[Vana7]

Paneks kirja ka oma juhilubade saamise ajaloo.Nooremal geratsioonil ehk huvitav lugeda,kuidas NL ajal need asjad käisid.
Olin piisavalt palju juba tsiklitega salaja sõitnud(esmakordselt vist 10.aastasena naabrimehe 125-sega,aga ka onu uhiuue Panooniaga,mille tõsi küll korra liivasel teel külili keerasin).Kui sain 16,lugesin põgusalt läbi liikluseeskirja ja tavai Tartusse eksamile.Tol ajal oli just kasutusele võetud vastuse valiku süsteem.Lehel oli 10 küsimust,igale üks õige vastus ja õige vastuse kasti tuli rist tõmmata.Kontrollimiseks pandi vastuste lehele aukudega plaat ja läbi aukude pidi paistma mäletamist mööda vähemalt 7 risti.Ei tea,kas olin nii loll,või ei saanud küsimustest õieti aru,aga esimesel korral jäi skooriks 3.Kahe nädala pärast korduseksamil tuli ikkagi 1 punn puudu ja nüüd muutus asi tõsiseks,sest kui kolmandat korda ka läbi kukkusid,tuli sundkorras kursustele minna.Oma arust oli tolle aja suht õhuke LE pulgini peas kui kolmandale katsele läksin - tulemuseks 10-st 10.Eksamisõiduks oli kelleltki konfiskeeritud logisev Kovrovets,millega miilitsa ees tänaval tuli kaheksat keerutada seni,kuni näidati,et võib suurele ringile minna,mis tähendas suunanäitamisega sõitu vastupäeva ühe kvartali ümber.Kuna sõidus olin juba käpp,siis probleeme ei tekkinud ja trükivärvi järgi lõhnavad elu esimesed juhiload olidki taskus.Oi küll see nende lõhn oli magus ja pole möödaläinud 45 aasta jooksul meelest kadund.
Paari aasta pärast tegin samuti möödaminnes eksternina ära amatöörautojuhi load ja 3.liigi lubade omanikuks sain juba EPA tudengina.
Mingeid kategooriaid,nagu tänapäeval,siis ei olnud.3.liigiga võis juhtida kõiki veoautosid,2.liigiga lisaks ka busse,aga kiirabi ja tuletõrje juhtimiseks pidi olema esimene liik.Teise liigi saamiseks käisin mingitel ALMAVÜ kursustel,kuid seal tuubiti ainult mitmesugust teooriat ja bussiga õppe-ega eksamisõitu ei olnud.
Kui tulid kategooriad,tuli nendel,kes ei töötanud bussijuhina või haagisega auto juhina,teha sõidueksam.See oli rohkem sümboolne ning minu praegustel juhilubadel on kogu tähestik,mis sinna mahub,kaasa arvatud traktorid ja muu liikurtehnika.

[ennww]

Aga gaasivedajate kõrval olid veel kaks lisateenistusega ametit. Prügiauto vedaja ja briketiveok. Briketiveoki juht sai väikese nutsu selle eest, et ta briketti maha kallutades ettevaatlik oleks. Mäletan isegi väikese poisina, kuidas pidin briketiautot ootama ja siis juhile väikse rahatähe sokutama.

Tallinna küttebaasi briketivedajad tegid sarnast, aga natsa kavalamat äri. Teatavasti veet seal brikette tonnistes "konteinerites", mis olid 52/53 kastis. Tavaliselt löödi mahalaadimiskohas konteineriluugil riiv eest ära ja brikett lasti kolinaga tänavale maha. Kui sattus vihmane päev olema, pidi kiiresti toimetama, et kuiv kraam vihma ees ära saada.

Kavalamatel vendadel oli aga autos kaasas plekist väänatud renn. See sobis täpsetl konteineri luugi alla, teise otsa sai aga suunata näiteks keldri aknale. Sai suurema osa kohe õigesse kohta lasta. Seda "teenust" pakuti aga ainult lisaraha eest. Ega autojuht ju muidu lisa teeninud.

---

Panen siis oma tsiklieksami loo ka siia.
Tegin A-kati load enam-vähem kohe kui 16 sain. See toimus 1980 aasta sügisel, grupp avati sügisel kui kool oli alanud. Eksternina tol ajal teha ei saanud. Kursuse hind, kui mäletan oli ca 60 rubla, selle sisse kuulus vaid teooriaõpe. Koolieksam oli ka teooria peale. Igaüks vaatas ise kes ja kus talle sõitu õpetas või millega sõitis, sõiduoskust ei kontrollitud enne kui riigieksamil.

Grupis olid peamiselt minusugused 16-17 aastased "nagad", mõni vähe vanem mees ka. Lisaks üks invaliid, kes oli aastaid oma käruga ilma lubadeta sõitnud ja lõpuks miilits kupatas ta ikka kursustele. Teiste hulgast eristus üks, ca 30-aastane, soliidne meesterahvas, kes alati küsimusi küsis, tundus olevat ülejäänud seltskonnast nii teadmistelt kui oskustelt üle. Valiti kursusevanemaks ja puha.

Eksamipäevaks olin mootorratta seljas istunud umbes kaks korda, sõber lasi oma Jawaga paar korda kaheksatetegemist proovida. Eksamile oli keegi "kaasa" võtnud oma Kovrovetsi, invaliidile öeldi, et otsi, kust endale käru saad. Sellel oli sõbramehel samalaadne riistapuu Kärdlas olemas, põristas siis sellega peagi uhkelt kohale.
Samal päeval sadas esimest lund, eksamiplatsile tampisime ise "8" sisse, umbes nii suure kui mahtus. Inspektor, kes sõidueksamit vastu võttis istus koha peal mingis bussis ja ega taa nina sealt eriti välja ei pistnud. Kõik väristasid oma 8 ära, keegi külili ei kukkunud ja said sellega eksami tehtud. Siis tuli meie "kursavanema" kord. Mees istus tsikli selga, keeras gaasi põhja ja nii kui siis siduri päästis nii tormas, silmad punnis, otsejoones bussi poole. Miilits seisis sama aeg bussi uksel, see põgenes kähku sissepoole. Imekombel sai sell tsikli ikka enne bussikülge pidama. Miilitsa reaktsioon oli: "Võtke see hull sealt maha" ja nii oli tema ainuke kes sel päeval lube ei saanud. Mulje oli küll, et mees esimest päeva mootoriga sõiduvahendi seljas.

Lubade saamisega sisuliselt minu "karjäär" soolotsikli seljas lõppes. Edasi tuli isa vana IZh Jupiter 2 korda teha ja korviga sõitma õppida.

[Mossemees]

Ma vaatan, et siin enamjaolt isiklikud või siis isade-onude-vanaisade mälestused. Tekitan siinkohal erandi ja panen ka ühe oma ema räägitud loo siia. Aeg taas '70 aastate alguse poole. Minu ema töötas siis ühes Tartu-lähedases ettevõttes tsehhis. Täpsematel detailidel pole vist siinkohal erilist tähtsust. Autod voorisid väravast sisse-välja, tsehhi ees estakaadil laaditi koormaid peale. Tsehhitüdrukud tegid vahel sellist nalja, et lipsasid mõne veoauto juurde ja keerasid bensiinikraani (või kui masinal oli ka vedelgaasisüsteem peal, siis ka selle kraani) kinni. Noh, ja siis oli kena vaadata kuidas auto jõudis karburaatoris ja torustikus oleva kütuse varal esimese kurvi taha kaduda ja siis oli soss... Enamus juhte avastanud asja suht ruttu, aga üks mees lammutanud kord teeservas juba pool mootorit laiali, enne kui talle järgmise auto juhiga sõna saadetud, et keeraku kraan lahti. Võite nüüd ise arvata, milliseid sõnu tüdrukud selle autojuhi käest veidi hiljem kuulma pidid. Leebed armastussõnad need igatahes polnud .

[motamees]

... Võite nüüd ise arvata, milliseid sõnu tüdrukud selle autojuhi käest veidi hiljem kuulma pidid. Leebed armastussõnad need igatahes polnud .

... ja sellest autojuhist sai mossemehe isa...

[Mossemees]

... Võite nüüd ise arvata, milliseid sõnu tüdrukud selle autojuhi käest veidi hiljem kuulma pidid. Leebed armastussõnad need igatahes polnud .

... ja sellest autojuhist sai mossemehe isa...

Siiski mitte. Vist. Vähemalt ma arvan nii. Aga kes teab. DNA-proovi pole kah enam võimalik teha. Aga jätkaks ema mälestustega sellest, kuidas minu paps esimese liigi load sai. Pikalt polegi siin midagi kirjutada. Jõudnud teine lihtsalt vastu hommikut "Nurme" sovhoosile kuuluva PAZ-bussiga kenasti maja ette. Parkis bussi ilusasti ära, nii nagu alati. Ja kui siis minu (tulevane) ema lõpuks vaatama läks, et miks kallis kaasa juba tuppa ei tule, siis selgus, et kuigi mees oli võimeline bussiga õige mitu kilomeetrit koju sõitma, polnud ta tänu tähistamisele enam võimeline jalgsi liiklema .

[diesel]

lubade teemat prooviks ka siis meenutada. olin mõne kuu alles 15 olnud kui läksin tsikli kursustele. ähmaselt meenub, et maksis 40 rutsi. õppeklass oli justkui kuskil keldris, mingis hoovis, kaubamaja ja olümpia vahel. õppimisest ei mäleta ööd ega mütsi, aga kursavennad olid enamuses seuksed karvased ja kurja olemisega. eksamisõit toimus lastekodus. mitte see esimene maja sääl bussijaama vastas, a mõni maja eemal. tuli hoovi pääl lihtsalt ring teha. teooriaeksamist ei mäleta mõmmigi.
a igatahes kaaned sain kätte. kuskil tagapool oli kirjas, et kehtima hakkavad alles siis kui 16 täis saan, sinna aga oli veel pool aastat aega. tänu lubadele olin koolivendade hulgas au sees. käisin soovijaile õlut ja veintsi ostmas. ma nägin toona ikke eriline beebifeiss välja, isegi pisvinnilist puberteeti polnud veel tulnud. müüjad siis alati jahmusid lapse ülbusest viinapoes. küsiti muigel näoga passi, mida mul ju muidugi üldse veel polnud. aga mina teatasin külma kõhuga, et passi põle kaasas, kas load kõlbavad. no loomulikult kõlbasid ja siis uhkelt näitasin. ega keegi ei uurinud kuupäevi või muid jutte. vaadati, et pilt passib lapsenäoga kokku ja anti pika mokaga kaup kätte.
järgmisena tegin veokaload. kool oli see susi mäe otsas olev pesueht koolimaja. mis õppeasutus see täpsemalt oli, ei mäleta, a hoovis oli täitsa platsisõidu rada. enamus õppest toimus siiski veerenni vangla kõrval oleva autobaasi territooriumil. sääl sai ühe korra vana ümara maz-iga sõidutund tehtud. aga ülejäänud sõit käis zil kallajaga. kuna mul sõit niigi hästi käppas oli, siis sai mõistagi sõidutunde palju rohkem tehtud kui norm ette nägi. põhiline õppimine käis nii, et õpetajal oli pikk nimekiri tellitud haltuuradest ja siis mina kui probleemivaba õpilane kõlbasin juhiks. sai mulda-liiva-kildu veetud kõikvõimalikele objektidele. ühtlasi sain ka lisakoolitust, kuidas zil-iga kruusateel külg ees kurve võtta. lahe oli. eksamitest ei mäleta midagi, igatahes tehtud sain muretult. enne kui load kätte anti ilmus võimalus ka sõiduka omad teha. olin kohe päri ja siis topiti säälsamas lastekodus mingisse sigulli. lisaks eksamineerijale oli neli õppurit oma oskusi näitamas. esimene vend sõitis mendi eest keskturu juure ja pööras paremale kino poole ja kästi seisma jääda. siis sõitsin mina. mõnikümmend meetrit otse ja pööre paremale tartu maanteele ja kästi bussipeatusesse seisma jääda. kolmas sõitis bussijaamani ja neljas tegi viimse nõksu mendini ja oligi kõigil eksam tehtud. oi aegu.
juba tänapäevasel ajal juurde tehtud load sai ikke korralikult tehtud.

[pontu6]

B kati lubade sõidueksami tegemine käis niimoodi, et mingi väga logiseva mossega sõideti mööda Kärdla linna, kus tänaseni pole mingit liiklust, kohalik saareriigi ainus liiklusmiilits kõrvalistmel, kes märkmeid tegi ja teatas kuhu keerata ja pöörata.
Kaks kursanti veel tagaistmel ja sõit kestis kenasti seni, kuni miilits ootamatult teatas, et pea siin kinni ja mine maha, muidu kukud läbi...

[Aspelund]

Purjuspäi kojusõitmisest...

On meil üks perekonnatuttav Jüri. Elupõline autojuht, küll sõitis 53-ga, küll Zil'iga. Seekord vist sõiduvahendiks Zil.

Igatahes midagi töö juures tähistati. Eks peale seda oli vaja sõita Viljandi südalinna. Sinna, kus nime järgi vanalinn asub. Vana nimega Pioneeride tänavasse. Sõitis kohale ja parkis auto kenasti ära. Puuriitade vahele. Ise kobis kotile ja hommik võis tulla.

Hommikul oli aga üllatus. Auto juurde sai minna küll, aga autosse sisse enam mitte. Puuriidad kahelt poolt autol nii vastas, et kuidagi ei saa ligi. Seda, kuidas autost välja sai, mälu teada ei andnud. Täielik müsteerium...

[Talupoeg taluja]

No selle loo rääkis mulle mu kadund ema,kes oli tööl Viljandi bussipargis konduktorina.
Kahjuks ei mäleta enam üksikasju,kuid lugu järgmine. Kuskil siis oli buss kinni pidanud ja keegi oli kempsu läinud. Vist naisterahvas. Teadagi olid vanasti kasutusel ägedad peldikud,milles polnud liigset luksust ja puudusid elementaarsed tingimused. No oli siis vist kiiruga läinud ja seal olid mingid lauad maha pandud. Tädi oli kõmmdi auku kadunud.... Lauad olid mädanenud. Tal oli pikk mantel seljas ja aeg oli vist na talvine. Te kujutage ette sellist pilti,kui sadate august alla ja kaelani sita sisse.... Tädi oli siis appi karjunud ja teised olid vaatama läinud. Suure jamaga oli siis tädi august välja saadud. Kõik haises. Inimene külmetas. Oli siis naisterahvas ikka mingitmoodi puhtamaks kaabitud. Bussijuht oli siis ikka naise võtnud bussi,kuid ette lahtise ukse juurde. Õnneks oli ka nõus viima kodu ligidale ära.
Ei ole veel leidnud ema memuaaridest seda osa,kuid leidmise puhul täiendan seda kindlasti.

[Armex]

B kati lubade sõidueksami tegemine käis niimoodi, et mingi väga logiseva mossega sõideti mööda Kärdla linna, kus tänaseni pole mingit liiklust, kohalik saareriigi ainus liiklusmiilits kõrvalistmel, kes märkmeid tegi ja teatas kuhu keerata ja pöörata.
Kaks kursanti veel tagaistmel ja sõit kestis kenasti seni, kuni miilits ootamatult teatas, et pea siin kinni ja mine maha, muidu kukud läbi...

Saare riik oli nagu riik riigis,Viljandi linnas käis õppesõit ja eksam GAZ-51 pikakabiiniga millel topelt siduri-piduripedaal aga load said ikka B kat.Enne B katti oli amatööriload millega tohtis veautot juhtida aga mitte olla palgaline st.et kolhoosi,sovhoosi,KEK-i jne väiksed "spetsalistid" sõitsid palud GAZ-51 ga. osadel olid "kongid või pool kongid "peal tööliste või vajalike asjade veoks.Veokal töötaval palgalisel juhil pidi juba kolmas liik olema.

[Talupoeg taluja]

Lugu,mis juhtus 80 ndatel. Viljandi Metsakombinaadi lõpplaos. Seal territooriumil oli laiarööpmelise raudtee haru. Sõitsid kolm meest vana MAZ-iga,platvormauto ehk metsaveo autoga. Tarmu,isa August ja keegi veel. Pidid minema saeveskisse saeraami käigukasti viima. Auto pidas kinni ja isa koos teise mehega läksid ennem maha. See oli olnud üsna varjatud koht ja nähtavus kehva. Said juba natuke eemale kõndida ja auto hakkas sõitma saeraami poole. Kahjuks tuli nukatagant vaikselt kaks vagunit koos seda lükkava veduriga. Lõi selle MAZ-i kohe külili . Juht Tarmu viga ei saanud,ronis ise kabiinist välja. Tühja platvormvaguni lükkas ka rööbastelt maha. Hiljem toodi kraana ja tõsteti veoauto tagasi ratastele. Samuti vagun rööbastele.
Isal olid kanamunad kilekotiga kaasas nii paar-kolmkümmend tükki. Pidi viima kombinaadi töölistele. Õnneks kobis siis isa nendega autopealt ennem maha.....muidu oleksid kõik puru läinud ja autosse laiali.
Pärast selgus,et veoautol oli peale avariid raami kõveraks löönud. See vahetati välja. Juhil seega oli tööd palju,et auto jälle sõidukorda saada.
Miks avarii juhtus? See vedur lükkas vaguneid küll vaikselt,kuid vedurijuht ei andnud vilet. Tavaliselt oli andnud....... Kiirust polnud ollagi,kuid lõi selle MAZ-i naksti külili.....

[Aspelund]

See peaks ka Viljandi metsakombinaadi lugu olema. Saadi metsameestele uued soojakud. Uhiuued. Mingid imelikud ahjud sees, millest vesi läbi käis ja siis radikatega soojakut küttis.

Enne metsa viimist otsustati igaks juhuks proovikütmine teha. Et näha, kust tilgub ja vajadusel juba varakult ära remontida. Köetakse siis soojakut mis köetakse, ühe otsa radikad on jääkülmad, teistel võiks mune praadida. Aru ei saa, milles viga.

Üks vanem härra siis hakkas uurima, et milles viga. Torud paistavad kõik igatpidi korras, aga vesi ringlema ei pääse. Võttis siis ühe jupi rauda ja asus torusid läbi koputama.

Ühes kohas teeb toru aga hoopis teist häält. Mis seal siis ikka - löödi saag sisse. Selgus üllatav tõsiasi: tehases nähtavasti torust puudu tulnud. Selle asemele oli keevitatud lihtsalt sobiliku välismõõduga umbne rauajupp. Väljastpoolt täpselt sarnane ülejäänud toruga. Seest aga vesi ringlema ei pääse...

[pontu6]

Lapsepõlv möödus mul majas, mis asus õlleka läheduses. Alati kui suminat oli kuulda, tähendas see seda, et õllekasse oli õlut toodud.
Ja vot selles õllekas oli kord juhtunud selline lugu: Ühel järjekordsel rõõmupäeval, kui õllekas õlut oli, astus sinna sisse ka kodanik portfelliga, kes töölt tulles oli läbi käinud ka poest ja ostnud koju mõned kanamunad. Ja loomulikult juhtus nii, et suure sumina käigus läks kõik meelest ning keegi istus sellele portfellile peale. Seda märkas aga koristajamutt, kes vihastas, et mingi lima tilgub lihtsalt põrandale! Eks ta siis haaras selle portfelli, läks sellega õue ning viskas suure kaarega otse kõrval asuva välipeldiku katusele. Koti omanik muidugi ei olnud olukorraga rahul ja tahtis oma vara tagasi. Tuli peldiku katusele järgi ronida. Ja kuna katus oli tagantpoolt madalam, oli ainuõige otsus läheneda sealt. Aga eks need lampkasti lauad olid ka juba päevi näinud ja mees prantsatas sealt lihtsalt läbi. No ja mis nüüd enam. Olles vööni si..ne marssis mees õllekasse tagasi, et oma kann lõpetada. Eks kõik teised koos tigeda koristajaga hoidsid nii kaugele kui said, aga mehel polnd enam kaotada midagi.

Absoluutsele tõele ei pretendeeri, aga sellist lugu räägiti...

[bro]

Pole kahjuks või õnneks endal eluaastaid nii palju, et mingeid sügavamaid mälestusi NL-i kohta oleks aga jutustan siis ümber oma isa jutte. Talle tundus kusagil 60ndate lõpupoole hea mõte minna siberisse, täpsemalt oli vist selle koha nimi Jakutsk või Jakuutia. Talvel oli termomeetriks välipeldiku presendist uksehinged - kui ust enam lahti teha ei jõudnud pidavat olema üle 45 kraadi külma. Väidetavalt selle koleda külmaga võisid kukkuda katki ka veoka kastist visatud rehvid. Samuti on meeles jutt selle kohta, kuidas saadi Leena jõest välja masinad, mis olid läbi jää vajunud - iga päev lõhuti uppunud auto kohalt jääd maha kuni sellel koha pealt külmus jõgi põhjani ja seejärel võis masinaga ise juba august välja sõita. Kas need jutud ka kõik õiged on ei tea kindlapeale öelda aga eks kusagilt nad ikka pärit on.

[PETSS]

Aasta oli 1986 Põhja -Kashastan Petropawloski rajoon.Kartulit wedasime oblatikeskuse.Kõik eesti juhid ja siinsed autod.Ma nagu alati elule jalgu jäin.Kolonnis me sõitsime ma wist kolmas neljas olin kui kinni peeti ja miilits küsis siis miks pimestame?Oli walge aeg aga just kooli algus ja me sõitsime tuledega.Sealmal wist senini ka pimedas heal juhhul parkidega.Kõnelesin nonde miilitsatega sääl sis hulk aega
,saiwad aru küll aga küsimus tuli sääne:mitu oblasit teil on?
Ja nad ei saanudki aru ,et mei neid pole.Ma ehk eksin (parandage) aga wist Pihkva oblast kah suurem kui EW?[/i]

[Mufff]

...
Enne metsa viimist otsustati igaks juhuks proovikütmine teha. Et näha, kust tilgub ja vajadusel juba varakult ära remontida. Köetakse siis soojakut mis köetakse, ühe otsa radikad on jääkülmad, teistel võiks mune praadida. Aru ei saa, milles viga.

Üks vanem härra siis hakkas uurima, et milles viga. Torud paistavad kõik igatpidi korras, aga vesi ringlema ei pääse. Võttis siis ühe jupi rauda ja asus torusid läbi koputama.

Ühes kohas teeb toru aga hoopis teist häält. Mis seal siis ikka - löödi saag sisse. Selgus üllatav tõsiasi: tehases nähtavasti torust puudu tulnud. Selle asemele oli keevitatud lihtsalt sobiliku välismõõduga umbne rauajupp. Väljastpoolt täpselt sarnane ülejäänud toruga. Seest aga vesi ringlema ei pääse...

Sarnast lugu kuulsin Pääskülas, Vabaduse ja Pärnu maantee ristis asuva kahe tornmaja kohta. Need on sõjaväelastele ehitatud majad ja ilmselt ehitas mingi stroibat. Kui keskküttesüsteem valmis sai, siis alguses survestati süsteem ära. Kõik korras, survet peab ja kusagilt ei tilgu. Mingist korrusest alates aga radikad enam soojaks ei läinud. Pärast pikemat otsimist selgus, et mingi Stjopa, kes torusid kokku keevitas, oli suutnud ühte kohta toru asemel raudkangi vahele keevitada. Eks ta seal tahmase peaga neid torusid lõikas ja keevitas. Kuna vene raudkang oli toruga sama mõõtu, siis eks ta vaatas, et sobiva pikkusega jupp, lõikas selle parajaks ja seina ta läks. Eks see viga tehti korda ja töömehed said oma kadunud kangi tagasi.

[Maanteemuuseum]

B kati lubade sõidueksami tegemine käis niimoodi, et mingi väga logiseva mossega sõideti mööda Kärdla linna, kus tänaseni pole mingit liiklust,...

Saare riik oli nagu riik riigis,Viljandi linnas käis õppesõit ja eksam GAZ-51 pikakabiiniga millel topelt siduri-piduripedaal aga load said ikka B kat.Enne B katti oli amatööriload millega tohtis veautot juhtida aga mitte olla palgaline...

Meil oli siis seitsmekümnendatel see põllumajanduskallakuga kool, keskkooli esimese aastaga saime traktori margiload, teise aastaga juba liigiload ja kolmandal aastal oli fakultatiiv - kes tahtis sai teha autojuhiload, aga just meie esimest aastat mitte kolmanda liigi, vaid amatööri load. Õppesõidu autod olid ikka koolil krusad, 51 ja 52 ja nendega õppesõit oli vähemalt poistel puhta haltuurasõidud. Paar korda käidi ka kogu karjaga Võru linna peal ja siis veel paar korda Tartus õppesõitu tegemas. See viimane toimus vahetult enne riiklikku eksamit. Nimelt oli just sisse viidud kord, et eksamit sai teha vaid liiklusega linnades, st Tartus ja Tallinnas, mitte rajoonikeskustes. Eks siis õppesõidu instruktor hõikas poistele kevadel, et nüüd vaja eksamisõidu auto korda teha. See oli sovhoosist mahakantud piruka mosse, mis oli pikalt kooli aia ääres seisnud. Tegime ühistööna selle sõidukorda ja eksam sai sellega Tartus tehtud ning logu jäi jälle aastaks aia äärde ...

[pen.skar]

Kasahstanist küsiti. Vähemalt mind 1967 a kutsuti kodumaad teenima. Lätis Dobele tankipolgus vanne, märgilaskmine ja siis häire korras äratus- autodele. Just jaanipäeva öösel- kõik ilm oli lõkkeid ja sõbralikke lätlasi täis. Riia sadamas punase puu virnadel istusime seni, kuni vanema aastakäigu mehed oma autod platvormvagunitele ajasid, katankaga kinni tõmbasid ja klotsid ette -taha lõid. Ise sõitsime "passazirskie vagonõ tipa Stolõpina..." ehk loomaveovagunites. Ärge küsige, kuidas enda tühjendamine sõidul käis...igal juhul vaguni ust laialt lahti lükata ei võinud, et midagi eespoolsetest vagunitest pärinevat sisse ei tõmbaks... Esimene mahalaadimine V.Venes Brjanski oblastis- veeti haljasmassi siloks. Meie, noored, käisime autopargi valves, kaevasime välikempse jne. Õppisin auto tagasilla-kardaani peal magama, ei tiritud mind kordagi kontrollija poolt jalgupidi kabiinist välja! Mingi Ivanov jäi viinaga vahele, sain siis gaz 51(BTR või Zim mootoriga) peale. Üsna varsti oli enamus noori autodel. Järgmine kuune peatus Ukrainas Aasovi ääres- vedasime suhkrupeeti raudteejaama ja zomm`i (tühjakskeedetud liistakud) tagasi farmi. Selle müük külasse oli meie tuluallikas. Mahalaadimine käis jaamas natimootoriga ämbliku abil otse vaguni kohal kallutamisega- ikka kosmonaudi tunne, kui autosse julgesid pidureid peal hoidma jääda:
Olime jagude kaupa sovhoosides laiali, kast võid, kissellibrikette, kott tükisuhkrut ja rest valget leiba anti kaasa. Seda peaaegu vaja ei läinud- brigadirid võistlesid autode omale meelitamises- toitsid meid külas haneprae, grilkaga...tulge ainult appi! Kokkulepe oli, et jalameeste-vanakeste jaoks pidi õhtul istmetaga ka pudel jäetud olema. Korra mul oli ainult piduriõlipudel- sellest oli hommikuks tubli veerand läinud... On ikka temperament- kui ära läksime, siis tüdrukud ulusid, jooksid tolmus autole kaasa. Ei häbenetud, elati oma täiega välja. Kolmas mahatulek oli Põhja-Kasahstanis- aurukraana veeres tsuhka-tsuhka kõrvalteele ja tõstis autod nattipidi maha. Seal reamees Hermann Toivost sai küla leivavabrikus pagar, tegi meiepärast leiba. Vedu oli palju, magada saime vähe. Siiski surma sai meid vähe- vast selle lubatud kaks protsenti täitsime ära...Vilja mahakaldamist küll ei olnud. Kui ikka vihma kätte jäid, siis väntasid rooli nii et kodaraid polnud näha! Mustmuld muutus imelibedaks, kleepuvaks, aga porikihi all kõva maa- ärauppumise hirmu polnud. Siis oli parim auto gaz 63 ja saamatuim Zis 151. Korra kaotasin hirsi(proso?)koorma ära- oli ühe tühja 8mm poldiaugu kaudu 25 km jooksul maha pudenenud! Selle koormale ei võinud nagu linaseemnelegi astuda- ainult ületõmmatud kamovõrku pidi hädakorral, muidu võisid põhja kaduda, lihtsalt ära uppuda. Ja peatuda ei tohtinud kellegile, miilitsalega mitte! Levitati legendi bensiiniküsimisest, autojuhile kaelakallamisest ja põlemapanemisest... Ükshommikul major Zarkov(rindemees, sõduritega halva ümberkäimise pärast olla polkovnikukupust ilma jäänud ja meid karjatama kupatatud) rivistusel hõikas poisi välja, kutsus kohaletulnud miilitsa juurde ja käratas kõigile "Valvel". Ja siiis "Objavljaju e. avaldan reamehele kiitust käsu täpse täitmise eest!" Igasugu karantiine (jaštšir e. suu-sõrataud), veepuudust, vilu tuul, Petropavlovskist kadunud vangide otsimist ja muud jamad tegid elu keeruliseks küll. Palka nagu ei saanud või kadus see kõrvalttulnu sisse kui peenraha. Väga ilus oli üle Uraalide tagasiloksumine. Auto mahavõtmist Riias ei mäletagi- sattusin hospidali mingi jamaga, mida ainult kasutatud filmikinnitiga pasteerimisega ravida ei õnnestunud uudismaal. Lihtsalt muid rohte polnud. Vahepeal oli Dobele tankidega filmi("General panfilov!!!??) võetud. Pidime JS-2`del külgekeevitatud ristidega plekkseinad maha meiseldama. Et kodumaa rohkem tankiste ei vajanud seekord, siis saadeti Tihemetsa lõpetanuid Moskva alla stroibatti automehaanikuteks- ikka 60 autot sulle ja 60 temale. Ja kuu paari pärast meie suureks rõõmuks tulid ülejäänud kasahstanlased ka järgi. Vaat seal paabelis oli ellujäämisega tegu.

[aavu]

Väidetavalt selle koleda külmaga võisid kukkuda katki ka veoka kastist visatud rehvid.

Ülemiste filiaalis oli kummitehnikuks naine, kes varem kusagil kullakaevanduses olla kummitehnik olnud. Tema juttu järgi tõesti BELAZide rehvid külmaga loopisid tükke küljest nagu klaasist oleksid.

[PETSS]

Kui 1955(loodan ,et ei eksi) ehitati Kalamaja koolimaja.Kõik sai walmis ja kena.Siis aga selgus ,et keskütte katel jäi panematta.Lõhutigi siis pool otsaseinast maha.Waat nii!