Oleme nüüd reisilt tagasi. Juulis tehtud sõiduga sai viidud 7 autot ja 2 haagist. Lisaks sõitis kaasa saateauto, mis pooled juhid tagasi tõi. Need autod on hangitud ja remonditud aprillist juunini. Tänud kõigile, kes on toetanud rahaliselt või auto soodushinnaga või tööajaga või mingit muud moodi!
Viidud autod:
1. Kia Sorento 911BRD, VIN KNEJC521845285145
2. Kia Sorento 867AXK, VIN KNEJC521865580113
3. Kia Sorento 697BDX, VIN KNEJC521565566355
4. Kia Sorento 872ATY, VIN KNEJC521855381115
5. Kia Sorento 428ATA, VIN KNEJC521545296833
6. Volkswagen Passat 404AVG, VIN WVWZZZ3BZ5E081962
7. Isuzu D-Max 564BCK, VIN MPATFS85H8H577776
Ja haagised
8. Respo 750 723DG, VIN V6900075120002093
9. Tiki Treiler C-250 146DI, VIN V6AC250L020000093
Koormaks kokku 250 10kg kustutit, 140 L antiseptilist desovahendit (kasutatav ka priimustes), Sorento mootor, mootorsaag ja 19 varurehvi. Iga auto varustuskomplektina läks kaasa:
1. Helkurvest
2. Kävituskaablid
3. Nipukad venelaste kinni sidumiseks jms
4. Tõkiskingad
5. ohukolmnurk
6. kompressor
7. rattarist
8. meditsiinipakk
9. 2 rulli MacGyveri teipi venelaste kinni sidumiseks jms
10. Veoköis
11. Tungraud
12. Telefonikinnitus
Startisime reedel peale töiseid toimetusi kell 14:00. See tähendas peatuskohta Lomzas jõudmist kell 1 öösel. Peab tunnistama, et töönädala lõpp ja pikk päev mõjusid ja paar viimast tundi oli sõita päris raske. Varem ööbima keerata keegi siiski ei soovinud.
Seitsmes auto liitus nii, et viimasel hetkel küsisid ukrainlased, et kas saame ära tuua ikka ka Isuzu, millele nad tahtsid muidu ise järgi tulla. Niisiis liitus meie reisiseltskonnaga ksf Telepoisike, kellel olid ehitusmaterjalid ostetud, et kodus remonti hakata tegema. Kui luges, et auto jääb juhi puudusel maha siis viskas kellu nurka ja tuli hoopis Ukrainasse.
Esimesel sõidupäeval sujus kõik ilusti ainult Isuzu tagumise ratta poldid kruttisid ennast lahti. See viga sa piisavalt kiiresti märgatud ja kõrvaldatud. Teisel päeval 200km enne Ukraina piiri lõi mõra sisse Nublunimelise Sorento jahutusvooliku ühenduskolmikusse. Püüdsime seda viga paar tundi parandada, sest asi on väga lihtne ja asenduseks oleks sobinud suvaline torukolmik. Kahjuks ei õnnestunud sellist juppi laupäeva õhtuses Lõuna-Poolas leida ja jätsime auto töökotta. Nüüd olen arutanud targematega ja tegelt oleks võinud salongiradika tagant toru pimedaks teha ja paisupaagi mootori otsa ühendada küll aga kartsin tsirkulatsiooni katkestada.
Ukraina piiri ületamine on alati eraldi peatükk. Poolakad olid Hrebenne piiril heas tujus ja lasid enamuse ilma igasuguste ekstsessideta üle. Haagises olnud mootori kohta küsisid, et kust nad teavad, et see varastatud pole? Ise muigasid ja selgitus sobis.
Ukraina poolel said kiiresti üle need, kellel kõik koorem sõjaväe abina deklareeritud oli. Kahel autol ei olnud ja nendel tuli lasta ukrainlastel deklaratsioonidesse parandused teha. See võttis aega nii et nendega läks kokku 4h. Minu arvates on Ukraina suurim probleem korruptsioon ja seega on mul hea meel näha kõiki selle vähenemise märke nagu korrektsuse nõue ja ametnike rinnakaamerad. Ustiluhi piiripunktist oleks saanud lihtsalt üle, sest kohalik abistaja tunneb piiripunkti ülemat ja saab ette helistada. Aga tuleb tunnistada, et isegi kui endal on lihtsam siis tegelikult on kõik sellised kokkulepped ja heal eesmärgi „määrimine“ ka korruptsioon ja sellises asjas ma osaleda ei soovi. Niisiis võimalusel kasutan edaspidi ukraina vahendusorganisatsioone, kes kogu kauba on nõus deklareerima ja tegelema arvele võtmise jms paberimajandusega.
Lvivis võttis meid vastu varem TTÜ-s töödanud doktorant ja oli päris meeleolukas istumine. Kuna komandanditund oli käes siis küll kinniste uste taga. Edasi andsime autod üle ja tutvusime Lvivi ümbruskonnaga. Esimesele autole tuldi järgi juba kell 5 hommikul. Peale kahte päeva sõitmist ja õhtust istumist oli see päris üpris ootamatu aga kellelegi delegeerida ka ei õnnestunud nii et ärkasin ise. Imelik oleks tal lasta hommikuni lihtsalt oodata ka nii et tegin ikka silmad poollahti, andsin vajalikud allkirjad ja läksin tagasi magama.
Autod andsime Lvivis üle peamiselt aja kokkuhoiu mõttes, sest edasi Kiievisse ja Žapporrizijasse sõitmine oleks tähendanud vähemalt 2 lisapäeva. Lisaks tunnevad ukrainlased ennast oma teedel roolis ilmselt mugavamalt. Enne Lvivi panin pimedas ühest sihukesest august haagisega läbi, et hambad lõi plagisema. Päris imelik, et rehvid jm terveks jäid.
Esmaspäeva hommikul startis saateauto koos poolte juhtidega tagasi. Neil läks piiril kiiresti ja öösel olid juba tagasi kodus. Passatit remontinud hr A läks Karpaatidesse ja sattus tee peal mingisse sado-maso baari, kus oldi väga pettunud, et ta ennast piitsutada ei lase. Meie ksf Rene01 ja Muxiga läksime öörongiga Odessasse. Käisime Mustas meres ujumas ja tutvusime sealse elu-oluga. Rahvast on rannas päris palju aga ilmselt ikka vähem kui enne sõda. Odessas on väga paljud naised enda välimust korrigeerinud huultesse mingi aine süstimisega. Paksud huuled peaks olema hea fertiilsuse tunnus. Tuleb küll tõdeda, et nii täis ma seal ei jäänud, et selline ilunipp meeldima oleks hakanud.
Üks tähelepanek, mis on võrreldav meie ajalooga on turvavööde mittekasutamine. Autodesse on ostetud spetsiaalsed „pimedad“, et karjuma ei hakkaks. Mõnes pole vööd üldse ja enamuses vaadatakse vöö kinnitamisele viltu. Mälu järgi hakati Eestis turvavöösid esiistmel kinnitama 90nendate keskel. Enne oli see tegevus nii ebamugav, et segas sõitmist. Siis läks veel mitu aastat enne kui tagapingil vöid kinni hakati panema.
Odessast rändasime tagasiteel edasi Moldovasse. Arutasime veel, et ei tea, mis keeles seal hakkama saab aga selgus, et seal on venestamisega päris kaugele jõutud. Tänavapildis andis tooni vene keel, poes on sildid venekeelsed, teenindajad ja üldse inimesed pöördusid praktiliselt kõik vene keeles. Nii et vene keelt kuuleb seal oluliselt rohkem kui Lääne-Ukrainas. Ukrainas on omajagu põhimõttelisi inimesi, kes vene keelt üldse ei räägi isegi meiega mitte.
Lisaks näeb Chišinjau välja nagu autojuhtide paradiis. Risti-rästi läbi linna jooksevad 3+3 või 4+4 reaga magistraalid, kus autod panevad sellise kiirusega nagu torust tuleb. Ja sealt üle läheb sebra ilma ühegi ohutussaareta.
Linnas oli loomavagunitega näitus küüditamisest. Moldovast oli viidud 70000 inimest. Samal ajal on seal alles Leninlikud ja „Au suure isamaasõja võidule“ monumendid. Tundus üsna paradoksaalne aga kokkuvõttes veetsime aega meeldivalt. Tutvusime nende ajalooga, mis sai alguse 30000 aastat varem kui Eestis ja sain paremini aru Bessaraabia olemusest.
Tagasi tulime sealt lennukiga.
Nüüd edasi paneb oma reisi jaoks autosid kokku ksf Telc. Võimalust mööda aitame teda remonttöödes. Käib korjandus väikese remondivajadusega maasturi soetamiseks. Ise plaanin uuesti sõita millalgi aasta lõpupoole ja selleks peame hankima ja sõidukorda seadma ka madalama hinna ja ühtlasi suurema töömahuga autosid, sest meie Põhja – Tallinna üksuse juurde on kogunenud inimesi, kes tahavad ukraina sõjaväge toetada ja on nõus oma käed külge panema. Oleks puhas raiskamine see tööjõuressurss kasutamata jätta.
PS Igaks juhuks mainin, et toetajate raha ei ole reisiks kulutatud. Iga juht maksis oma auto kütuse ise. Samuti majutuse, tagasisõidu ja muud kulud.
