[nastik]

Oleme nüüd kenasti Ukrainast tagasi. Autod ja varustus üle antud ja kohalikelt toetuse eest saadud suured tänusõnad. Autodeks oli 3 Sorentot, millest 1 läks asendama minu laiaks litsutud Pajerot, kasutajaks rindemeedik, 1 droonioperaatorile (droonide lennukaugus on 600km ja lennatakse ühes suunas) ja kolmas Zaporižžia rindemeestele. Koormaks olid varurehvid, auto kasutamise varustus – veoköis, tungraud, rattavõti, minikompressor, akujuhtmed, teip ja nipukad venelaste kinni sidumiseks. Lisaks ksf 41Degree poolt kogutud niisked salfakad, sääsetõrje ja droonikaitsevõrgud. Kinnitati, et on või saab peagi olema väga vajalik kraam ja suured tänud. Sellega siiski meie koormate sisu veel ei piirdunud, sest info meie sõidust levis ja nii leidsid tee pagassi ka öövaatlusseadmed ja -sihikud ja mingid spets õppepadrunid, mida sõjamehed väga katsetada tahtsid. Nende viimiseks oleks tegelikult pabereid rohkem vaja olnud nii et me neid eriti ei tahtnud võtta aga kuna vajadus on olemas siis oli veidi nõme keelduda ka ja pakkisime peale. Ega see hea tunne ei ole piiri ületada kui tead, et võib mingi räige nuss tulla aga mis teha.
Aga alustades algusest siis startisime neljapäeva hommikul vara. Need kes said minema kell 7 nautisid vaba teed. Ma saatsin lapsed kooli ja hakkasin sõitma enne 8-t ja selleks ajaks on juba rekka rekka otsas. Uulus võtsin gaasianduri rikkega Terracani nööriga sappa ja vedasin Pärnusse tagasi. Tundus, et hakkas uuesti sõitma aga riskide vähendamiseks jätsime ikka igaks juhuks sinna ja viime ära järgmine kord. Leedus vedasime veel ühe Ukrainasse suunduva Jeep Cherokee tee pealt remonditöökotta aga sellega selle päeva seiklused ka piirdusid. Õhtul vaatasime Kaunases Euroliiga korvpalli, kus oli kohal paar tuhat eesti fänni aga eestlasi platsile lasti siiski vähevõitu.
Reede hommikul jätkasime teed ja piiri ületasime õhtul hilja. Põllumeeste plokaadi ei näinud, järjekord pool tundi ja Poola piirivalve meie vastu mingit huvi ei tundnud. Ulatasime luugist paberid, löödi templid ja minek. Isegi välja ei viitsinud tulla. See on minu kogemusel nii esmakordselt. Mu teooria on, et reede õhtul ei viitsi keegi tööd teha. Mida hiljem piirile jõuda seda parem.
Ukraina poolel oli rohkem vormistamist aga seal suhtumine juba sõbralik. Kokku poolteist tundi, mis on minu isiklik. Panime edasi. Komandanditund oli pihta hakanud. Politsei pidas kinni küll aga vaatas autosid ja soovis edu. Ööbisime Kovelis. Laupäeva hommikul tegime korra teleka lahti ja seal õpetati valmistama rooga kõrvitsaõitest, mis on kohupiima täis topitud. Peaks proovima. See koolitus saadud startisime Kiievi poole. Tee oli enam-vähem viisakas. Vahepeal 100 km joonlauaga sirget siis ringtee ja veel 100km sirge.
Tee peal külastasime Butšat ja Irpinit ja õhtuks olime Kiievis. Seal võtsid meid juba vastu sõbrad Jaroslav, Maria ja Sveta ja veetsime meeleoluka õhtu. Jaroslav on napilt pääsenud  – läks tagasi majja prille võtma kui ta kontori ees rakett plahvatas. Turvakaamera video (Tegemist on alla lastud raketiga, mis maha kukkudes plahvatas). Igatahes pani ta meile südamele, et öösel kell 4 kindlasti varjendisse läheksime. Andmed olid tal korrektsed ja öösel tõesti akna taga paar jumakat käis. Paljudel on ka aknad seest poolt läbipaistva teibiga teibitud.
Elektrijaam läheduses seal elada ei tasu, sest selle ümber olid kõik majad pihta saanud. Aga alla lastud raketid plahvatavad ka ja kahjuks täiesti suvalistes kohtades.
Pühapäeval tegime arhitektuurituuri, vaatasime Borodjankas puruks lastud elumaju. Kui Butša on pea taastatud ja Irpinis on näha mõningaid kahjustusi siis Borodjanka on ikka varemetes. Kõik need linnad on suuruse poolest võrreldavad Pärnuga. Borodjanka oli piiramisrõngas 33 päeva, mille jooksul anti sinna pidevalt tuld. Maria sõber oli seal kokk. Valmistas süüa kohalikele aga samal ajal ka venelastele. Muidu oleks maha lastud. Nüüd on nad vabatahtlikud ja käivad abis ehitustöödel. Lõunal andsime üle ühe auto, millel turbo hakkas enne välja sõitu vilistama. Panime teise kaasa ja tõmmati otse töökotta vahetusse.
Õhtul jalutasime linna peal. Vaatasime purustatud tehnikat ja muud. Siin ja seal on ka puruks lastud maastureid ja kogutakse annetusi asendamiseks. Aitas oma tegevust natuke mõtestada. Võime toetada kohalikke fonde, kes praktiliselt kõik tegelevad maasturite ja busside hankimisega Euroopast sh Eestist. Suurem abi tundub kui toetame raha asemel autodega, sest ega neil lihtne siit autosid osta ei ole. Lisaks igasugused logistilised lisakulutused.
Külastasime 3D-printimise tehast, kus valmistatakse titaanist luuimplantaate. Tööd neil hetkel jagub ja see mida nad teevad on väga äge. Suurest toruluust või millest iganes on tükk vahelt puudu ja tehakse mõõtude järgi täpne asi asemele.
Esmaspäeval oli kohaliku julgeoleku SBU aastapäev ja selle puhul tervitasid venelased hommikusöögi ajal Kiievit ballistilisega. See tuli Krimmist kohale 5 minutiga, mis tähendab, et varjuda eriti keegi ei jõudnud.
Andsime üle ka ülejäänud autod. Kuulasime natuke rindelugusid ja soovisime üksteisele jõudu. Meie neile, et nad ei väsiks sõdimast ja nemad meile, et me ei väsiks toetamast. Kingituseks saime droonimürsu kesta. Kiievis rääkisid osad tüübid ka inglise keeles. Vene keele kohta ütlesid pea kõik, et oskavad aga ei taha rääkida.
Õhtul istusime rongi peale. Vana hea magamisvagun suigutab kenasti. Nooremad mehed, kelle vene ajast sellega sõitmise kogemus puudub ei saanud hästi und. Pilet rongile tuleb osta 20 päeva ette. Varem ei müüda ja hiljem pole saada.
Varssavis lennuki peale, mis klassikaliselt edasi lükati ja kell 2 öösel oma voodisse.
Reisist jäävad ikka tunded ja emotsioonid nähes kõike vahetult koha peal. Meie võimuses ei ole seda sõda lõpetada aga saame anda oma väikese panuse, et see lõpeks kiiremini. Ja väikestest panustest tulebki kokku suur abi.