[Peeter2]

Tundub, et siit peaks tulema lõpuks ühe Kübelwageni taastamise lugu?

[VH80]

PTS ka nüüd nähtav:

https://www.youtube.com/watch?v=UmNoZ0bwIv0

Ujuvautodest olen kuulnud rahvajuttu, et Vintri dessandis kasutati lendliisi omasid ja sinna jäi ka neid maha.
Väidetavalt(pole ise kontrollinud) oli midagi ka mingi aasta aerofotolt näha. See võis olla ka mõni suvaline kandiline pargas.

Vintri dessandist olen lugenud ainult Jegard Kõmmuse raamatust "Hiiumaa meremees jutustab", ei mäleta kas oli 1 või 2 osa.

[volvo]

PTS ka nüüd nähtav:

https://www.youtube.com/watch?v=UmNoZ0bwIv0

Ujuvautodest olen kuulnud rahvajuttu, et Vintri dessandis kasutati lendliisi omasid ja sinna jäi ka neid maha.
Väidetavalt(pole ise kontrollinud) oli midagi ka mingi aasta aerofotolt näha. See võis olla ka mõni suvaline kandiline pargas.

Vintri dessandist olen lugenud ainult Jegard Kõmmuse raamatust "Hiiumaa meremees jutustab", ei mäleta kas oli 1 või 2 osa.

Selle PTS kohta uudis ka https://www.postimees.ee/1976905/paldisk...fiibsoiduk

[indreksirk]

Alustame sünnitunnistusest.

Volkswageni arhiiv kinnitab, et sellise raaminumbriga auto väljas tehase tootmisliinilt 18.08.1942 ning saadeti oma esimesse teenistuskohta Falkensee´sse 21.08.1942. Kasutajaks merevägi. Falkensee on merest üsna kaugel, Berliini lähedal. Kirjanduse andmetel kasutas Volkswagen kuni 1943 aasta märtsikuuni 23,5 hobujõulist 985 cm3 mootorit, kuid sellel tunnistusel on sõnaselgelt kirjas, et autole paigaldati mootorina 1,1 liitri ehk 1131 cm3 ning 25 hobujõuline mootor. Loodetavasti kunagi saab selgemaks, mis mootor seal peal oli. Igatahes originaalne mootor on ajaloo keeristes kaduma läinud. 

   

Volkswagen tegi tootmise käigus pidevalt uuendusi sellele mudelile ning need on kenasti raamatutesse kirja pandud. Üldiselt jaotatakse kübelwagen kaheks põhipõlvkonnaks ning piir tõmmatakse umbes 1943. aasta algusesse, kui tehasest oli väljunud umbes 15 000 sõidukit, umbes 1/3 kogu toodangust. Selle ajani tootearenduse käigus sõidukit arendati paremaks, kuid edaspidi tooraine puuduse tõttu tuli hakata leidma võimalusi kokuhoiuks ning arendused tegid vähikäiku. Kõik muutus lihtsamaks ning nagu ka muude sõidukite puhul - kõikvõimalikud alumiiniumdetailid asendati pleki ja rauaga. Võrreldes päris esimeste autodega olid aga jõutud juba pikendada tagumisi poritiibasid, katusesõrestikku täiendati senise kahe kaare pealt kolme kaare peale, kasutusele võeti tõhusam tungraud ja sellega seoses lisati uste alla tungraua tõsteava, väliselt muutus ka mootori kaitsepleki kuju.

Auto teenistusest sõja-aastatel ei ole kahjuks midagi teada. Eestis on esimesed jäljed autost 11. juunist 1948, kui Tallinnas, Aate tänaval elav Georg selle auto enda nimele registreeris. Legendi kohaselt, mis vajab kontrollimist, tõi ta selle Valgast.

[indreksirk]

KdF-Wagenite joonised. 

Kõigepealt algne põrnikas

   

KdF 82 ehk Kübelwagen - esimene põlvkond 1940. aastal

   

KdF 166 ehk Schwimmwagen 

   

Ja lõpuks võrdluseks ka Schwimmwageni esimese põlvkonna ehk KdF 128 ja tootmisse läinud ehk KdF 166 erinevus skemaatiliselt. Algne mudel oli pikem, kuna kasutas Kübelwageni põhja. KdF 166 oli lühema teljevahega. 

   

[indreksirk]

11. juunil 1948 registreeriti Tallinnas Volkswagen registreerimismärgiga PP39-19. Säilinud registrikaart ei sisalda kahjuks tehnilisi andmeid ning viitab sellele, et tegemist on "kinnise" kerega sõiduautoga. Teadaolevalt KdF 82 oli siiski lahtikäiva katusega. Ajaloo uurimisel ei saa alati tugineda vaid ühele infokillule, vaid kõike tuleb vaadelda taustsüsteemis. Näiteks on konkreetse registrikaardi peal kirjas, et 20. aprillil 1971 on samale autole väljastatud uus registreerimismärk 44-24EAA. Ja kui seda hilisemat registrikaarti uurida, siis leiab sealt ka tehasetähise, mis sellel autol tänaseni alles. Õnneks on autost pärast seda 1948. aasta registritoimingut säilinud ka fotosid, kus nähtavad nii sõiduki eritunnused kui ka registreerimismärk. Aga nendeni jõuame hiljem. Toonase peremehe perekonnas on säilinud legend, et pereisa Georg H. oli auto toonud Valgast, kuid selle kohta usaldusväärseid andmeid ei ole õnnestunud veel leida. Tähelepanuväärne on see, et auto oli ju sel hetkel vaid 6 aastat vana ning üldiselt erakätesse selliseid militaarseks otstarbeks valmistatud sõidukeid ei müüdud. Tavaliselt olid nad ikkagi alguses asutuste või ettevõtete kasutuses ning jõudsid alles järgmisel ringil erakasutusse. Aktiivne sõjategevus Eesti territoriumil lõppes 1944. aasta sügiseks, mistõttu ei ole välistatud, et auto oli vahepealsetel aastatel ka riigi teenistuses ning müüdi mingil põhjusel ära.

Riikliku Autoinspektsiooni registrikaardil on kinni kaetud omaniku nimi ning elukoha aadressid. 

   

[spitfire]

Toonase peremehe perekonnas on säilinud legend, et pereisa Georg H. oli auto toonud Valgast, kuid selle kohta usaldusväärseid andmeid ei ole õnnestunud veel leida. Tähelepanuväärne on see, et auto oli ju sel hetkel vaid 6 aastat vana ning üldiselt erakätesse selliseid militaarseks otstarbeks valmistatud sõidukeid ei müüdud. Tavaliselt olid nad ikkagi alguses asutuste või ettevõtete kasutuses ning jõudsid alles järgmisel ringil erakasutusse. 

Vanainimeste heietustest meenub ühe asutuse auto hankimise lugu, kuna inimese mälu ei ole pulga peal, siis ärge kõike puhta kullana võtke, aga umbes nii on see mulle meelde jäänud: Vahetult peale sõda, kui hakati looma igasugu majandeid ja kombinaate sai vana parteilise ülesande rajada mingit sorti asutus, sündmuspaik oli minu meelest Pärnu. Alates ruumide leidmisega, pangas arvete avamine, töölised ja kõik muud jutud. Seal hulgas oli ka auto hankimine, mis tundus talle juba veits utoopiline. Reaalsuses oli see aga olnud võrdlemisi lihtne. Esitas oma vastloodud mis iganes kombinaadi nimel taotluse, mispeale paluti härral minna (ei mitte sinna kus päike ei paista) vaid hoopis oma vajadustele vastav automobiil välja valida. Võimalik, et see oli kas Valga (või hoopis Petseri?) kus oli olnud meeletu laoplats, kuhu tulid rongid sõjasaagiga, mis siis asutuste vahel laiali jagati. Tema jutu järgi oli seal olnud mida vaid. Algul pakuti mingi kõverikku läbiaetud panni (veokas), aga kui portfellist suitsusingi ja muud jutud lauale ladus siis anti ikka mingi dodge või stude, mis isegi võtmest käima läks. Kui oleks mingit sõiduautot tahtnud siis oleks pidanud paksemaid portfelle ikka peris mitu olema, teadagi millega täidetud. Mina sain aru, et ega neid autosid sealt väga tuua ei teatud. Maksma ei pidanud midagi, või kui pidi siis summa oli sümboolne. Suurem probleem oli hiljem selle riistapuu käigus hoidmine, sest juppe netu.

[indreksirk]

Järgmine killuke dokumenteeritud ajalugu hoiab meid endiselt 1948. aasta juunikuu 11. päevas. Kui eelnevalt sai vaadeldud registri kartoteegikaarti, siis järgnev infokild on registreerimismärkide väljastamise raamatust. Üldiselt saame siit teada sedasama, et 11.06.1948 väljastati sõiduautole Volkswagen registreerimismärk PP39-19 ning kattuvad on ka omaniku perekonnanimi ja initsiaalid. Olulise ja uue infona leiab aga sellest registreerimisraamatust ka märke samal päeval tehnilise passi väljastamise kohta. See fakt tähendab, et varasem tehniline pass kas puudus üldse või ei olnud see mingil põhjusel enam kasutatav. Üldiselt tehnilisi passe iga registritoimingu ajal ei vahetatud, mistõttu võib vanadest tehnilistest passidest leida väga huvitavat infot - registreerimismärgi vahetus, omanikuvahetus, omaniku elukoha vahetus, tehnoülevaatuse andmed, kapitaalremondid, läbisõit ja muudki. 

Ajaloolise uurimise mõttes kaob siin paraku võimalus ajaloos tagasi liikuda ja edaspidi tuleb lihtsalt loota heale õnnele, et leida infot selle auto eluloo kohta 1942. ja 1948. aasta vahel. Registri kartoteegikaardi ja/või registreerimismärkide väljastamise raamatust leiab sageli märkmeid, mis aitavad sõiduki ajaloo uurimisel edasi või tagasi liikuda. Näiteks pannakse sageli kirja sõiduki eelnev registreerimismärk või sellesse rajooni saabumise koht. Mõnikord ka viide järgmisele registreerimismärgile, järgmisele omanikule, teave sõiduki komisjonimüügile andmisest või lahkumisest sellest rajoonist koos viitega ka uue omaniku elukoha rajoonile. Seda tagurpidi ajaloo uurimist selgitan siis, kui jõuame järgmise registrikaardini. 

Lehekülje 81 pöördelt 11. realt leiab sellise info

   

[v6sa]

Väga äge lugemine, tänan.

Küsimus: kas rahvakomissari nimi on tsenseeritud  juba algdokumendis või oli seda mingil arusaamatul põhjusel vaja teha nüüd avaldamisel? Isegi juhul, kui kodanik veel elab, siis on see nii vana ajalugu, et tänase päeva tegemisi enam ei mõjuta. Küll peaks iga rahvas oma ajalugu häbita kandma.

[indreksirk]

Nimede ja aadresside kinnikatmine on minu otsus, küsija isegi ju oma nime ei avalda. Toonane omanik töötas autojuhina ning ei kuulunud kuidagi nomenklatuuri või repressiivorganite ridadesse. Vähemalt puudub minul selline info. 

Vanas perekonnaalbumis leidusid sellised pildid. Nende pealt on hea tuvastada ka nii mõnigi oluline detail, mis auto hilisema elu käigus läinud kaduma ning vajab nüüd uuesti taastamist. Võiks ju raamatutest ka lugeda või teiste tarkust kuulata, kuid samast autost tehtud originaalpilt ajast, kui neid detaile ei olnud muudetud - see annab kindluse, et nii tulebki taastamisel teha.

Muuhulgas saab ka vastuse küsimusele, miks registreerimisdokumentides kajastati seda kui kinnise kerega autot. 

   

   

[indreksirk]

17. augustil 1952 Risti maanteel - nii kõlab selgitav tekst selle foto tagaküljel. Oleks justkui tavaline pildike mitme aastakümne tagant, aga meie jutu peategelase taustal on sellel pildil midagi valesti.

   

[rollfix]

17. augustil 1952 Risti maanteel - nii kõlab selgitav tekst selle foto tagaküljel. Oleks justkui tavaline pildike mitme aastakümne tagant, aga meie jutu peategelase taustal on sellel pildil midagi valesti.

Vaevalt see foto Sulle kogemata kätte on sattunud. Siin taga peitub jälle üks huvitav lugu(reg. number).

[DevilDeVille]

Nu eks osati ka ennemuistselaal vajadusel numbritega loominguliselt ümberkäia.

[Mossemees]

Vaevalt, et miilitski tol ajal väga täpselt teadis, missugune üks õige kinnise kerega Волсьваген välja nägema peab. VIN-koodi ka tolleaegsetel autodel vist polnud, kere birka pandi, mis kätte saadi. Vanatehnika galeriis ju küll ja veel neid näiteid, kus üht marki auto oli hoopis mingi teist marki ja teise tootmisaastaga masinana arvel. Ja eks liikus ka igasugu tont teab millest kokku pandud hübriide ringi. No on enam-vähem sile ja korras auto, numbrid küljes, dokid ka ette näidata - milles siis veel probleem saaks olla? Ei imestaks, kui mõnel mehel oli kodus lausa mitu autot (sõja ajal vaikselt kuskilt ära lohistatud), arvel oli ainult 1 (mitut poleks ühe inimese nimele saanudki) ja eks siis vastavalt vajadusele tõsteti lihtsalt number ja ämber ühelt autolt teisele ja sõideti.

P.S. Mis kolakas Kübelwagenil seal tagavararatta kõrval on? Tungraud?

[suvasass]

Vaevalt, et miilitski tol ajal väga täpselt teadis, missugune üks õige kinnise kerega Волсьваген välja nägema peab. VIN-koodi ka tolleaegsetel autodel vist polnud, kere birka pandi, mis kätte saadi. Vanatehnika galeriis ju küll ja veel neid näiteid, kus üht marki auto oli hoopis mingi teist marki ja teise tootmisaastaga masinana arvel. Ja eks liikus ka igasugu tont teab millest kokku pandud hübriide ringi. No on enam-vähem sile ja korras auto, numbrid küljes, dokid ka ette näidata - milles siis veel probleem saaks olla? Ei imestaks, kui mõnel mehel oli kodus lausa mitu autot (sõja ajal vaikselt kuskilt ära lohistatud), arvel oli ainult 1 (mitut poleks ühe inimese nimele saanudki) ja eks siis vastavalt vajadusele tõsteti lihtsalt number ja ämber ühelt autolt teisele ja sõideti.

P.S. Mis kolakas Kübelwagenil seal tagavararatta kõrval on? Tungraud?

See kolakas on kütusepaagi kõri+kork. Sattusin kogemata lehele, kus kirjeldatud Kübelwageni muudatuste kronoloogia: http://vw82.free.fr/index.php/typ82-chrono/. Huvitav on lugeda-vaadata, kuidas sõjaajal masinat pidevalt täiustati.

[indreksirk]

Kübelwageniga identse registreerimismärgiga Stoewer Greifi pilt on pärit sama perekonna pildialbumist, kus meie loo peategelane veetis oma elu tarbesõidukina aastatel 1948 kuni 1977. Mitme auto omamine oli tol ajal keeruline. Paberiteta autosid liikus ka siis ning seetõttu tuli ette, et registreerimisdokumendid ning sõiduk ei olnud sama identiteediga. Täpne põhjus jääbki teadmata, kuid kõige tõenäolisem vastus on siin juba ka kõlanud. Etteruttavalt saan öelda, et ka sõiduki hilisemast eluperioodist on dokumenteeritud sarnane juhtum. Aga sellest juba järgemööda.

Jagatud link on väga huvitav, seda ma pole varem märganud. Selle muudatuste kronoloogia osas on minul mõnes kohas eriarvamusi, kuid alati ei olegi täpne muudatuste aeg teada. Igatahes annab see mõtlemisainet analüüsimaks ka oma auto komplektsust. Üldjoontes on see kronoloogia samasugune nagu muudeski allikates - kuni 1943. aasta alguseni tehtud muudatused olid edasiarendus, kuid sealt alates koos sõjaõnne pöördumisega toimus põhimõtteliselt taandareng. Tootmisarvud kasvasid, kuid auto muutus üha lihtsamaks ja tehnilised lahendused säästlikumaks.

[indreksirk]

Järgmine dokumenteeritud fakt viib meid aastasse 1970, tõenäoliselt on pildid tehtud 9. mail. Üle kogu Nõukogude Liidu tähistatakse võidupüha ning kübelwagen on dekoreeritud vastavate loosungitega. Kahjuks ei ole täpsemalt teada, milline oli sellel tähtpäeval kübelwageni roll, kuid meie ajani on säilinud kehvad koopiad fotodest, mis on hästi dateeritavad.

Taaskord tänuväärne materjal ka sõiduki originaalsuse taastamisel. Näiteks ksf! suvasassi poolt jagatud lingil väidetakse, et tagavararatta ees olev pressitud kujund olevat ilmunud neile autodele 1942. aasta lõpus talvel, kuid selle auto identiteet on õnneks autentsena säilinud täpselt ning kontrollitud erinevate allikate kaudu, sh Volkswageni muuseumist. Nii järgneval kui ühel varasemal pildil on näha, et 18.08.1942 toodetud autol oli selline pressitud osa juba olemas.   

   

Tekstid tagaaknal dateerivad pildi tegemise aja. Osav meister on ehitanud autole avatavad aknad. Originaalis on lattrauast raam, milles plastikust klaas ja see paigaldatakse lihtsalt diftide otsa ukse külge. 

   

Ja sellelt pildilt saab aimu ka iseehitatud katusest, mis oli valmistatud vineerist. Tuvastatav on ka see, et mootoriruumi luugi all olev kerepaneel on vahetatud.  

   

Huvitav on tagumise ratta ilukilp. Kuna veljed ja kinnitused on tegelikult samad nii Opeli kui Moskvitsiga, siis on sellise halva kvaliteediga pildilt võimatu mingeid järeldusi teha. Kirjandusest leiab sellised andmed, et algul kasutati vähemalt prototüüpautodel põrnika kapsleid (millelt küll eemaldatud logod), kuid põhiliselt olid siiski kasutusel teistsuguse kujuga VW ja hammasratta logoga ilukilbid, millest lõplikult loobuti 1943. aastal. Kui kübelwageni velgede dateeringuid vaadata, siis sõja lõpu kuupäevaga velgedel puuduvad juba ka ilukilbi kinnitusvedrude augud. Kas sellel pildil on auto küljes haruldane algusperioodi ilukapsel või on tegemist Opeli/Moskvitsi ilukilbiga, on praegu veel teadmata. 

   

Muuseas - lihtsaim viis eristada Kübelwageni velge visuaalselt Moskvitsi veljega väga sarnasest veljest on vaadata õhukummi vastasküljel olevat velje sisemist detaili. Kuna kübelwageni ratas on poollamavas asendis, siis selleks, et veljele vett ei koguneks, on puuritud õhukummi nipli vastasküljele auk. Teistel autodel ei ole seda vaja ning valmis veljele augu puurimine on väga keeruline selle asukoha tõttu.

   

[Aspelund]

Arvestades seda, et konkreetse masina fahrgestellnummer asub põhja tugevdustunnelil, kere on aga eraldi ärakäiv osa:

kas on võimalik, et kerepaneelid ja põhi on erinevatelt masinatelt ning kohtunud näiteks sõjaväe remonditöökojas? See seletaks tagavararatta aluse hilisemat versiooni.

A.

[indreksirk]

Arvestades seda, et konkreetse masina fahrgestellnummer asub põhja tugevdustunnelil, kere on aga eraldi ärakäiv osa:

kas on võimalik, et kerepaneelid ja põhi on erinevatelt masinatelt ning kohtunud näiteks sõjaväe remonditöökojas? See seletaks tagavararatta aluse hilisemat versiooni.

A.

Väga õigesti püstitatud hüpotees. Püüame saada selgust sellest küsimuses järgmiste näidetega. 

Lehel http://vw82.free.fr/index.php/typ82-chrono/ on väga hea ülevaade, kus on järgmine väide:

   

Kõigepealt tuleb eristada raaminumbreid ning kere numbreid. Raam tehti Volkswageni tehases Wolfsburgis ning kered Ambi-Buddi keretehases Berliinis. Kokku pandi need VW tehases. Osa muutuseid on dateeritud läbi raami numbri ning osa läbi kere numbri. 1942. aastal toimus mitmeid muutuseid esiosas - õigesti on seal märgitud kütusepaagi kaela läbimõõdu muutus, tagavararatta tugede pikkuse muutus ning ka see tagavararatta ees olev reljeefne osa. Küll aga ei ole tõsi see, et reljeefne osa tagavararatta ees muutus tagavararatta alusega samal ajal. Kuna tagavararatta alus on ratta all peidus, siis selle muutust silmaga näha ei ole - küll aga annavad sellest märku "ämbliku" jalgade pikkused. Järgmisel pildil on ära toodud võrdlus kahel erineva põlvkonna tagavararatta alusel.

   

Tähelepanelik vaataja saab ka tagavararatast eemaldamata aru sellest, kummaga on tegemist, kuna "ämbliku" jalgade pikkused on väga selgelt eristatavad. Nüüd aga tuleme tagasi väite juurde, et tagavararatta ees olev reljeefne osa on tulnud kasutusse talvel 1942 ning koos uue tüübi tagavararatta alusega. Esmalt tuleb selgitada, et kübelwageni algsetel mudelitel seal reljeefset osa tõesti ei olnud.

   

Sama võib leida ka II MS aegsetelt piltidelt.

   

   

   

Kui on ka teistsuguseid näiteid:

   

   

   

   

Neil piltidel on selgelt eristatav varasema tüübi tagavararatta alune ämblik ning reljeefne osa ratta ees. Mingit aimu sõidukite valmistamisajast annab ka registreerimismärk. WH ehk Wehrmacht Heer oli valdav sõidukite kasutaja, mistõttu nende registreerimismärgid annavad ka aimu sõiduki kasutusele võtu ajast.

Seega võib lugeda tõestatuks, et käsitluse all olevad kaks muudatust ei ole kindlasti toimunud ühel ajal. Suurema kaelaga kütusepaak tuli kasutusele kerenumbrist ca 14 000 ning uuemat tüüpi tagavararatta alus kerenubrist ca 15 000. Millal toimus tagavararatta ees reljeefse osa muutus, see ei ole teada, kuid kindlasti enne kerenumbrit 14 000, sest väiksema paagikaelaga autodel on see juba vanadel piltidel nähtav. 

Ja nüüd tuleme meie peategelase juurde. Sellel autol on säilinud number nii raamil kui kerel. Ja mõlema numbri kohta on ka andmesilt auto küljes olemas. Kahjuks küll VW arhiiv ei sisalda andmeid selle kohta, milline kere millise raamiga tehasest väljus. Kui raaminumber on meil 010588, siis kerel on number 11099. Selline erinevus on säilinud identiteediga sõidukitel tavaline. Üldjuhul ongi kere number suurem kui raami number, kuid on ka vastupidiseid näiteid. 

Ma tahaks ise väga loota, et meie auto raam ja kere on olnud üheskoos juba tehasest alates. Arutletud küsimus seda kahtluse alla ei sea, vaid vastupidi - sobitub hästi sellesse pilti. Autol kõik iseloomulikud vanema põlvkonna tunnused nagu väiksem paagikork, pikkade tugedega tagavararatta alus ning see reljeefne osa tagavararatta ees paigutab selle lihtsalt varase põlvkonna viimaste autode sekka.

Aga jätkame autentsuse otsinguid ning tänan kaasa mõtlemast.

[suvasass]

Mulle jäid piltidelt silma loo peategelase esilaternad, mis pole perepildil samal kõrgusel ja lapsega pildil parempoolne latern sootuks puudu. See justkui viitaks, et auto esiotsaga on siiski mingil hetkel midagi juhtunud, iseasi kas sõjaaja või juba punaperioodi ekspluatatsiooni käigus.


Interneeduses surfates jäi selline vahva pilt ette, vahest sobib siia teemasse: