28-03-2022, 16:42 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-04-2022, 09:37 AM ja muutjaks oli indreksirk.)
register.evkl.ee
Parimate vanade sõidukite erilise numbrimärgiga eristamise tava on peaaegu sama pikk nagu Eesti klubiline vanatehnikategevus.
Vanatehnikaliikumise alguseks Eestis oli 24.07.1966, kui Tartumaal Mäksas toimunud autojuhtide päeval korraldati vanade autode paraad. Ametliku klubi algatus sündis 4.10.1975, kui Tallinnas kogunes 94 vanatehnikasõpra ning otsustati luua klubi. Ühingu Autom all tegutsev vanatehnikaklubi UNIC asutamiskoosolek toimus 31.01.1976 Tallinna Ajakirjandusmajas ning osales 254 huvilist.
1980. aastal korraldati Moskva Olümpiamängude purjeregati avatseremoonia raames vanasõidukite paraad Tallinnas. Osavõtjaid oli üle terve toonase Nõukogude Liidu. Just selle paraadi ajaks jagati välja esimesed vanasõidukite numbrimärgid – paksul raudplaadil oli emailitud tekst Unic ning registreerimismärk – A-000 või M-000. A-tähisega numbreid jagati autodele (ka bussidele ja veoautodele) ning M-tähisega mootorratastele (aga ka jalgratastele ja hobusõidukitele). Tegemist ei olnud riikliku registreerimismärgiga, kuid toonane Riiklik Autoinspektsioon (RAI) aktsepteeris neid täiendava numbrimärgina tavaliikluses ning kokkutulekutel osaledes.
Aastatel 1980 kuni 1987 anti klubi Unic esimehe Valeri Kirsi käskkirjaga välja 61 A-seeria numbrimärki ning 44 M-seeria numbrimärki.
Järgmine eriliste numbrimärkide ajajärk kestis aastatel 1995 kuni 1998, kui riikliku registreerimismärgi riigilõiv oli samasugune nii tavanumbritele kui eritellimusel registreerimismärkidele. Lõuna-Eestis tegutseva klubi LEVATEK eestvedamisel lepiti Riikliku Autoregistrikeskusega (ARK) kokku, et numbrikombinatsiooni UNIC 000 väljastatakse ainult klubi LEVATEK loal. Kokku oli lepitud et sõiduk peab olema valmistatud enne 1945. aastat, kuid sellest põhimõttest ei peetud alati kinni. Teadaolevalt andis klubi LEVATEK loa ühtekokku 56 sellise numbrimärgi väljastamiseks (neist 10 jäid välja võtmata). Selle praktika lõpetas uus riigilõivuseadus, mis nõudis eritellimusel numbrimärkide eest mitmekordset riigilõivu. Mingeid eriõiguseid selline numbrimärk ei andnud.
Järgmise verstaposti au kuulub klubi Unic liikmetele, kes võitlesid välja "unikaalse sõiduki registreerimismärgi". See ei olnud mõeldud ainult vanadele sõidukitele, vaid pidi katma laiemalt hobisõidukeid. "Unikaalse sõiduki registreerimismärgi" väljastamiseks ei olnud kehtestatud täpseid kriteeriume ja korda - selle oleks võinud väljastada sõltumata vanusepiirangust ka uutele sõidukitele, kui nad on erakordsed. Numbrimärgi andmise aluseks oli kolme eksperdi poolt allkirjastatud sertifikaat, mis sisaldas hinnangut ka sõiduki originaalsusele.
Aastatel 2001 kuni 2006 väljastati unikaalse sõiduki sertifikaat ja numbrimärk A-0000 või M-000 (või K-000) kokku 26 sõidukile – 13 autole ja 13 mootorrattale. Eriõiguseid numbrimärgiga ei kaasnenud, noorimal numbri saanud sõidukil oli vanust 27 aastat.
Tänaseni kehtivale vanasõidukite numbrimärkide regulatsioonile pani aluse Eesti Vanatehnika Klubide Liidu töö - liikmesklubide esindajate ning ekspertide koostöös esitati riigile ettepanekud seaduste muutmiseks ning loodi täpne kord ja reeglistik vanasõidukite hindamiseks. Vanasõiduki mõiste kirjutati esimest korda õigusaktidesse 29.10.2006. Esimene vanasõiduki akt väljastati 26.06.2007 ning sellest ajast on vanasõidukite arv kasvanud igal aastal mitmekümne sõiduki võrra. Vanasõiduki omanikule on boonuseks korralise ülevaatuse kehtivus 4 aastat. Vanasõidukil ei ole sundkindlustust aja eest, kui seda ei kasutata (teeliikluses peab loomulikult kindlustus kehtima). Vanasõiduki akt kehtib 12 aastat.
Eesti Vanatehnika Klubide Liit kutsub uudistama Eesti vanasõidukeid nii lehele register.evkl.ee kui vanatehnikaüritustele. Oodatud on uued pildid (sealhulgas pildid vanadest aegadest) vanasõidukitest aga ka muu tagasiside vanasõidukite teemal. Eesti Vanatehnika Klubide Liit tänab vabatahtlikke, kes on panustanud oma energiat ja aega, et populariseerida vanatehnikat ja võimaldada inimestel uudistada meie tehnikaajalugu.
Jõudumööda hakkame registrisse jõudnud "uusi" sõidukeid ka siin teemas esitlema. 28.03.2022 seisuga on ligi 15 aasta jooksul saanud vanasõidukina tunnustamise 837 erinevat sõidukit. Mõni on jõudnud juba saada ka korduva hindamise, kuna 12 aastat esimesest hindamisest on möödunud.
Eesti Vanatehnika Klubide Liitu kuulub 12 vanatehnikaklubi, mis koondab ligi 500 vanatehnikaharrastajat. EVKL juhatusse kuuluvad Tõnu Piibur, Tiit Talts ja Üllar Suvemaa. Vanasõidukite registri tehnilise lahenduse loojaks on Andres Tsengov
Parimate vanade sõidukite erilise numbrimärgiga eristamise tava on peaaegu sama pikk nagu Eesti klubiline vanatehnikategevus.
Vanatehnikaliikumise alguseks Eestis oli 24.07.1966, kui Tartumaal Mäksas toimunud autojuhtide päeval korraldati vanade autode paraad. Ametliku klubi algatus sündis 4.10.1975, kui Tallinnas kogunes 94 vanatehnikasõpra ning otsustati luua klubi. Ühingu Autom all tegutsev vanatehnikaklubi UNIC asutamiskoosolek toimus 31.01.1976 Tallinna Ajakirjandusmajas ning osales 254 huvilist.
1980. aastal korraldati Moskva Olümpiamängude purjeregati avatseremoonia raames vanasõidukite paraad Tallinnas. Osavõtjaid oli üle terve toonase Nõukogude Liidu. Just selle paraadi ajaks jagati välja esimesed vanasõidukite numbrimärgid – paksul raudplaadil oli emailitud tekst Unic ning registreerimismärk – A-000 või M-000. A-tähisega numbreid jagati autodele (ka bussidele ja veoautodele) ning M-tähisega mootorratastele (aga ka jalgratastele ja hobusõidukitele). Tegemist ei olnud riikliku registreerimismärgiga, kuid toonane Riiklik Autoinspektsioon (RAI) aktsepteeris neid täiendava numbrimärgina tavaliikluses ning kokkutulekutel osaledes.
Aastatel 1980 kuni 1987 anti klubi Unic esimehe Valeri Kirsi käskkirjaga välja 61 A-seeria numbrimärki ning 44 M-seeria numbrimärki.
Järgmine eriliste numbrimärkide ajajärk kestis aastatel 1995 kuni 1998, kui riikliku registreerimismärgi riigilõiv oli samasugune nii tavanumbritele kui eritellimusel registreerimismärkidele. Lõuna-Eestis tegutseva klubi LEVATEK eestvedamisel lepiti Riikliku Autoregistrikeskusega (ARK) kokku, et numbrikombinatsiooni UNIC 000 väljastatakse ainult klubi LEVATEK loal. Kokku oli lepitud et sõiduk peab olema valmistatud enne 1945. aastat, kuid sellest põhimõttest ei peetud alati kinni. Teadaolevalt andis klubi LEVATEK loa ühtekokku 56 sellise numbrimärgi väljastamiseks (neist 10 jäid välja võtmata). Selle praktika lõpetas uus riigilõivuseadus, mis nõudis eritellimusel numbrimärkide eest mitmekordset riigilõivu. Mingeid eriõiguseid selline numbrimärk ei andnud.
Järgmise verstaposti au kuulub klubi Unic liikmetele, kes võitlesid välja "unikaalse sõiduki registreerimismärgi". See ei olnud mõeldud ainult vanadele sõidukitele, vaid pidi katma laiemalt hobisõidukeid. "Unikaalse sõiduki registreerimismärgi" väljastamiseks ei olnud kehtestatud täpseid kriteeriume ja korda - selle oleks võinud väljastada sõltumata vanusepiirangust ka uutele sõidukitele, kui nad on erakordsed. Numbrimärgi andmise aluseks oli kolme eksperdi poolt allkirjastatud sertifikaat, mis sisaldas hinnangut ka sõiduki originaalsusele.
Aastatel 2001 kuni 2006 väljastati unikaalse sõiduki sertifikaat ja numbrimärk A-0000 või M-000 (või K-000) kokku 26 sõidukile – 13 autole ja 13 mootorrattale. Eriõiguseid numbrimärgiga ei kaasnenud, noorimal numbri saanud sõidukil oli vanust 27 aastat.
Tänaseni kehtivale vanasõidukite numbrimärkide regulatsioonile pani aluse Eesti Vanatehnika Klubide Liidu töö - liikmesklubide esindajate ning ekspertide koostöös esitati riigile ettepanekud seaduste muutmiseks ning loodi täpne kord ja reeglistik vanasõidukite hindamiseks. Vanasõiduki mõiste kirjutati esimest korda õigusaktidesse 29.10.2006. Esimene vanasõiduki akt väljastati 26.06.2007 ning sellest ajast on vanasõidukite arv kasvanud igal aastal mitmekümne sõiduki võrra. Vanasõiduki omanikule on boonuseks korralise ülevaatuse kehtivus 4 aastat. Vanasõidukil ei ole sundkindlustust aja eest, kui seda ei kasutata (teeliikluses peab loomulikult kindlustus kehtima). Vanasõiduki akt kehtib 12 aastat.
Eesti Vanatehnika Klubide Liit kutsub uudistama Eesti vanasõidukeid nii lehele register.evkl.ee kui vanatehnikaüritustele. Oodatud on uued pildid (sealhulgas pildid vanadest aegadest) vanasõidukitest aga ka muu tagasiside vanasõidukite teemal. Eesti Vanatehnika Klubide Liit tänab vabatahtlikke, kes on panustanud oma energiat ja aega, et populariseerida vanatehnikat ja võimaldada inimestel uudistada meie tehnikaajalugu.
Jõudumööda hakkame registrisse jõudnud "uusi" sõidukeid ka siin teemas esitlema. 28.03.2022 seisuga on ligi 15 aasta jooksul saanud vanasõidukina tunnustamise 837 erinevat sõidukit. Mõni on jõudnud juba saada ka korduva hindamise, kuna 12 aastat esimesest hindamisest on möödunud.
Eesti Vanatehnika Klubide Liitu kuulub 12 vanatehnikaklubi, mis koondab ligi 500 vanatehnikaharrastajat. EVKL juhatusse kuuluvad Tõnu Piibur, Tiit Talts ja Üllar Suvemaa. Vanasõidukite registri tehnilise lahenduse loojaks on Andres Tsengov