[v6sa]

Kõnealune kultuurikiht on kogunenud vähemalt alates aastast 1992, kui see traktor Eestisse Soomest abi korras saabus. Kasutatud on seda vähe, mõnikümmend tundi aastas ja säilitatud katuse all. Et selles mõttes pole väga hullu.

Turbaga on mul vähe kokkupuudet, ilmselt mõtlesid isand Luike.

Nende traktorite põlemise peamine põhjus (seda siis nende kasutuse kõrgajal, eelmise sajandi seitsmekümendatel) oli mitme teguri koosmõju. Tankimisel valati üle ja siis oli kogu paagi ümbrus rokane, kuhu tolm hästi kleepus. Kohe paagi taga on aku, mis elab raske metallkaane all. Toonased akud olid ilma mõistlike käepidemeteta ja klemmid olid peal suisa lahti. Polnud vaja palju eksida, et aku kukuks külili paagi ja armatuuri vahele. Eriti talvel, paksude labakutega lumes majandades. Kätte seda sealt kohe ei saa. No ei mahu õngitsema. Ei pea olema just tuumafüüsik mõistmaks, mida üks vähegi elus aku, mille klemmid on vastu metallist kütusepaaki surutud, seal korda saata võib.

Minul on kuurort: sõiduautoaku tõstad käepidemest kohale, ühendad klemmid ja annad võtit.