Kõigepealt palun vabandust, et ei taibanud pressikonverentsist teada anda ka siinses foorumis. Plaanis oli panna näitus püsti ja bussijaama külastajatele vanu busse taustaks näidata. See et bussid sellist vastukaja meedias leidsid ei osanud higisemaski unenäos arvata. Senise bussiehituse vastukaja järgi võis oodata ainult kolme vanameest, kes tahtsid vanu aegu meenutada. Mina olen aru saanud, et moes on rohkem nagu individuaaltarbijatele mõeldud autod. Aga minu enesehinnang ei olnud adekvaatne.
Kummalisel kombel on sellel bussil raha maitse küljes, kuigi see on valmistatud töölisklassi ühiskonnale linnade vahel liikumiseks. Mistahes hetkel küsitakse minu käest, palju see maksma läks ja paljuga seda osta saaks. Tunnistan siis üles, et maksma läks selle restaureerimine sama suurusjärgu, mis sarnase otstarbega ja kõikide lisadega uue bussi soetamine. Seega täiesti mõistlik kulutus ühele bussidega tegelevale seltskonnale. Ja kuna tegemist on ennekõike reklaamprojektiga, siis üldiste turunduskäivete juures on samuti tegu mõistliku kaalutletud otsusega, kus on kokku viidud vanatehnika harrastamine, reisijateveonduse propageerimine ja ajaloo talletamine. Igasugu huvisõitudega ei ole plaanis hakata tegelema, sest üldiselt on sõidukulud vanal bussil ülisuured ja sihtrühm on piiratud. See muidugi ei tähenda, et sõite teha ei võiks, aga see ei ole eraldi eesmärk.
Loomulikult on selle ostmise vastu huvi üles näidatud ja pakutavad summad on olnud väärilised ja olnud ikka kehtiva raha kuue nulliga. Kusjuures soetamishuvi üles näidanud ei ole seotud vanatehnikahuviliste ringkondadega, samuti pole tegu eraisikute, ega ettevõtetega. See buss ei ole aga müüdavate asjade nimekirjas, sest müügil ei ole vähimatki mõtet. See oleks sama hea kui maailma parima viiuldaja tiitlile kandideerija müüks maha oma maailma parima viiuli, et osta odav viiul ja loobuda maailma parima viiuldaja tiitlist ning sellega kaasnevast summast, mis oleks ületanud viiuli eest saadava summa. Näide oli küll keeruline, aga põhimõte on selles, et pole erilist pointi müüa oma tööriistasid, kui käed jaksavad veel tööd teha (ja nii mitu põlve). Jutuks olnud mehed (kaasaarvatud mina) võivad ju olla suured ÄRImehed, aga äri objektiks on teenus, mitte esemed. Kui Eestis ja Euroopas ja eriti Venemaal tõuseb selle bussi demonstreerimise tulemusena huvi liikumise vastu bussidega, ja langeb aasiast autode pealevool, siis on võitnud nii looduskaitsjad, ühistranspordi propageerijad, ärimehed kui ka vanatehnikahuvilised restaureeritud vanade busside näol.
Tänada tuleb ka ajakirjanikke, kes meie väikese bussinäituse avamisel olid äärmiselt teadlikud ja asjatundlikud.
Kõige pikemalt on juttu tehtud siin.
Meie jaoks on sellel bussil tohutu väärtus ja me räägime (isegi pooleli jäänud haridusteega kodanikud suudavad tänu kunagisele Nõukogude tugevale koolikorrale) selliste sõnadega, mille tähendusest pole absoluutsel enamusel maailma elanikest õrna aimugi. JA nii, meie õnneks, sedasorti asjad ka säiluvad.
