29-08-2011, 23:45 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 30-08-2011, 00:56 AM ja muutjaks oli taruvaras.)
Sellised küünla juhtmed peaks sobima igati.
Tundub, et selle masina ehitamisel on eesmärk täiuslikuse poole. Sestap siin mõned minu poolsed tähelepanekud. Kõigepealt elektri poole pealt. 50-ndatel oli kasutuses tänapäeva mõistes vastupidine polaarsus, st. aku + klemm ühendati keresse ja - klemm läbi käiviti juhtme kogu vooluvõrguga. Generaatori mark Г-20. Generaatori mõlemad otsakaaned on malmist ja nende küljes (ka tagumisel kaanel!) on klappkorgid laagrite õlitamiseks. Relee-regulaator "telliskivi" tüüpi suur ja raske PP 12A, sama mis Gaz 51-l. Käiviti mark CT-20 võimsusega 1,7 hj, Gaz 51-l CT 21, samuti 1,7 hj. Katkesti-jaoturi mark P-23, millel oktaankorrektor süüte täpseks seadmiseks on tolle ajastu jagajatele kohaselt kahe suure ümara mutri abil seadistatav. Süütepool Б-21 on pikk, mille variaator on süütepooli põhja küljes eraldi plekikambrikeses, sama süütepool ka gaz 51-l ja vanematel Pobedadel. Need on põhilised. Veel elektritarvikute markidest:helisignaal C-56Б, mootoriruumi valgusti ПД-1, jalaga vajutatav tulede ümberlüliti П-34, õlirõhu andur MM-4, temperatuuri avariitule andur MM-7, jahutusvedeliku termomeetri andur TM-2, süüteküünalde mark HM12/12У 18 mm keermega.
Andmed raamatust: G.K. Butovski "Avtomobili" 1955
Veel elektrist. Kuna + ühendatakse keresse, on näidikute plokis temperatuurinäitaja erinev hilisematest, mis on kasutuses masinatel, millel - läheb "massi". Vanadel näidikutel on numbrijaotus näidikul vasakult paremale selline: 100(110)-80-40, uuematel aga 40-80-110
analoogne on erinevus ka näit. Gaz 21 erinevatel aastakäikudel.
Mul on sirvida mitu Gaz 69/69A tehasekäsiraamat, küll juba Uljanovskis tehtud aga vanim aastast 1956. Näidikuplokki tutvustaval joonisel on kütusenäidikul kiri БEHЗИH. Spidomeetril on siiski kilomeetrilugeja hoopis all nagu ka hilisel tootmise ajal, küll on aga lugeja juba üleval 1960. a. käsiraamatute 8.-s ja 9.-s väljaandes, ka kütusenäitajal on kiri TOПЛИBO ning juba on suunatule kontrolllamp, mis asetseb valgustuse ja ampermeetri vahel. 1956. a. raamatus see puudub. Aku polaarsust muudeti just 1960.-l aastal, raamatu 8.-s väljaandes on veel + kerega ühendatud, 9.-s juba -. Taga on üksik gabariidi/stopplatern ja ka juba eraldiasetsevad suunatuled on skeemis, tumblerlüliti asetseb armatuurlaual süütelüku kohal. 1964. a käsiraamatus on taga juba kaks gabariidilatermat, millel suunatuled ühitatud piduritulega, eraldiasetsevaid suunatulesid enam ei ole, suunalülija on juba roolisambal parema käega lülitada. Kiirusenäidikul on odomeeter jälle all.
1956. a raamatu elektriskeemis läheb haagise pistikusse ainult kaks juhet (pidur ja gabariit), kuid mitme otsaga pistik ise tegelikult oli, ei tea. Skeemi alaservas on kastike daatumiga kus on kirjas: Gaz 69, mai 1955. Selleks ajaks on relee vahetunud PP-20, mis on "telliskivist"poole väiksem ja poole kergem, kuid ikka nelja kinnituskõrvaga. Süütepool on raamatu andmeil juba Б-1 kuigi skeem veel näitab ikka veel pikka pooli, jagaja mark P-20.
Ehk oli abi.
Tundub, et selle masina ehitamisel on eesmärk täiuslikuse poole. Sestap siin mõned minu poolsed tähelepanekud. Kõigepealt elektri poole pealt. 50-ndatel oli kasutuses tänapäeva mõistes vastupidine polaarsus, st. aku + klemm ühendati keresse ja - klemm läbi käiviti juhtme kogu vooluvõrguga. Generaatori mark Г-20. Generaatori mõlemad otsakaaned on malmist ja nende küljes (ka tagumisel kaanel!) on klappkorgid laagrite õlitamiseks. Relee-regulaator "telliskivi" tüüpi suur ja raske PP 12A, sama mis Gaz 51-l. Käiviti mark CT-20 võimsusega 1,7 hj, Gaz 51-l CT 21, samuti 1,7 hj. Katkesti-jaoturi mark P-23, millel oktaankorrektor süüte täpseks seadmiseks on tolle ajastu jagajatele kohaselt kahe suure ümara mutri abil seadistatav. Süütepool Б-21 on pikk, mille variaator on süütepooli põhja küljes eraldi plekikambrikeses, sama süütepool ka gaz 51-l ja vanematel Pobedadel. Need on põhilised. Veel elektritarvikute markidest:helisignaal C-56Б, mootoriruumi valgusti ПД-1, jalaga vajutatav tulede ümberlüliti П-34, õlirõhu andur MM-4, temperatuuri avariitule andur MM-7, jahutusvedeliku termomeetri andur TM-2, süüteküünalde mark HM12/12У 18 mm keermega.
Andmed raamatust: G.K. Butovski "Avtomobili" 1955
Veel elektrist. Kuna + ühendatakse keresse, on näidikute plokis temperatuurinäitaja erinev hilisematest, mis on kasutuses masinatel, millel - läheb "massi". Vanadel näidikutel on numbrijaotus näidikul vasakult paremale selline: 100(110)-80-40, uuematel aga 40-80-110
analoogne on erinevus ka näit. Gaz 21 erinevatel aastakäikudel.
Mul on sirvida mitu Gaz 69/69A tehasekäsiraamat, küll juba Uljanovskis tehtud aga vanim aastast 1956. Näidikuplokki tutvustaval joonisel on kütusenäidikul kiri БEHЗИH. Spidomeetril on siiski kilomeetrilugeja hoopis all nagu ka hilisel tootmise ajal, küll on aga lugeja juba üleval 1960. a. käsiraamatute 8.-s ja 9.-s väljaandes, ka kütusenäitajal on kiri TOПЛИBO ning juba on suunatule kontrolllamp, mis asetseb valgustuse ja ampermeetri vahel. 1956. a. raamatus see puudub. Aku polaarsust muudeti just 1960.-l aastal, raamatu 8.-s väljaandes on veel + kerega ühendatud, 9.-s juba -. Taga on üksik gabariidi/stopplatern ja ka juba eraldiasetsevad suunatuled on skeemis, tumblerlüliti asetseb armatuurlaual süütelüku kohal. 1964. a käsiraamatus on taga juba kaks gabariidilatermat, millel suunatuled ühitatud piduritulega, eraldiasetsevaid suunatulesid enam ei ole, suunalülija on juba roolisambal parema käega lülitada. Kiirusenäidikul on odomeeter jälle all.
1956. a raamatu elektriskeemis läheb haagise pistikusse ainult kaks juhet (pidur ja gabariit), kuid mitme otsaga pistik ise tegelikult oli, ei tea. Skeemi alaservas on kastike daatumiga kus on kirjas: Gaz 69, mai 1955. Selleks ajaks on relee vahetunud PP-20, mis on "telliskivist"poole väiksem ja poole kergem, kuid ikka nelja kinnituskõrvaga. Süütepool on raamatu andmeil juba Б-1 kuigi skeem veel näitab ikka veel pikka pooli, jagaja mark P-20.
Ehk oli abi.