad vastu taevast. Õudne reaalus! 
Meie seadetesse tõmmatud Ukraina hoiatusäpid andsid teada, et Zaporižžjas on õhuhäire. Poisid lülitasid telefonidel hääled välja, et see hoiatus pidevalt ei piiksuks ja sisse me sinna sõitsime. Kuna õhuhäire tõttu virtuaalne navigatsioon enam ei töötanud, sõitsime natuke tunde järgi ja natuke lehvitamise peale õigesse kohta kohale. Meid võttis vastu heategevusorganisatsioon ja rindemehed, kes olid autodele järele tulnud. 
    Zaporižžje vabatahtlik organisatsioon "Sõduri abi" Siit saab varustust, süüa, pesta ennast ja riideid. Ja hingeabi.
See oli üks vastuolulisimaid olukordi mu poolpika elu jooksul. Ühelt poolt selline slaavilik pidulikkus ja tänu, teisalt need rindemehed! Nad on väsinud nagu koerad! Loobusin mulle armsaks saanud X-Trailist kahe Vova kasuks. Rindevovad on kaks aastat järjepanu sõdinud: üks neist 28. veebruarist 2022 ja teine märtsist 2022. Nad ütlesid, et ei tunne enam midagi peale väsimuse, tülpimuse. Ei hirmu, ei kurbust maha notitud sõprade pärast – mitte kui midagi! Nende pilgust paistis see sekundiga ka välja. Nad lihtsalt tahavad, et see kõik lõppeks, et „sõbralik vennasrahvas“ oma kahurid kokku pakiks ja minema kaoks, et saaks ometi koju. Sõjast nad rääkida ei tahtnud. Üldse. Küll aga tahtsid nad rääkida oma lastest ja kodust.
 Mõlemad rindevovad ütlesid, et lapsed on ainus põhjus, miks nad seda kõike veel teha suudavad. Nad ütlesid ka seda, et on üksi – kedagi ei huvita, poliitikud jokutavad, abi pole kuskilt loota, saab ainult elus püsida. Nad olid maastikuluuretel käinud jala ja olid, vaatamata oma totaalsele väsimusele ja mitte midagi tundmisele, siiralt tänulikud selle X-Traili eest ja kiitsid mu vaprust. Mul oli piinlik, ulmepiinlik. Ma tegelikult ei teinud ju mitte midagi, sõitsin lihtsalt paar päeva! Soojas autos. 
    Lii, X-Trail ja 141. brigaadi võitlejad Vova ja Vova
    Telc, Sorento ja 65. brigaadi sõdurid
Ööl kui päeval huilgav õhuhäire on seal linnas igapäevane reaalsus. Inimesed tunnevad ennast üksi. Rindemehed ei tea, mida järgmine pooltund nende elus toob ja keda enam homme nendega  võitlemas ei ole. Lapsed ei saa kooli. Ei tea, kas see meie maja ikka homme alles on. Aga elu läheb edasi. 
Tagasi kulgesime Navara kastikaga: Kiiev, Lviv – juba „tsivilisatsioon“. Andsime Volõdõmõris Navara Kostjale, Teet tuli meile bussiga järele ja kimasime koju. Sõitsime jälle soojas autos.
    Navara Volodõmõris üle antud pärast Zaporižžjest tagasijõudmist 
Rindevovadele auto viia, mille head inimesed on oma kõhu kõrvalt soetanud ja teised head inimesed rindevormi sättinud, oli vähim, mida ma selle napaka türannist naabri agressiooni vastu teha saan. Lugu sellest, kuidas ma tegelikult mitte midagi suurt ei teinud, aga mõned ka meie vabadust väsinult kaitsvad mehed said endale natukesekenegi paremad tingimused ja tundsid korraks seda, et kedagi huvitab. Me saame tegelikult teha midagi, et ei oleks abituse ja tühisuse tunne, pisikesi ja veidigi kasulikke asju.