(Seda postitust muudeti viimati: 31-01-2021, 19:02 PM ja muutjaks oli spitfire.)
(31-01-2021, 17:46 PM)kassitapp Kirjutas: Kuidas siis ikka kõik tegelikut oli, kas osteti 2 Buicki, milledest 1 võeti osadeks ja tehti joonised ja teine jäeti kokku, et oskaks pärast toodetavaid L-1-sid koostada? Osteti 6 Buicki, võeti osadeks, alandati surveastet (pandi plokikaanele tihend vahele), võeti kroom detailidelt maha ja nikeldati, vusserdati midagi velgedega, valetati ilu pärast midagi teljevahe kohta. Ühest vene tekstist võis lugeda, et kereplekid jms taoti algselt välja puušabloonide peal ja kere oli ilma puudetailideta? Na siin on jälle vastus olemas - pole võimalik, kõik jutt on propaganda, tegelikult need 6 - 10 L-1 olid tegelikult Buickid ülipisi muudatustega, teise radikamärgi ja rummukapslitega.
Jutt 10-nest autost sai alguse partei poolt püstitatud ülesandest, 10tk tähtaeg 1.mai 1933. No nje polutšilos, zami ponimajete.
(Seda postitust muudeti viimati: 31-01-2021, 20:13 PM ja muutjaks oli kassitapp.)
(31-01-2021, 19:25 PM)cesium Kirjutas:
(31-01-2021, 17:46 PM)kassitapp Kirjutas: ... ksf! Forminka ei ole, või kui on...
Teist korda jääb silma juba. Formika, mitte Forminka
Jah, tõesti oleks viimane aeg teema autoril oma fooruminimi ära parandada! Kui Forminka tõesti ei sobi, siis vb mingi ilus eesti- või võrokeelne nimi!?
Aga jah, vabandan, vanainimese vilets mälu, seepärast kasutsin siin tihti ka pöördumist "teema autor" jms, sest polnud endas kindel.
Nimedest veel, lugejad kindlasti märkasid, et see L-1 ei ole Leningrad - 1, vaid Legkovoi - 1, nii et kes seda Leningradi mainib kas vene või inglise keeles, neid ei saa automaatselt usaldada........
Tegin vahepeal sauna tuuri ja näe foorum on oma elu hakanud elama, mis muidugi väga teretulnud. Neli päeva see teema üleval ja üle 11 000 vaataja, no muidugi mõned mitu korda. Hea meel tõdeda, et tehnika huvilisi see teema huvitab. Julgen arvata, et vähesed teadsid midagigi enne L1-st või Buick 32-90-st. Nüüd see teema põhjalikult läbi arutatud. Siin ka mõned valeväited ja segamini ajamised olnud. L1 nimi oli Legkovoi 1 mitte Leningrad 1. L1 mootorit ja kogu kupatust ei viidud üle meeter mõõdustikku, vaid seda on ka mitu korda mainitud, tehti seda ZIS 101 projekteerimisel. Mis nendesse velgedesse puutub, siis selles osas ei oska ka Vene seltsimehed midagi tarka ütelda (mina arvasin, et osteti USA-st, mis osutus valeks) vaidlus käib. Väiksemate rataste puhul kliirens väheneb ja Vene oludes ebamõistlik, samuti nõuab suuremat pöörete arvu sama kiiruse juures. Teatavasti need mootorid erilise võimekusega ei hiilanud. 5,7 L R8 mootor andis 105 Hj = 78 kw, selleks on tänapäeval võimeline 1,5L tava sõiduauto.
а Путиловце за образец приняли 6-ти оконный седан. Только с базой непонятно, т.к. в одних источниках 3380 мм, а в заводских чертежах 3404 мм. 3404мм - более вероятно, т.к. это типовая база 90-й серии в 134 дм. Жаль что на момент работы с моделью данных по существованию базы в 3404мм еще не было.
Tõlkes siis nii : Putilovlased võtsid eeskujuks 6 aknalise sedaani. Ainult teljevahega on arusaamatus. Ühed allikad väidavad et oli 3380 mm aga tehase joonised näitavad 3404 mm. 3404 mm on tõenäolise, sest 32-90 seria teljevahe on 134 tolli. Kahju, et töö käigus andmeid andmeid 3404 mm telje vahe kohta veel ei olnud.
Väga segane jutt. Paistab nagu keegi ehitaks ka L1-te ja on millegagi mööda pannud.
(31-01-2021, 20:35 PM)Formika Kirjutas: Siin ka mõned valeväited ja segamini ajamised olnud. L1 nimi oli Legkovoi 1 mitte Leningrad 1.
Sisse antud tellimus ja katsetused toimuvad nimetuse all L1 ehk Legkovoi Pervoi, kas sama nime saab ka "Punaste Putilovlaste" lõpp produkt - ei ole veel otsustatud.
Nii kirjutab ZaRuljom 1933 aasta alguses. Ja sama number kirjutab rataste kohta:
Rattad (kolesa) valmistatakse kas kellegagi koopereerudes või iseseisvalt oma tootmises, see küsimus on veel lahendamata.
Mis puudutab kroomi või niklit, siis siin on seltsimehed juba katsetused teinud ja nende HROMONIKELNAJA tuli lutše kui jänkidel. Auto hind on rehkendatud 8-9 tuhat rutsi.
(Seda postitust muudeti viimati: 01-02-2021, 11:52 AM ja muutjaks oli honkomees.)
(01-02-2021, 11:14 AM)spitfire Kirjutas: ...
Mis puudutab kroomi või niklit, siis siin on seltsimehed juba katsetused teinud ja nende HROMONIKELNAJA tuli lutše kui jänkidel.
antud artiklis ei räägita midagi ei kroomimisest ega nikeldamisest, vaid kroomnikkel terase proovipartiide valmistamisest. s.o üks põhilisi roostevaba terase liike, vt wikist järele.
(31-01-2021, 20:35 PM)Formika Kirjutas: Siin ka mõned valeväited ja segamini ajamised olnud. L1 nimi oli Legkovoi 1 mitte Leningrad 1.
Sisse antud tellimus ja katsetused toimuvad nimetuse all L1 ehk Legkovoi Pervoi, kas sama nime saab ka "Punaste Putilovlaste" lõpp produkt - ei ole veel otsustatud.
Nii kirjutab ZaRuljom 1933 aasta alguses. Ja sama number kirjutab rataste kohta:
Rattad (kolesa) valmistatakse kas kellegagi koopereerudes või iseseisvalt oma tootmises, see küsimus on veel lahendamata.
Mis puudutab kroomi või niklit, siis siin on seltsimehed juba katsetused teinud ja nende HROMONIKELNAJA tuli lutše kui jänkidel. Auto hind on rehkendatud 8-9 tuhat rutsi.
Mina isiklikult võtaks suure ettevaatusega tolleaegseid kirjatükke. Põhimõte ikka selline, kui poolt usud, saad poolega petta.
Auto hinnast ka, 1932 a 90 seeria Buick maksis USA-s c 1700.-$. N.-Liidus kehtis tol ajal kulla standart ja üks rubla oli väärt 0,5722 $, ehk 1 rubla eest sai 1,7474 $
See teeks auto hinnaks kui võtta keskmine 8500 rubla siis 14852 $. Kahjuks pole mul andmeid palju tookord palka saadi aga see asi ei tundu õige.
Üks huvitav pilt Leningradi keskväljaku taksopeatusest aastal 1934 . Tundub ,et Packardite kõrval , kui mu silmad mind ei peta ,on ka Buickid küllatki hästi esindatud .Pole võimatu ,et teiste vahel ka mõni Л-1seisab.
See ei puutu küll otse teemasse aga lisan lihtsalt ühe ülevaatliku tabeli NSVLiidu autotööstuse arengust aasatil 1924-1980.
(01-02-2021, 13:49 PM)Ferry Kirjutas: Üks huvitav pilt Leningradi keskväljaku taksopeatusest aastal 1934 . Tundub ,et Packardite kõrval , kui mu silmad mind ei peta ,on ka Buickid küllatki hästi esindatud .Pole võimatu ,et teiste vahel ka mõni Л-1seisab.
See ei puutu küll otse teemasse aga lisan lihtsalt ühe ülevaatliku tabeli NSVLiidu autotööstuse arengust aasatil 1924-1980.
Selliseid pilte vaadates tekib küll sügav kahtlus, et neid Buick/L1- üldse Peterburis toodeti. Kui jätkus raha Packarde taksodeks osta, sai ka 10 Buicki ostetud. Lihtsalt vahetati rattad ja embleemid aga rahvale aeti niisama möla. Propaganda pasundas olematutest töövõitudest jne. Ega keegi ei julgenud midagi öelda, kohe rahvavaenlane, labidas kätte ja Belamore kanalit kaevama. Need rikked võisid tõesti tulla viletsatest bensiinidest ja õlidest. Sellega saadi ilusti 6 kuuga hakkama.
Siin saidil kordub kokkuvõtvalt sama tekst mis avaldati 1933-ndal ZaRuljommides, väikeste eranditega. Mainitakse ka sm. Otsa ja tuuakse ära kõigi muude L1 parameetrite hulgas ka rehvimõõt:
The main parameters of the L-1 car: number of seats - 7; number of engine cylinders - 8; working volume - 5641 cm1 "; power - 105 liters. from. at 2900 rpm; number of gears - 3; tire size - 7.50-17"; length - 5300 mm, width - 1890 mm, height - 1860 mm; wheelbase - 3380 mm; wheel track: front-1520 mm, rear - 1500 mm. This automobile's curb weight is 2300 kg. The highest speed is 115 km / h.
(Seda postitust muudeti viimati: 01-02-2021, 20:42 PM ja muutjaks oli Raivo.)
(01-02-2021, 11:57 AM)Formika Kirjutas: Auto hinnast ka, 1932 a 90 seeria Buick maksis USA-s c 1700.-$. N.-Liidus kehtis tol ajal kulla standart ja üks rubla oli väärt 0,5722 $, ehk 1 rubla eest sai 1,7474 $
See teeks auto hinnaks kui võtta keskmine 8500 rubla siis 14852 $. Kahjuks pole mul andmeid palju tookord palka saadi aga see asi ei tundu õige.
Siin läks midagi nüüd lappama.
1932a NSVL keskmine palk oli 102 rubla, mis teeb 52,49 $
Ehk siis, selle vene Buicki hind oleks võinud olla 3300 $, arvestades et käsitööd oluliselt rohkem kui ameerikas, siis polegi väga ulme. Ameerikas oli sel ajal ületootmine, Venemaal karjuv defitsiit.
Samas konveierikaup:
Rahvaleht 31.05.1934
Nõukogude Venemaa kavatseb Balti riike ... üle ujutada odavate autodega, mis ehitatud Venemaal ja varustatud vanasüsteemiliste "Ford"-mootoritega. Auto hinnaks tulevat 250 dollarit. Samal ajal "Ford"-autod Ameerikas maksavad 500-580 dollarit vabrikust ostes.
1932. aastaks oli NEP möödas, käis esimene viisaastak. Pigem võiks eeldus olla, et NSVL plaanimajanduse väljamüügihinna arvestus ei klapi kokku USA turuhinna-põhise maailmaga.
Üha enam ja enam laekub informatsiooni nii siit kui sealtpoolt ookeani ja mitte keegi ei usu, et 1932/33 aastal Nõukogulased tegid selle auto ise. Võtan lühidalt kokku USA-st saadud informatsiooni.
1932 aastal, kui Ford alustas tegevust Venemaal oma A ja AA tootmisega ja konkurentide arvates teenis suuri kasumeid leidis General Motorsi juhtkond, et ei tohi rongist maha jääda ja moodustati töögrupp Harley Earl-i juhtimisel ja tehti koostöö pakkumine venelastele. Venelased haarasid söödast kinni ja sündis plaan hakata tootma limusiine partei kõrgema ešeloni tarbeks. Eesmärgiks seati 20 000 autot. Koostöö partneriks valiti Putilovi tehas Venemaal. Venemaale saadeti 2 autot ja kümnekonna auto detailid, et õpetada välja töölised ja kohandada need autod Venemaa oludele. Selleks saadeti Peterburgi ka koosteliini insener Ludwig Skangel, kelle juhtimisel siis hakati neid autosid kokku panema. Ja juba 19 märtsil 1933 tegi esimene auto 1500 km proovisõidu. (mitte nagu Vene allikad väidavad 24 Aprill, valmis alles esimene šassii) Proovisõit tõi välja hulgaliselt probleeme, enamuses tingitud madalast bensiini ja õlide kvaliteedist. Neid õieti ei suudetudki parandada, sest USA -s oli juba kasutusel Limusiinidel Bensiin A78 aga Venes vist, kui õigesti mäletan A56, rääkimata õlidest. Ühesõnaga need autod said kuidagi kokku aga General Motors kaotas huvi, sest saadi aru, et Venemaal nii keerukate autode tootmine pole lihtsalt võimalik ja kogu projekt lõpetati. Venemaa jaoks oli vaja palju lihtsamat autot, nagu olid Fordi mudelid. Seoses General Motorsi lahkumisega anti limusiinide tootmise ülesanne Moskva Stalini nim tehasele, mis siis tunduvalt lihtsustas Buick/L1 mudelit ja 3 aasta pärast saigi tootmis küpseks ZIS 101.
Sain ka pildi, milline nägi välja Buick 31-90 sisu. Keskmise istmerea istmed on igatahes teistsugused kui 32-90 omad, presenteeritud siin postituses varem.
Ma olen tihti mõelnud et mis sundis Nõukaegseid propagandiste välja mõtlema igasugu valesid. Kui nüüd tagantjärele analüüsida GAZ A ja AA tootmist, siis sealtki loeb välja, et omatoodetud detailidele mindi üle järk järgult ja selleks kulus kusagil 1,5 aastat. Mõningaid vidinaid tarniti GAZ A tootmise lõpuni USA-st. Kas olid need valed mõeldud rahvale või Poliitbüroole, et näe kui tublid me oleme, tegime kase pakust vormid ja peksime seal L1 kõik plekid välja. Ei usu, et Stalinil ja Poliitbürool oli aega jälgida kõiki rahaülekandeid ja mida osteti - selleks oli ikka ministeeriumite ametkond, kes neid asju suunas ja otsustas. Polnud Stalini aegsetes viljastavates tingimustes võimalik ametkonnal ministri vastu töötada, nagu tänapäeval meitel. Ainuke võimalus oli sügavalt peesse pugeda ja näidata tohutuid töövõite, et mitte jumala eest põlu alla sattuda. Mina kasvasin üles kalli Leonidi ajastul, kus valitses üleüldine pohhuism juba. Isalt sain kodus pidevalt Nõukogude vastast propagandat ja nüüd kapitalistlikus ühiskonnas olles on raske mõista toda Stalini aega aga ma arvan, et meie seas on veel vanahärrasid, kes seda Stalini aega mäletavad ja sellest mõttemaailmast pajatada oskavad. Muidugi need mehed/naised juba 80+ aastased.
(Seda postitust muudeti viimati: 02-02-2021, 17:51 PM ja muutjaks oli mossepower.)
(02-02-2021, 16:49 PM)Formika Kirjutas: Ma olen tihti mõelnud et mis sundis Nõukaegseid propagandiste välja mõtlema igasugu valesid ... Kas olid need valed mõeldud rahvale või Poliitbüroole, et näe kui tublid me oleme, tegime kase pakust vormid ja peksime seal L1 kõik plekid välja ...
Eks see on loomulik jätk juba "olemasolevale" värvikale ja töövõitudest kubisevale nõukogude liidu (auto)tehnikaajaloole, millega saab põgusalt tutvuda siin ühes vanemas teemas:
Kui ikka pärisori juba 18. sajandil ehitas valmis kilomeetrilugejaga isesõitva vankri, siis otseloomulikult oli nõukogude inseneridele 200 aastat hiljem kasepakul vormitud detailidest limusiini koostamine juba täiesti iseenesestmõistetav loomulik areng.
(Seda postitust muudeti viimati: 02-02-2021, 18:34 PM ja muutjaks oli spitfire.)
(02-02-2021, 15:43 PM)Formika Kirjutas: Üha enam ja enam laekub informatsiooni nii siit kui sealtpoolt ookeani ja mitte keegi ei usu, et 1932/33 aastal Nõukogulased tegid selle auto ise. Võtan lühidalt kokku USA-st saadud informatsiooni.
1932 aastal, kui Ford alustas tegevust Venemaal oma A ja AA tootmisega ja konkurentide arvates teenis suuri kasumeid leidis General Motorsi juhtkond, et ei tohi rongist maha jääda ja moodustati töögrupp Harley Earl-i juhtimisel ja tehti koostöö pakkumine venelastele. Venelased haarasid söödast kinni ja sündis plaan hakata tootma limusiine partei kõrgema ešeloni tarbeks. Eesmärgiks seati 20 000 autot. Koostöö partneriks valiti Putilovi tehas Venemaal. Venemaale saadeti 2 autot ja kümnekonna auto detailid, et õpetada välja töölised ja kohandada need autod Venemaa oludele. Selleks saadeti Peterburgi ka koosteliini insener Ludwig Skangel, kelle juhtimisel siis hakati neid autosid kokku panema. Ja juba 19 märtsil 1933 tegi esimene auto 1500 km proovisõidu. (mitte nagu Vene allikad väidavad 24 Aprill, valmis alles esimene šassii) Proovisõit tõi välja hulgaliselt probleeme, enamuses tingitud madalast bensiini ja õlide kvaliteedist. Neid õieti ei suudetudki parandada, sest USA -s oli juba kasutusel Limusiinidel Bensiin A78 aga Venes vist, kui õigesti mäletan A56, rääkimata õlidest. Ühesõnaga need autod said kuidagi kokku aga General Motors kaotas huvi, sest saadi aru, et Venemaal nii keerukate autode tootmine pole lihtsalt võimalik ja kogu projekt lõpetati. Venemaa jaoks oli vaja palju lihtsamat autot, nagu olid Fordi mudelid. Seoses General Motorsi lahkumisega anti limusiinide tootmise ülesanne Moskva Stalini nim tehasele, mis siis tunduvalt lihtsustas Buick/L1 mudelit ja 3 aasta pärast saigi tootmis küpseks ZIS 101.
Kogu ülalpool toodud info allikas on netis vabalt kättesaadav Maurice Kelly raamat Russian Motorvehicles 1930 -2003. Samast allikast pärineb ka vihje, et L1 prtotüübi aluseks võib olla hoopis 31-90.
Aga juhin tähelepanu hoopis sellele kuidas samu fakte esitletakse. NL-i väljaannetes ja Us ja a-s. Mitte partei ei andnud käsku vaid Harley Earl valis partneri.. Mitte Stalin ei lõpetanud Kirovi (kes aasta hiljem lasti maha) L1 projekti vaid GM kaotas huvi... Teada on, et Stalin ise neid 6-te Moskvasse saabunud autot vaatama ei läinud. Jah kui siin pool on poliitilised huvid, siis seal pool ookeani majanduslikud. Ja ilmselt on õigus mõlemal, lihtsalt erinev vaatenurk. Kui siia lisada veel see kurikuulus tuuletunnel, mis asus ka juhtumisi Kirovi nimelises ülikoolis, siis siin sai mägedepojal juba mõõt täis : )
Ei ole keegi seda partei käsku näinud, aga kui uskuda ZaRuljomi siis, püstitatud ülesanne sisaldas ka nõuet, et autost peab olema sohvril võimalik seadistada vedrustust, mis kõlab nagu suunatud hange tänapäeva mõistes, sest sama raamat kirjutab ka GM-i sisesest konkurentsist sellele diilile.
![[Pilt: k3zmK_SeB5cRmCHsykOsqg]](https://www.zr.ru/_ah/img/k3zmK_SeB5cRmCHsykOsqg)
