Võrumaa mees pages Aafrikasse
Endine Võrumaa mees Illar (37) on omale uue elukohana välja valinud kauni Kongo Vabariigi. Kuid sinna jõuda ei olnud lihtne. Soovivad ju paljud inimsmugeldajad selliste õnnetute inimeste, nagu endine metsaärimees Illar, suuri summasid teenida. "Oi jah, igavene raske retk oli. Puidurekkaga sõitsin ühe jutiga Itaaliasse, Sitsiilia saarele. Sealt edasi sai vaid päästepaadiga, see aga on puhtalt maffia värk" ohkab Illar. Eks lonkinud seal kaldapealsetel veel palju teisi õnnetuid, kes eurobürokraatia ja suhkrumaksu eest kergema elu peale saada lootsivad. Paate aga ei ole lõputult. Hinnad üleveo eest kerkisid meeletutesse kõrgustesse. Õnneks oli Illaril piisavalt illegaalsete metsatehingute pealt raha kõrvale pandud ja rekkaautogi leidis viimasel õhtul ostja. "Sellega on nii, et sa kas müüd mõistliku summa eest, või ei saa üldse midagi. Mina sain kaheksasada tuhat eurot, ilma käibemaksuta," hindab Illar tehingu tagantjärele kasulikuks. "Sellega tasusin üleveo ja midagi jäi veel taskugi," pole mees kade.
Nüüd veedab ta oma päevi imeilusas slummis Grande Negro lähedal, kus tal on maja koos basseini ja mitme teenijaga. " Siin on nii, et kõiki asju saab osta ilma käibemaksuta ja igasugu asjameestele on võimalik ka altkäemaksu anda. Kohe teine asi," pole mees kodusele elule tagasivaadates kade. " Ütleme nii, sai õige otsus tehtud, et plagama panin. Mul ju mitme mutiga tited tehtud ja mis neist alimentidest ikka maksta, kui on võimalik mitte maksta. Mina koduvägivalda ei poolda!"
Juba on käed löödud kohaliku neegripealikuga, et väike teemandiäri käima lükata. "Pakun noortele suveks tööd, paneme pisikese kaevanduse püsti, eks siis ole näha, mis edasi tuleb. Mul on kõik juba räägitud," pole mees oma uue äripartneri suhtes kiitusega kitsi "Seksiasjaga peab muidugi ettevaatlik olema. Üks eit juba vahtis mind sellise himura pilguga, varsti on jälle tited taga," on mees tulevikuplaane avades realistlik. Igal juhul koju tagasipöördumise mõtteid tal ei ole. " Siin on ju nii, et pistad kepi maasse, aga paari päeva pärast on selle asemel ananass või virsik. Olen hakanud palju tervislikumalt toituma. Ja internet puudub siin üldse. Järelikult ei saa ka kohtutäiturid kurje kirju saata."
Savumees Einaril on kogu aeg buss katki
Kui savumees Einar (34) endale kolm aastat tagasi kanepikasvanduse tarvis vana hea Leylandi kaubiku ostis, rõõmustas terve suguvõsa - lõpuks ometi on majas mehe kätt tunda. Kuid nüüd on buss katki ja sugulased pahased.
"Nad said must valesti aru, arvasid, et ma olen selline tüüpiline inimene, kes hakkab selle bussiga nende asju vedama. Aga mul olid hoopis teised mõtted peas. Seal on ju hea pakiruum, oleks endale talveks kanepit kasvatada saanud, sest korteris on ilgelt vähe ruumi," pobiseb Einar omaette.
"A kuna buss oli tollal veel terve, siis otsustasin, et okei, mees, ma vean nats sugulaste mööblit, kodumasinaid, lehmasid, kukkesid, natüürmorte ja mesitarusid. Tulin praktiliselt kõigile vastu - kord sai isegi täis peaga maalt kartuleid toomas käidud. Suguvõsa vanamuttidel oli minu üle nii hea meel, et üks kinkis isegi oma Muuga suvila mulle. Müüsin selle ruttu maha, sest igasugune maine vara ajab mul ihukarvad püsti. Maja on vaja hooldada, aga ma ei tea isegi, kuidas elektrinäitu kirja panna. Ei minust peremeest saa! Õnneks jooksis kaubiku mootor aasta pärast kokku ja minu kohustused sugulaste ees said otsa. Kõik said mu peale pahaseks.
"Mina olen Einaris väga pettunud," nutab tädi Silvi. "Einar on viimased kaks aastat nii uimane, aga mul oleks tarvis asju vedada. Näiteks Lasnamäelt oleks vaja kesklinna tuua vana hea sektsioonkapp. Ma ju nõukogude ajal ei saanud sellist, kuid nüüd on nende hinnad nii odavad, et osta või terve korter täis. Aga buss on katki ja midagi ei saa vedada. Kartulid on ka maalt toomata, arvatavasti suren talvel nälga," nuuksub vuntsidega naine. Ka liigne karvakasv olevat Silvi sõnul Einari süü. "Mul on depressioonist kogu ihu karvad neli korda kiiremini kasvama hakanud. Vanasti sai vuntse ikka kahe nädala tagant aetud. Aga nüüd...Nüüd ajan iga kolme päeva tagant," nutab tädi Silvi.
On vaid üks asi siin maailmas, mis mind veel rõõmustab, see on koer Pauka - armas, soe krants. Vaid teme kõrval tunnen ma end tõelise naisena. Vahetevahel kargetel sügisõhtutel, võtan kapist kadunud mehe parfüümi, määrin seda kätele, kallistan koera ja sügan vuntse. Siis on tunne nagu mu August polekski surnud...."
Kaubikut Einar siiski korda teha ei viitsi. "Las parem roostetab! Eks see sugulastevärk kammi ikka täiega ära. Kanepikasvatuse projekt läks ka luhta, sest keegi murdis ööl enne koristuspäeva kongi sisse ja viis kogu kama minema. Mulle jäi ainult lehepuru!" Politseisse Einar minna ei julge. "No kuidas sa ikka ütled, et keegi pani kogu kanepisaagi tuuri!" ohkab Einar.
"Einar on ju narkumaan!" teatab Koerus elav traktorist Joosep läbi ragiseva telefoni. "Küll ma juba seda asja tean. Kord, kui siin käis, sõi öösel terve sahvri tühjaks. Meil sõjaväes tegid tsurbannid sama asja. Kurat suitsetasid seda va hanassaad, õgisid ja kargasid lambaid. Ma ütlesin Einarile, et, raisk, kui sa, fekaal, mu lambaid puutud, löön maha. Selle jutu peale pani Einar kisades Ervita järve poole jooksu. Järelikult oli tal kindel plaan mu lammastega vanakooli surramurrat teha. Ma saan aru....Kui noorem olin, sai ise ka lammastega seksuaalvigurit tehtud, aga kui kuueteistkümneselt traktoristipaberitega kutseka peauksest välja marssisin, lubasin endale, et ei mingeid lambatempe enam, kulla Joosep, oled nüüd mees, aeg on pere luua!"
![[Pilt: giphy.gif]](https://media.giphy.com/media/pUeXcg80cO8I8/giphy.gif)