29-09-2023, 09:59 AM
Vanasõidukina tunnustamise tegevus ei ole asjatundjate jaoks üldsegi mitte rahulik tegevus. Kuna olen selles asjas sees alates täna kehtiva regulatsiooni loomisest 2005-2006 aastal ning alates 2016. aastast pärast Mati Kitse surma tegelenud absoluutselt iga selle aja jooksul väljastatud vanasõiduki akti lõppvormistusega, siis on tekkinud teatav üldistav kogemus. Vanasõidukina tunnustamise asjatundjaid ja nende tööd kritiseerides mõelge järgnevale kolmele asjaolule nende töös:
1. Kõigepealt endas kindlustunde leidmine, et olen üldse valmis kellegi sõidukile hinnangut andma, et ikka tean ja tunnen piisavalt sellist sõidukit ning ei eksi - ei selles, et loen originaalseks valed detailid või vastupidi, pean valedeks tegelikult originaalseid detaile. Eeltööd ning pärast hindamist kirjanduse ja interneti lappamist on palju. Asjatundjad suhtlevad omavahel aktiivselt ning küsivad ka kõrvalt infot juurde. Alati ei see sugugi piisav. Kuidas leida endas eneskindlus, et üldse hindama hakata. Paljud head vanasõidukitundjad ütlevad ei ka pika-ajalise veenmise peale.
2. Teiseks hindamine ise. Omanikud on erinevad. Osa vaidlevad ja õigustavad iga märgatud viga, püüavad naeruvääristada tehtud märkuseid. Ideaalne hindamisele esitaja on selline inimene, kes on endale teinud oma sõiduki selgeks, tunneb nii konkreetse isendi kui margi/mudeli ajalugu ning tal on ka vajalik kirjandus, internetilingid või fotod originaalsetest sõidukitest kohe esitamiseks käepärast. Ja ausus - kui asjatundja ei tunne ära mõnda viga, siis omanik ütleb ise ja kui asjatundja küsib, et kas see detail peab kindlasti olema selline, siis annab ka ausa vastuse. Kuna musta numbri hindamine on suuresti ikkagi hobitegevus, siis vaid üheskoos saame selle taset hoida. Ma siiralt ei mõista neid inimesi, kes on uhked kõrge protsendi üle, mis on saadud sisuliselt pettes. Asjatundlik hobikaaslane saab nagunii aru, et asjad ei ole õigesti ning kui selline pettus tuleb välja sõidukit müües, siis on meil Eesti olnud ka kohtuvaidlus, mille tulemusena tuli ekslikult liiga originaalseks hinnatud sõiduk ostjalt tagasi osta. Ja 12 aasta möödumisel uuesti vanasõiduki tunnustuse saamiseks tuli terve interjöör ära vahetada
3. Kolmas raske hetk saabub siis, kui tehtud töö tehakse avalikuks. Pärast asjatundjaid läbib akt enne allkirjastamist veel vähemalt kolm silmapaari, mõnikord rohkemgi. Seda siis läbi aktil olevate piltide vaatamise. Aga see ei ole alati piisav. Enamasti on tagasiside anonüümne. Jõudumööda püüame koostöös asjatundjatega igasuguse kriitika läbi töötada ja teha sellest järeldusi tulevikuks. Kuna akt on tähtajaline, siis ei ole mõistlik tegeleda tagasikutsumise ja tühistamisega. Tavaliselt ei ole vead ka nii suured, et nendega arvestamisel oleks jäänud tunnustus andmata.
Ausalt öeldes on mul vahel piinlik, et südamega oma tööd tegevad asjatundjad peavad lugema ebaviisakat tagasisidet ja vabandama. On terve nimekiri väga asjatundlikke vanatehnikaharrastajaid, kes on keeldunud asjatundja rolli võtmast just neil eelneval kolmel põhjusel ja ma mõistan neid. Kes tahaks olla piksevarras?
Aga konstruktiivne tagasiside on igati vajalik. Eriti hea, kui teaksime ka seda, kes seda annab, et järgmisel korral veel suuremas ringis neid asju arutada ja paremat tulemust saavutada.
1. Kõigepealt endas kindlustunde leidmine, et olen üldse valmis kellegi sõidukile hinnangut andma, et ikka tean ja tunnen piisavalt sellist sõidukit ning ei eksi - ei selles, et loen originaalseks valed detailid või vastupidi, pean valedeks tegelikult originaalseid detaile. Eeltööd ning pärast hindamist kirjanduse ja interneti lappamist on palju. Asjatundjad suhtlevad omavahel aktiivselt ning küsivad ka kõrvalt infot juurde. Alati ei see sugugi piisav. Kuidas leida endas eneskindlus, et üldse hindama hakata. Paljud head vanasõidukitundjad ütlevad ei ka pika-ajalise veenmise peale.
2. Teiseks hindamine ise. Omanikud on erinevad. Osa vaidlevad ja õigustavad iga märgatud viga, püüavad naeruvääristada tehtud märkuseid. Ideaalne hindamisele esitaja on selline inimene, kes on endale teinud oma sõiduki selgeks, tunneb nii konkreetse isendi kui margi/mudeli ajalugu ning tal on ka vajalik kirjandus, internetilingid või fotod originaalsetest sõidukitest kohe esitamiseks käepärast. Ja ausus - kui asjatundja ei tunne ära mõnda viga, siis omanik ütleb ise ja kui asjatundja küsib, et kas see detail peab kindlasti olema selline, siis annab ka ausa vastuse. Kuna musta numbri hindamine on suuresti ikkagi hobitegevus, siis vaid üheskoos saame selle taset hoida. Ma siiralt ei mõista neid inimesi, kes on uhked kõrge protsendi üle, mis on saadud sisuliselt pettes. Asjatundlik hobikaaslane saab nagunii aru, et asjad ei ole õigesti ning kui selline pettus tuleb välja sõidukit müües, siis on meil Eesti olnud ka kohtuvaidlus, mille tulemusena tuli ekslikult liiga originaalseks hinnatud sõiduk ostjalt tagasi osta. Ja 12 aasta möödumisel uuesti vanasõiduki tunnustuse saamiseks tuli terve interjöör ära vahetada
3. Kolmas raske hetk saabub siis, kui tehtud töö tehakse avalikuks. Pärast asjatundjaid läbib akt enne allkirjastamist veel vähemalt kolm silmapaari, mõnikord rohkemgi. Seda siis läbi aktil olevate piltide vaatamise. Aga see ei ole alati piisav. Enamasti on tagasiside anonüümne. Jõudumööda püüame koostöös asjatundjatega igasuguse kriitika läbi töötada ja teha sellest järeldusi tulevikuks. Kuna akt on tähtajaline, siis ei ole mõistlik tegeleda tagasikutsumise ja tühistamisega. Tavaliselt ei ole vead ka nii suured, et nendega arvestamisel oleks jäänud tunnustus andmata.
Ausalt öeldes on mul vahel piinlik, et südamega oma tööd tegevad asjatundjad peavad lugema ebaviisakat tagasisidet ja vabandama. On terve nimekiri väga asjatundlikke vanatehnikaharrastajaid, kes on keeldunud asjatundja rolli võtmast just neil eelneval kolmel põhjusel ja ma mõistan neid. Kes tahaks olla piksevarras?
Aga konstruktiivne tagasiside on igati vajalik. Eriti hea, kui teaksime ka seda, kes seda annab, et järgmisel korral veel suuremas ringis neid asju arutada ja paremat tulemust saavutada.