Horch 930
#61

Tähelepanelikud foorumilugejad väljaspoolt Eestit on saatnud uut infot. 

Doonorkere on tegelikult olnud samasuguse saatusega nagu originaalkere. Ehk sattunud pärast II Maailmasõda Nõukogude Liitu. 1950-ndate keskel jõudis auto Lätti ning oli seal kuni 2003. aastani. 1988 või 1989 aastal oli autoga liiklusõnnetus (auto maandus katusel kraavis) ning ta jäi seisma (välitingimuses), kuni 2003 aastal müüdi Leetu. Leedus kasutati veermikku kabrioleti ehitamiseks ning kere jäi järele. 

Et esitatud väiteid kinnitada, siis palusin lisaks loole ka kinnitavaid tõendeid. Minule need andmed edastanud Läti vanatehnikaharrastaja on üle 40 aasta olnud sügavuti tegelenud sellise tehnika ajaloo uurimisega kogu Baltikumis. Tema eriline huvi on just Saksa ja eriti AutoUnioni autod. Saabusid sellised fotod, mida nüüd jagan. Teada on ka Lätis olnud auto tehasetähis, mida saab võrrelda kapotihingel oleva numbriga. 

Müügikuulutus, mis avaldati prewarcar-s

   

Lätis tehtud fotod - tähelepanu juhiti eelkõige parempoolsele esimesele poritiivale, kus on näha iseloomulikud roostejäljed. 

   

Ja lõpuks vaade ka tagantpoolt. 

   

Läti harrastajad avaldasid samuti kahetsust, et restaureerimisel võeti aluseks just see doonorkere, mitte originaalse ajalooga kere. Meistrid teavad muidugi ise paremini, kuid olen mitmete inimestega neid pilte vaadanud ning tundub uskumatu, et doonorkere on niivõrd palju paremas seisukorras, et sellest on lihtsam (või odavam) autot taastada.

Kuid on kõlanud ka kiidusõnu. Tavaliselt püütakse sellistest doonorites ehitada kabriolette, mis on ju kallimad ja uhkemad. Kinnise masina taastamine on pigem erandlik ning põnevusega oodatakse, et see identiteeti omav auto saab taas sõidukorda. Meistrite varasemad tööd annavad lootust, et töö saab tehtud kvaliteetselt ning püütakse taastada võimalikult originaalsena. 

Jõudu taastajatele ja omanikule.
Vasta
#62

Juulikuu ülevaade Horch-i restaureerimisest. Seoses puhkuste ajaga pole projekt palju edasi nihkunud. Plekitööd uste kallal on enam-vähem lõpetatud. Kõik kahjustatud kohad on välja lõigatud ja asendatud. Väike näide ka.
   
   
   
Uste piidad tahavad ka restaureerimist.
   
Suured probleemid on auto parema küljega. See on kunagi paugu saanud ja deformeerunud. Alustada tuleb katuse ääre puit karkassist. Ühesõnaga kere on paremalt paar senti lühem kui peaks, uksed kiiluvad kinni ja mingitest normaalsetest vahedest pole mõtet rääkidagi. Tuleb ette võtta parema külje venitus, paigaldada uus puitkarkass ja proovida sobitada uksed ette.
   
   
   
Samas vasaku küljega kõik OK. Vahed paigas. Töö lõpetatud.
   
   
   
Loodame, et Augusti kuuga saab keretöödega ühele poole.
Vasta
#63

Keretööd Horch-i kallal on jõudnud esiosa kallale. Otstarbekas oli ka auto põhi täielikult uus ehitada sest rooste kahjustusi oli ikka väga palju, eriti kohtades, kus metall oli kahe-, kolmekordne. Eks piltidelt paremini näha.
   
   
   
   
   
   
Vasta
#64

Keevitustööd Horch-i juures hakkavad ühele poole saama. Osa detaile läheb juba pahteldusse.
   
   
   
   
   
Vasta
#65

Aega palju edasi läinud ja vahelduva eduga ka Horchi kallal toimetatud. Praegune seisak tingitud mõningate puitdetailide puudusest. Nimelt on katuse ääre puitdetail purunenud ja deformeerunud, mis annab uste ülemistele joonele õige kuju ja kaare. Kuna tegu kaarja detailiga, siis pole seda lihtne järele teha ja tuli lahti monteerida ka vasakpoolne detail, et siis peegelpildis välja voolida parempoolne. Senini pole tisler sellega hakkama saanud, kuigi on väga asjalik mees. Eks see detail tuleb juppidest kokku liimida ja siis lõplik kuju anda. Üksikut detaili jube raske ka teha. Puha käsitöö, võtab palju aega. Ja eks omanik peab arvestama, et ennesõja aegsete autode taastamine on kolgata tee ja rahakott peab puuga seljas olema. Detailid, mis on taastatud ja sobitatud on juba pahtelduses ja lähevad krundi alla.
   
   
   
   
   
   
   
   
Vasta
#66

Horchi projekt viimasel ajal on kiratsenud. Pole saanud tisleri töökojast puitdetaile kätte. Mehel tööde järjekord ka küllaltki pikk. Saaks need detailid kätte saaks paari nädalaga keevitustööd lõpetada ja hakata tegelema pahteldusega. Aga sellega halvad üllatused ei lõppenud. Võtsime käsile mootori ja ..... Selgus, kõik mootori osad on kokku korjatud erinevatest Horchi mudelitest. Näiteks plokk on sõjaväe Horchi oma ja ka üks plokikaan ka. Teine plokikaan on originaal. Väntvõll on kolmandalt autolt Sisselaske kollektor koos karbussidega originaal, samuti nukkvõll. Jagaja ja väljalaske kollektor originaal. Muu sõjaväe omad. Õlipump puudub täielikult. Oleme leidnud juba paar kontakti, kes on nõus midagi vahetama ja kolvi komplektid tuleb tellida Saksamaalt. Neid pidi seal saada olema.
   
   
   
Vasta
#67

Mootori osad hakkavad tasapisi kokku saama ja meister juba tegeleb sellega. Pärast mõningast pausi jätkuvad ka tööd kere kallal. Eks see roosteuss on 85 aasta jooksul kõvasti purenud. Teadmata põhjusel on uste vahed kerega harjumatult väikesed, eriti parempoolsed. Võibolla kunagi paugu saanud ja uksi vahetatud. Tegemist ju käsitööndusliku autoga ja kõik detailid sobitati ette vastavalt autole. See küllaltki tavaline ennesõjaaegsete autode juures. Isegi hiljem, näiteks ZIS-de ja ZIL-de juures olid kõik keredetailid markeeritud ja tehtud vastavale autole. Näiteks ZIS autode puhul on kahe erineva esiporitiiva pikkuste vahe kõikunud kuskil 5 cm.
   
   
   
   
   
   
Vasta
#68

Pole ammu Horchi teemal sõna võtnud. Projekt seisis ka üle pooleteise kuu, sest keretööde käigus selgus, et töö maht osutus palju suuremaks kui algselt ette nähti. Seda kuradi roostet ronis igalt poolt välja ja ega seda ju nii jätta ei saanud. Suurem probleem on mootoriga. See on otseses mõttes p....e keeratud. Isegi silindrid on kõverasti üle puuritud. Juppe puudu ka omajagu ja mis olidki, need ka erinevate mudelitelt. Nüüd ei jää muud üle, kui mootor saata Soome kap. remonti, mis jällegi suur väljaminek Praeguseks kere tööd lõpetatud, raam läheb liivapritsi, samuti auto põhi. Raami ja põhja värvimine ning pärast seda kere raamile. Aprilli keskel tahame pahteldusega alustada.
   
   
   
   
   
   
Vasta
#69

Horchi projekt jäi momendil pooleli. Omaniku ootused olid tõenäoliselt liiga optimistlikud. Selline projekt  kui korralikult teha, on kallis ja võtab aega. Väga kalliks lähevad puuduolevad osad ja mootori restaureerimine. Momendi seisuga on omanikupoolne huvi täielikult kadunud, kaks kuud pole ühendust võtnud ja ka viimane arve tasumata. Kui kellelgi on huvi selle projekti jätkamiseks, võtke ühendust.
Vasta
#70

Tegelikult on need tüübid auto omanikult raha välja tõmbamisel üsna professionaalsed. Võib-olla toovad nad mõne auto hea tulemuseni, kuid mitte antud juhul. See, mida viimasel fotol näha on, on nende 1,5 aasta tegevuse tulemus. Samal ajal tõmbasid nad välja 35 000 eurot ja üritavad saada veel 7-8 000. Keretöödel pole lõppu näha. Tegelikkuses on selle töö maksumus poole väiksem. Jutt mootori remondist ja jäi jutuks. Keelduvad kirjalikku lepingut sõlmimast.Panevad mingid laest võetud töötunnid üles: kas 100 või 300, kontrollida ei saa. Näidatud fotod ei anna aimu töö mahust. Kuid nende määrade järgi otsustades võttis see töö rohkem kui 1000 tundi. Kas saad ise otsustada, kas tulemus vastab kulutatud rahale? Sellise asja sõnastusega, nagu neil on, on nagu raha kaevu loopimine: kui 150 000-200000 euro kulub, siis öeldakse ikka, et auto pole valmis, kuna raha oli vähe. Isu ei piira miski . Otsustasin selle lõpetada ja leida läbipaistvama tegevusega töövõtja.
Vasta
#71

Kas see mootor on siis hoopis 3,8 liitrine 901 mudeli oma? See 3,8 on kindlasti väärtuslikum mootor kui 3,5. 3,8 oli mingite soomusautode peal kaa kasutusel. Kas neil ei võinud juba tehasest olla silindrid ebaloogilise nurga all kaane suhtes?

Niipalju ka olen veel kuulnud et nendel mootoritel tuleks enne igasugust remonti plokile kindlasti jahutussärgi survetest teha. Kippusid kergelt mõranema. Eriti levinud koht pidi olema klapimajanduse ümbrus. Neid mõrasid on silmaga sealt raske(võimatu) näha.
Vasta
#72

(19-05-2023, 07:18 AM)Alexey Kirjutas:  Tegelikult on need tüübid auto omanikult raha välja tõmbamisel üsna professionaalsed. Võib-olla toovad nad mõne auto hea tulemuseni, kuid mitte antud juhul. See, mida viimasel fotol näha on, on nende 1,5 aasta tegevuse tulemus. Samal ajal tõmbasid nad välja 35 000 eurot ja üritavad saada veel 7-8 000. Keretöödel pole lõppu näha. Tegelikkuses on selle töö maksumus poole väiksem. Jutt mootori remondist ja jäi jutuks. Keelduvad kirjalikku lepingut sõlmimast.Panevad mingid laest võetud töötunnid üles: kas 100 või 300, kontrollida ei saa. Näidatud fotod ei anna aimu töö mahust. Kuid nende määrade järgi otsustades võttis see töö rohkem kui 1000 tundi. Kas saad ise otsustada, kas tulemus vastab kulutatud rahale? Sellise asja sõnastusega, nagu neil on, on nagu raha kaevu loopimine: kui 150 000-200000 euro kulub, siis öeldakse ikka, et auto pole valmis, kuna raha oli vähe. Isu ei piira miski . Otsustasin selle lõpetada ja leida läbipaistvama tegevusega töövõtja.
Ma ei ole selle Horchi töid oma silmaga näinud - ainult selle foorumi kaudu. Seetõttu ei oska kuidagi kommenteerida tööde kvaliteeti. 

Lihtsalt võrdluseks naaberteemas kajastatud Audi 920 keretöödest. Eelmise kevade seisuga ehk kolme aastaga valmisid tagaosa, uksed ja tulemüür koos aknaraamiga. Selle talve tööd ehk nina ja esimeste poritiibade tegemist arvestamata kulus plekksepal nende tööde peale ca 750 tundi. See on ainult plekksepa töö, maalri eeltöö on täiesti eraldi rida. Ja meie reastaureerimine käib nii, et oleme ise enamuse ajast kõrval + Vahur kulutab plekksepa tööga võrreldes 2-3 korda rohkem aega selleks, et teha ettevalmistusi plekksepa tööks. Sellisteks ettevalmistavateks töödeks on õigete disainide väljaotsimine, materjalide ettetoomine, teatud detailidel eeltöö tegemine ehk plekksepp lööb küll lõplikku kujusse ja keevitab, kuid toorik on mingis ulatuses ette valmis tehtud. Ja loomulikult kulub väga palju aega mõõtmisele ja sobitamisele, et plekksepp saaks oma tööd teha. Kogu keres oleva puiduosa oleme teinud samuti ise ja käinud puutöökodades toorikuid tegemas. Keegi ei ole kokku arvutanud tunde, mis on kulunud tuhandete teistest autodest tehtud fotode korduvale läbitöötamisele, et leida õiget taastamisviisi. Ja kuidas arvutada kokku seda, kui sõidame vaatama sarnaseid autosid, et võtta mõõte ja shabloone, pildistada jne. Lätis on meie mitmekordse ülevaatuse olnud kaks Audi 920 ja kaks Wanderer W23, Saksamaal oleme oma silmaga vaadanud ja mõõtnud 7-8 erinevat kabriolett Audi 920-t. Rääkimata pidevast internetis tuhnimisest ja teiste tehtud tööde uurimisest. Kirjavahetus teiste sama diagnoosiga inimestega, foorumite ja portaalide läbikammimine detailide leidmiseks. 

Sellise auto restaureerimine ei ole lihtsalt vasara ja keevituspitsi kättevõtmine ning tööga pihtahakkamine. Kui on eesmärgiks lihtsalt keevitada korrodeerunud kohad tugevaks, siis saab palju odavamalt hakkama. Kui on eesmärk taastada originaali ehk sellisena nagu tehasest tuli, siis kulub rohkem aega teadustööks ning üsna väike osa käeliseks tegevuseks. Ma olen täiesti kindel, et mina ise õpipoisina ja originaalteabe otsijana olen kulutanud plekksep jaoks tööde ettevalmistamiseks ning õigete disainide otsimiseks ja väljaselgitamiseks oluliselt rohkem aega, kui plekksepp meie töökojas tunde. 

Loomulikult võiks selliste tööde puhul olla täpne ajaarvestus, kuid see on sageli võimatu. 

Eriti raske ja töömahukas on selline töö siis, kui konkreetse margi, ajastu või valmistamistehase tööga ei ole varem kokkupuuteid olnud. Tööde peavõtja ja restaureerimistöökoda on näidanud väga kvaliteetset tööd, kuid ma ei ole näinud nende käte alt valminuna ühtegi enne II MS valmistatud Saksa autot. Igal riigil, igal ajastul, igal margil on oma teatud käekiri ja selle tundmaõppimiseks on vaja aastatepikkust kogemust. 

Aga lõpetuseks - püüdke ikka edasi. See on erakordne auto ning vaev on seda väärt. Kui eesmärk on originaalne sõiduk, siis on palju suuremad väljakutsed ning väljaminekud veel ees. Kui vähegi võimalik, siis peaks auto omanik olema asja juures mitte ainult arvete maksmise hetkel, vaid igapäevaselt suunamas projektijuhina. Kalleid valearvestusi on kindlasti tehtud ja tuleb kindlasti veel. Oma kogemus. 

Ja päris lõpuks - selle auto taastamise peale kulunud raha tõenäoliselt kunagi tagasi ei saa. Kui teha väga korralikult ja originaalselt, siis on töö kallim kui saavutatud tulemuse müügihind. Kui teha odavalt, siis ostjat ei leia või leiad ebateadliku "lolli", kes ei saa aru, mida ta ostab ja maksab seetõttu üle. See auto oli müügis mõnda aega ning palju suuremate kogemuste ja rahakotiga inimesed loobusid. Põhjusega.
Vasta
#73

Indrek, sul absoluutselt õigus, klient lihtsalt ei saa aru selle auto tohutust töömahust. Kui pole võimalik originaalvaruosasid kusagilt võtta, siis tulebki kõik detailid käte vahel valmis teha. Sobitada, parandada ja kui lõpuks paika saab, siis lihvida. Kõik see võtab kohutavalt aega. Klient sellest aru ei saanud. Pahandas isegi selle peale, miks me peale keevitatud plekkkatuse maha võtsime. Seletasin, et originaalis on pehme katus. Siis nuttis, et seda raske teha ja läheb kalliks. Siis lõi mul juba tuluke peas põlema, et head nahka sellest projektist ei saa. Nüüd viib ta selle auto kuhugi sepa kätte, keeratakse käkk kokku, lapitakse kuidagi ära jne. Mootor ka täiega tuksis, selle remont võib maksma minna kuni 20 000.-, aga alati võib mingi muu mootori peale panna, kui originaalsust taga ei aeta.
Vasta
#74

Eks vaateid ja tasemeid on erinevaid. Mõni lepib ainult perfektsusega ja nimetab taastamiseks vaid nii nagu see täpselt tehasest lahkus, siis teine inimene tahab lihtsalt läikivat sõitvat horchi et seda kasutada ja kolmas vend oleks selle isupuurivatega as is juppidest kokku ladunud, LSi ja fordi 9" silla alla visanud ja ka oma ratrodi üle õnnelik olnud. Vaateid õigest ideest on erinevaid aga need tuleks lihtsalt töö alguses vb paremini läbi rääkida.
Vasta
#75

(19-05-2023, 12:41 PM)Peeter Kirjutas:  Eks vaateid ja tasemeid on erinevaid. Mõni lepib ainult perfektsusega ja nimetab taastamiseks vaid nii nagu see täpselt tehasest lahkus, siis teine inimene tahab lihtsalt läikivat sõitvat horchi et seda kasutada ja kolmas vend oleks selle isupuurivatega as is juppidest kokku ladunud, LSi ja fordi 9" silla alla visanud ja ka oma ratrodi üle õnnelik olnud. Vaateid õigest ideest on erinevaid aga need tuleks lihtsalt töö alguses vb paremini läbi rääkida.
 Mees tahtis musta numbri autot alguses. Näiteks ta ei teadnudki, et plekkkatust neil autodel ei olnud.
Vasta
#76

Kas mitte sellises eas autol pole ka see musta numbri nõue vist üsna lai? Et suur vahe kas teha 98% või 70% masin.
Vasta
#77

(19-05-2023, 13:07 PM)Peeter Kirjutas:  Kas mitte sellises eas autol pole ka see musta numbri nõue vist üsna lai? Et suur vahe kas teha 98% või 70% masin.
 Selle auto originaalsus peaks olema vähemalt 75%, vale mootori korral ei ole seda lootustki saada.
Vasta
#78

(19-05-2023, 12:41 PM)Peeter Kirjutas:  Mõni lepib ainult perfektsusega ja nimetab taastamiseks vaid nii nagu see täpselt tehasest lahkus,

Siit me jõuamegi sügavalt filosoofilise küsimuseni. Tänased viimse mutrini taastatud autod on reeglina "üle restaureeritud". Mida ei saa kuidagi omanikule pahaks panna. 
Kunagi küsisin ühe minu meelest väga hea restauraatori/plekksepa käest, et kaua ta arvab, et need autod veel elavad mis tema käe alt läbi on käinud. 50-100-200 aastat ? Vastus oli mulle ootamatu. 2/3 nendest ei saanud kunagi valmis, sest peale plekitööde lõpetamist oli omanikul plekk otsas ja tuju läinud. Siis alles tekib tellijal arusaam mis see pull päriselt maksab. Oma osa mängib siin kindlasti ka see minu meelest juba standardiks kujunev ülerestaureerimine, mis paraku jõuab numbrina ka kliendi arvetele. 

Sellel täheldusel ei pruugi olla mingit seost antud juhtumiga.
Vasta
#79

Ma igaks juhuks selgitan, et ei kaitse ega süüdista kumbagi antud sõidukiga seotud osapoolt. Tõde ei ole kunagi must-valge. 

Selliste sõidukite taastamisel ei ole ainuõiget viisi selliste tööde tegemiseks. Kui teha asju ise ja arvestada, et "kooliraha" on paratamatu, siis on pettumust vähem. Kui tellida tööd väljastpoolt, siis tuleb väga täpselt määratleda töö tegijale, mida oodatakse. Ja alati on üllatusi, sageli kalleid üllatusi. Enamasti jäävad need tööde tellija kanda, harva võtab töö ette võtnud meister need oma vastutusele. Eriti olukorras, kus tellija sisend ei olnud piisav. 

Meil asjaga mitteseotud inimestel ei ole ka mõtet targutada, kas miski on ülerestaureeritud või kas võiks latti lasta madalamale leppides mingis hindamiskomisjonis väiksema protsendiga. Need tööd taanduvad tellija soovidele ja eesmärkidele. Väga sageli oodatakse mingi enda seatud eelarve piires maksimaalset tulemust või ei kujutata lihtsalt ette, kui mitmetahuline see töö ikkagi on. 

Lugege selle pilguga Formika oma autode projektilugusid ning Raimsi Steyri ehitamise lugu. Need annavad aimu (väike pilguheit läbi lukuaugu) sellele, milline määratu töö ja sageli lihtsalt raisatud aeg kulub lisaks tavamõistes töötundidele. Mina näiteks olen teinud endaga rahu ja jõudnud tõdemusele, et oma aeg ja enda tehtud töö tuleb iga projekti eelarvest kirjutada kohe korstnasse ja liigitada kui "tasustamata vaba-aja tegevus". Samamoodi nagu näiteks endal söögi tegemine, kodu koristamine, lastega mängimine või oma riiete triikimine. Kui aga lased seda teha kellelgi teisel, siis tuleb selle eest maksta lisaks. Lisaks sellele tuleb arvestada, et sageli saab töö tulemuse teada alles pärast selle tegemist. Tuleb leida endale sobiva kvaliteed ja hinnaga meister - paraku turumajandus tingimustes tehakse vahel alapakkumisi või kiidetakse end üles. Ja sugugi mitte tahtlikult - meister võib luua endast parema pildi kui on tema võimed või eeldab tellija enamat, kui üldse on võimalik saavutada. 

Ei ole ühte tõde, aga see teebki elu huvitavaks.
Vasta
#80

(19-05-2023, 07:18 AM)Alexey Kirjutas:  ...Tegelikkuses on selle töö maksumus poole väiksem... ...Keelduvad kirjalikku lepingut sõlmimast.... ...Otsustasin selle lõpetada ja leida läbipaistvama tegevusega töövõtja.
Lihtsalt kommentaariks, et kui lasta teha töid suures ja ametlikus restaureerimistöökojas arvete alusel, siis võivadki olla mõne teise hinnapakkumisega võrreldes ka täiesti reaalselt kõikide tööde hinnad 2x suuremad juba ainult tööjõumaksude ja käibemaksu arvelt. Näiteks juhul kui see teine võrdlev hinnapakkumine kaks korda odavama hinnaga oli oma kodugaraažis "vabast ajast nokitsemise" tüüpi lähenemisega tehtud. Juhul kui võrdlev hinnapakkumine peaks olema ka analoogne suur ametlik töökoda, siis on viga väheses eeltöös ja/või kliendi jaoks (tagantjärele) kehvades lepingutingimustes. Ei taha kuidagi uskuda, et sellised 100K koguhinnaga töid ilma igasuguste lepinguteta tehakse.

Kui suusad lähevad risti, siis on otseloomulikult allkirjastatud paber see mis loeb, kuna suulisi kokkuleppeid võib mäletada ja tõlgendada eri vaatenurkadest väga erinevalt.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne