Eelmise sõidu üks autojuht - Anete on ka oma muljed kirja pannud. Väga mõjuv lugemine ja märkab ja tunneb asju, mida ise enam ei pane tähele või ei lase lähedale.
Ukraina
Ma ei tea kas mul olid minnes mingid ootused või hirmud. Minu asi oli sõita, varasem kolonnis sõitmise kogemus puudus ja see natuke hirmutas aga see oli ka kõik. Enne minekut küsis ema minult korduvalt miks just mina pean minema ja vastus oli lihtne- sest mina saan koju tagasi tulla.
Kuulen siiani palju seda küsimust, et kuidas Ukrainas oli? Teate Ukraina on imeline, sõin elu parimat pelmeeni, inimesed on sõbralikud ja linnad on üllatavalt puhtad. Volodõmõrist
Zaporižžjani ei märganud maas peaaegu üldse prügi. Oli vähem nö slaavilik kui ma ootasin - nt kõik nähtud vene autod võin kahe käe sõrmedel kokku lugeda ja nendega sõitsid üldiselt noored nagamannid, kes olid rohkem tuuningu peal väljas, vanad inimesed sõitsid vana fordiga täpselt nagu meil. Aga kuidas sõjaga oli? Ah sõjaga no sellega on perses ja kõigest on puudu sest kõike kulub. Ma arvasin, et seda teavad kõik niikuinii.
Hääletamise lood:
Kuna ma ise olen elus palju hääletanud ei taha ma kedagi tee äärde jätta. Kusagil Volodõmõrist Lvivi poole hääletanud naine koos oma tütrega rääkisid, kuidas tema vanema tütre mees kes teenib Kramatorski all, kulutab koos kogu oma väeosaga kogu oma palga droonide peale, sest varustust sinna ei jätku. Panime nad Lvivi äärelinnas maha, sõime meile pakutud väga häid õunu, mille sorti proovisime hiljem ära arvata ja teeme omalt poolt mida saame.
Lviv-Kiiev, õhtune aeg, mõnisada kilomeetrit enne Kiievit hääletab üks pundar inimesi, papitüki peale oli kirjutatud Kiiev. Peatudes selgus, et küüti vajab ainult üks. Võitleja, keda olid saatma tulnud naine ja vend koos perega. Vend sai veel nädalaks koju puhkama jääda. Need vennad on rindel olnud juba üle kahe aasta. Selle naise silmad, kes oma meest rindele saatis ei unune mul vist iial. Järgnes umbes 100km kõrvulukustavas vaikuses, lihtsalt ei oska midagi öelda ega küsida endal on klomp kurgus. Varasemalt kokkulepitud Tšeburekipeatuses kohtub kogu kolonn. Võitleja tuleb meiega kohvile kaasa. Tegu oli väga toreda ja jutuka tüübiga, räägitakse maast ja ilmast. Kõhud täis ja Lenini jalajäljed üle vaadatud asume teele, nüüd on jää juba murtud ja Võitleja jutustab meile teele jäävatest objektidest ja näitab kohta kuhumaani vaenlane oli veebruaris 2022 tunginud, waze andmete järgi oli see umbes 30km Kiievi kesklinnast. Paratamatult mõtisklen hirmuga, mis oleks, kui nad ei oleks suutnud toona vaenlast sealt tagasi tõrjuda. Kas me siis räägiks juba vahetust ohust meie oma piiridel. Peatume Kiievi äärelinna metroopeatuses, võitleja peab jõudma rongile. Jätame hüvasti, vahetame patche, soovime talle kõike mida selles olukorras saab soovida ja saadame ta teele. Ülevoolav tänu, seda oli raske vastu võtta. Oli tunne justkui me poleks ju midagi teinud, pakkusime küüti ja akupanga, keeruline on mõista, et on olukordi kus ka nii väike asi nagu akupank võib päästa elu.
Kuna ma ei ole geograafias tugev siis kusagil kusagil Kiievi ja Zaporižžja vahel hääletas üks noor juuratudeng, tema tahtis saada Poltavasse, mis ei jäänud küll otseselt meie teele aga ei teinud ka suuremat ringi ja otsustasime neiu siiski ära viia ja siis Dnipros kolonniga taas liituda. Dniprole lähemale jõudes avastasime end nö valel pool jõge ja leppisime kokku uue kohtumispaiga Zaporižžjat, seal oli öösel olnud suurem pommitamine ja pihta sai kümme hoonet ja hukkus üks inimene, seega olukord oli veidi murettekitav. Jõudes Zaporižžjasse, avastasime end hoopis teisel pool linna kui ülejäänud. Tanklapaus, õhuhäire, pidasime nõu ja otsustasime, et turvalisuse huvides kohtume kõik kohalike partnerite juures.
Kolonn sai uuesti kokku meie MTÜ Zaporižžja partnerite juures. Väsimatud kohalikud eesotsas Galinaga, kes meid ülevoolavalt vastu võtavad. Nemad vahendavad meie MTÜle infot rindel akuutsete vajaduste kohta ja tänu nende lakkamatule tööle jõuab palju abi just sinna kuhu seda parasjagu vaja on. Lisaks on seal kohalikud hambaarstid, torumehed ja muud spetsialistid nimetagem neid kohalikul tasandil kaitseliidu väikese üksuse ekvivalendiks kes treivad, testivad ja saadavad rindele hambaarsti kabinetis valmistatud pomme, et kaitsta oma kodumaad. Tundub jabur aga just sellise väikse rakukese 36h järjest kestnud 3D printimine ja laengute komplekteerimine aitas ühel hetkel hoida Pokrovski rinnet.
Ma saan väga hästi aru, et viies mõned autod ei mõjuta me suure tõenäosusega grammigi sõja suurt pilti. Aga peale suure statistika on sõjal ka teine, individuaalsem pool- kui kasvõi mõni inimene jääb ellu tänu meie viidud masinatele siis nendele peredele on see hindamatu väärtusega ja see on suur asi. Lisaks iga maastikuluurelt tagasi tulnud võitleja võib omakorda päästa kogu üksuse elu.
Mõelgem- kas meie kujutame ette, et me hakkame laulu- ja tantsupidu kuskil keldrites korraldama? Kas me kujutame ette, et meie lapsed hakkavad maaalustes koolides õppima? Kas me kujutame ette õhuhäirega harjumist. See on täna Ukraina reaalsus ja ilmestab seda väidet, et kogu Ukrainas ei saakski nagu aru, et sõda on. Uskuge mind saab küll aru! Väljakutel korraldavad noored muusikud iga päev kontserte ja korjandusi armee toetuseks. Igas linnas ja asulas on oma kangelaste sein. Ka lääne Ukrainas on kehtestatud komandanditund aga isegi traagikas elu ju jätkub ja peabki jätkuma nende võimaluste ja piirangutega mis parasjagu on.
Palju on olnud juttu sõjaväsimusest ja sellest, kuidas sinna on juba üüratuid summasid ja abi antud ja kas sellest ei piisa. Vastus on lihtne sellest ei piisagi. Miks autod- sest neid kulub palju, autod ei saa varjuda ja tihti muutuvad sõidukid ühest tabamusest täiesti kasutuskõlbmatuks. Samamoodi kulub igasugust meditsiinilist varustust, kuna juba pikemat aega on olnud sihikul meditsiiniline personal ja taristu siis seda rohkem seda ka kulub. Meie ei saa väsida sest , meie isad, pojad ja vennad ei ole rindel ja me peame nägema vaeva, et see nii ka jääks.
Olen endalt palju küsinud mida saaks rohkem teha. Ühelt poolt nõutus sest pomme ma teha ei oska ja oma pere huvides ei saaks ma sinna minna ka pikemaks ajaks vabatahtlikuks. Raha mul ka ei ole. Aga alati saab midagi teha. Kasvõi levitada sõna. Päriselt ka iga euro loeb, meil on mitmeid usaldusväärseid MTÜsid, jälgige nende tegemisi! Küsige mida vaja on. Näiteks meie MTÜle võib pakkuda annetusena igasuguseid sõidukeid (müügiks nelikveolisi), oodatud on ka nt tulekustutid al 6kg, kõik mis töötab olgu või aegunud. Muud asjad lähevad juba vastavalt vajadusele sihtotstarbeliselt ja vajadused muutuvad. Aga julgustan tundma huvi ja küsima mida parasjagu vaja on kui raha annetada ei ole või ei raatsi.
Eks mingi hetk peab mõtlema,mis tast edasi saab.