[DevilDeVille]

Jättes eelnenud ažiotaaži oma kohale, ei suuda ma sellegipoolest jätta mainimata, et seltsimees Tihhonovi (mitte segiajada Volgaklubist tuntud nimekaimuga) liiklusvahendit pole just ülemäärakeeruline tuvastada - nimelt sõidab see ka jõulibisemist rakendamata,  kuival asfaldil otsesuunas, omades teatava kraadi väärilist nurka tarbitava tee telgjoone ja liiklusvahendi telje omavahelises suhtes. Vähemasti kroonikalõikudes, mis kajastavad liiklemist vaatega salongist fašistliku saksamaa taustapiltide suunas. Sillapinkidega oksjonimajadel on rariteedi tuvastamisel teatav eelis...

[Formika]

Pärast pikka pausi, mille jooksul omanik tegeles igasugu juppide soetamisega, mille sees oli ka doonor kere toomine Saksamaalt, asuti asja kallale. Doonoril oli kere küljes veel palju igasugu puudu olevaid vidinaid, mis kokkuvõttes kergendab tublisti projekti teostamist. Doonor läks liivapritsi ja tulemus piltidel näha.
   
   
   
   

[Formika]

Horch-i kallal on nüüd nädala jagu keevitustöid tehtud. 85 aasta jooksul on nii mõndagi juhtunud ja roosteuss oma tööd ka teinud. Kuna nüüd olemas 2 keret, siis on võimalik võrrelda ja otsi kokku viia. Põhiprobleemiks kunagi tehtud ümberehitused.
Tulemüüril igasugu auke ja vaja kindlaks teha, mis õige, mis vale. Eks piltidelt ka näeb midagi.
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
Tööd jätkuvad.
Natuke ka muud informatsiooni. Mõlema M1 tööd seisavad. Seoses sõjaga Ukrainas on ja kliendi ärakukkumisega on mott maas. ZIS 110 jäi värvimise taha. Mees pidi tulema Märtsi lõpus ja tööd lõpetama, aga sõda tuli vahele. L-1 jupid jäid Ukrainasse ja ootab ka värvimist. Pobi mootoriga Volga jäi ka Ukrainasse. Niisamuti kui 4x4 GAZ 24. Õnneks tänase seisuga mõlemad autod alles ja ukrainlased ka venelased kaugemale ajanud. momendil 40 km kaugusele. Suurtükkide laskeulatusest väljas. Eks tasapisi tuleb need autod valmis saada. Alla igatahes ei anna.

[Formika]

Horch-i kallal jätkuvad kere tööd. Illusioonides hõljuda pole mõtet, ligi 90 aastat on autol väga soliidne vanus ja eks seda keret on nende aastate jooksul siit sealt lapitut. Pärast liivapritsi tulid paljud kohad välja ja paistab, et Saksa seltsimeeste lähenemine on olnud sama mis nende suurtel sõpradel idas. Vanu ussitanud kohti ei eemaldatud, vaid keevitati uus plekk peale. Kes mäletavad siis minu ZIM-del oli sama probleem aga seal jõuti seda kultuurkihti paisutada isegi 5 kordseks. Aga eks pildid räägivad ise.
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   

[hobiautod]

Hea, et ka lapiti sedasi. Muidu poleks neid autosid(doonoreid) enam kuskilt võtta. Kujutan ette, et siis olid need tarbesõidukid mille eluiga üritati pikendada mitte ei tegeletud taastamisega.

[Formika]

Hea, et ka lapiti sedasi. Muidu poleks neid autosid(doonoreid) enam kuskilt võtta. Kujutan ette, et siis olid need tarbesõidukid mille eluiga üritati pikendada mitte ei tegeletud taastamisega.

 No vaevalt tegu tarbesõidukiga. Sel juhul oleks isend ammu sulatatud. Tegu ikkagi erakätes olnud autoga ja arvestades, et tegu väga prestiisse autoga, hoiti ja remonditi seda viimase võimaluseni. Polnud ju neil kümmekond aastat pärast sõda neid millegi muuga asendada.

[pppp]

Kas sellest viimasest võib välja lugeda, et ka doonorkere veetis sõjajärgse aja siinpool raudset eesriiet ning maale, kus see valmistatud, jõudis tagasi alles pärast Berliini müür langemist? Doonorkere all olnud šassii läks käiku ilmselt mõne kabrioleti taastamisel?

[indreksirk]

Hea, et ka lapiti sedasi. Muidu poleks neid autosid(doonoreid) enam kuskilt võtta. Kujutan ette, et siis olid need tarbesõidukid mille eluiga üritati pikendada mitte ei tegeletud taastamisega.

 No vaevalt tegu tarbesõidukiga. Sel juhul oleks isend ammu sulatatud. Tegu ikkagi erakätes olnud autoga ja arvestades, et tegu väga prestiisse autoga, hoiti ja remonditi seda viimase võimaluseni. Polnud ju neil kümmekond aastat pärast sõda neid millegi muuga asendada.

Kahtlemata oli see auto keskmisest uhkem ning teatud ajani ka prestiižem kui näiteks mõni DKW või Opel. Kuid tarbesõiduk oli ta ikkagi. Vähemalt sellest ajast, kui augud sisse roostetasid ning oli vaja hakata keevitama. Alates 50ndate algusest ja hiljemalt 50-ndate lõpuks enam NL nomenklatuur ja koorekiht reparatsiooniautodega ei sõitnud. Need autod läksid nö teisele ringile kasutatud autode turul ning ostjateks olid need, kes ei saanud uue auto ostuluba.

Samamoodi nagu praegu on 20 või 30 aastat S-klassi Mercedes täiesti tavaline tarbesõiduk, kui tal on keresse augud sisse roostetanud. Hoiti ja remonditi seda mitte sellepärast, et auto oli prestiižne, vad sellepärast, selline auto lihtsalt oli võtta. Alates 60-ndate algusest oli prestiižne omada esmalt GAZ ja hiljem VAZ autotehase toodangut, mitte mingit mitukümmend aastat vana kapitalistlikku masinat. Ma soovitan selle auto eelmiselt omanikult uurida selle auto ajalugu ja panna see kirja. Kuna see auto oli viimased 40 aastat ühes peres ning tema ajalugu ka eelneva mitme kümnendi kohta on teada vähemalt läbi mälestuste, siis on see mõistlik talletada, et tulevikus ei peaks välja mõtlema legende. Sellel autol on pikk Eesti ajalugu, mis kajastab hästi erinavate ajastute trende kuni kõige viimase ajani. Stiilipuhas lugu sellest, kuidas Saksamaalt varastatud auto oli NL ohvitseri kasutuses ning toodi järgmise ringiga Eestisse tarbesõidukina. Kuidas kere lagunes ja käepäraselt keevitati kasutuskõlbulikuks. Tehnika andis järele ning katkiläinud osad asendati käepärase NL toodanguga. Kulunud ja katkine sisepolster asendati moodsa ja kergesti puhastatava punase termatiiniga. Ja lõpuks panid sellele silma peale vanatehnikahuvilised, et seda 1975. aastal hoogustunud vanatehnikaliikumise raames juba osaliselt hobisõidukina pruukida. Auto võeti restaureerimiseks lahti, kuid 1990ndate alguse rasked ajad panid tööd ootele. Vanal peremehel oli kuni viimase eluaastani säde silmis, et taastab selle ning igal aastal ka midagi tegi. Paraku sai aeg enne otsa. Ja kaasaja iseloomustamiseks - on leidunud piisava finantsiga uus omanik, kes soovib selle auto taastada tänaste restaureerimispõhimõtete järgi. Kas endale või müügiks, ei olegi tähtis. Peaasi, et jätkuks ressurssi projektiga lõpuni minna ning hoida ka selle lugu aus. 

Edu projektiga, talletage ka ajalugu. Täna veel keegi mäletab. Neid tundmatu ajaloota hingetuid masinaid on palju ning saab ka rahalises mõttes odavamalt osta mujalt. Meie oma ajalugu saame vaid meie ise hoida.

[Formika]

Hea, et ka lapiti sedasi. Muidu poleks neid autosid(doonoreid) enam kuskilt võtta. Kujutan ette, et siis olid need tarbesõidukid mille eluiga üritati pikendada mitte ei tegeletud taastamisega.

 No vaevalt tegu tarbesõidukiga. Sel juhul oleks isend ammu sulatatud. Tegu ikkagi erakätes olnud autoga ja arvestades, et tegu väga prestiisse autoga, hoiti ja remonditi seda viimase võimaluseni. Polnud ju neil kümmekond aastat pärast sõda neid millegi muuga asendada.

Kahtlemata oli see auto keskmisest uhkem ning teatud ajani ka prestiižem kui näiteks mõni DKW või Opel. Kuid tarbesõiduk oli ta ikkagi. Vähemalt sellest ajast, kui augud sisse roostetasid ning oli vaja hakata keevitama. Alates 50ndate algusest ja hiljemalt 50-ndate lõpuks enam NL nomenklatuur ja koorekiht reparatsiooniautodega ei sõitnud. Need autod läksid nö teisele ringile kasutatud autode turul ning ostjateks olid need, kes ei saanud uue auto ostuluba.

Samamoodi nagu praegu on 20 või 30 aastat S-klassi Mercedes täiesti tavaline tarbesõiduk, kui tal on keresse augud sisse roostetanud. Hoiti ja remonditi seda mitte sellepärast, et auto oli prestiižne, vad sellepärast, selline auto lihtsalt oli võtta. Alates 60-ndate algusest oli prestiižne omada esmalt GAZ ja hiljem VAZ autotehase toodangut, mitte mingit mitukümmend aastat vana kapitalistlikku masinat. Ma soovitan selle auto eelmiselt omanikult uurida selle auto ajalugu ja panna see kirja. Kuna see auto oli viimased 40 aastat ühes peres ning tema ajalugu ka eelneva mitme kümnendi kohta on teada vähemalt läbi mälestuste, siis on see mõistlik talletada, et tulevikus ei peaks välja mõtlema legende. Sellel autol on pikk Eesti ajalugu, mis kajastab hästi erinavate ajastute trende kuni kõige viimase ajani. Stiilipuhas lugu sellest, kuidas Saksamaalt varastatud auto oli NL ohvitseri kasutuses ning toodi järgmise ringiga Eestisse tarbesõidukina. Kuidas kere lagunes ja käepäraselt keevitati kasutuskõlbulikuks. Tehnika andis järele ning katkiläinud osad asendati käepärase NL toodanguga. Kulunud ja katkine sisepolster asendati moodsa ja kergesti puhastatava punase termatiiniga. Ja lõpuks panid sellele silma peale vanatehnikahuvilised, et seda 1975. aastal hoogustunud vanatehnikaliikumise raames juba osaliselt hobisõidukina pruukida. Auto võeti restaureerimiseks lahti, kuid 1990ndate alguse rasked ajad panid tööd ootele. Vanal peremehel oli kuni viimase eluaastani säde silmis, et taastab selle ning igal aastal ka midagi tegi. Paraku sai aeg enne otsa. Ja kaasaja iseloomustamiseks - on leidunud piisava finantsiga uus omanik, kes soovib selle auto taastada tänaste restaureerimispõhimõtete järgi. Kas endale või müügiks, ei olegi tähtis. Peaasi, et jätkuks ressurssi projektiga lõpuni minna ning hoida ka selle lugu aus. 

Edu projektiga, talletage ka ajalugu. Täna veel keegi mäletab. Neid tundmatu ajaloota hingetuid masinaid on palju ning saab ka rahalises mõttes odavamalt osta mujalt. Meie oma ajalugu saame vaid meie ise hoida.

Teadmiseks, doonor on toodud Lääne Saksamaalt ja kogu aeg seal olnud.

[sorro]

Saan aru, et kasutusse läheb doonorkere. Kere tulemüüri on kere number sisse pressitud, mis originaal kerel kattus raami numbriga, kas selle numbri tõstate siis doonorile ümber või ei oma see antud restaureerimisel üldse tähtsust?

[Formika]

Saan aru, et kasutusse läheb doonorkere. Kere tulemüüri on kere number sisse pressitud, mis originaal kerel kattus raami numbriga, kas selle numbri tõstate siis doonorile ümber või ei oma see antud restaureerimisel üldse tähtsust?

Kerel pole number säilinud, küll aga raamil.

[sorro]

Ma siis küsin nii, et kui doonorkere on samasuguses seisus nagu originaalkere, millel on õige number säilinud esipaneelil, siis miks otsustasite kasutada doonorekere? 
Lihtsalt huvi pärast, auto hinda see ju ei tõsta, pigem vastupidi ning osa identiteedist kaob samuti…

[indreksirk]

Kuigi foorumipostituste järgi võivad mõned emotsioonid paista negatiivsed, siis nii mina kui ksf! sorro elame lihtsalt kaasa selle auto taastamisele. Loodame mõlemad, et auto saab restaureeritud võimalikult originaalilähedaselt ning seetõttu neid märkuseid ka teeme. Mina igatahes vabandan, kui need tunduvad ülekohtused või ründavad. Aga nüüd mõned tähelepanekud.

Lisatud on kaks võrdlevat pilti siitsamast teemast. 

   

Olen märkinud ära koha, kuhu sellel Horchi mudelil löödi tulemüüri sisse kerenumber. Ma olen seda kerenumbrit oma silmaga näinud ning saan soovi korral ka selle pildi saata. Tegelikult on ka siin avaldatud piltidel see näha, kui osata vaadata. Mul on ka olemas fotod tehase andmesildist, Horchi keretehase sildist ning uksepolstril olevast samast numbrist. 

Veelkord - selle auto täiendavaks väärtuseks on see, et autol on säilinud õigete numbritega dokumendid, õige tehase andmesilt ning ka Horchi keretehase silt. Kõigil olevad numbrid klapivad kokku raaminumbriga ning kerele sisselöödud numbriga. 

Neid kahte pilti kõrvuti vaadates on näha, et doonorkerel on tulemüür teistsugune ning sellel olev number võib olla kahjustatud sellises ulatuses, et seda välja ei loe enam.

Ma siiralt loodan, et Horchi tulemüüri on lihtsam taastada kui Audil. Audil oli tulemüür 1,7mm plekist, mis tundus olevat ka mingil moel karastatud. Igatahes selle sirgeks saamine oli tõsine väljakutse. Selle käigus sai ka selgeks, miks taastatud autodel on tulemüüris olevate aukude ümbruses kuni sentimeetri paksune pahtlikiht. Kui see plekk juba lainesse läheb ja keevitades juhtub see paratamatult, siis sirgeks saamine nõuab meistri kätt ja suurt kannatust. Audiga astusime selle reha otsa, et läksime mõnda üleliigset auku kinni keevitama ning saime tulemuseks Lõuna-Eesti kuppelmaastiku. Seetõttu ka need täiendavad sisselõiked, et taas sirgeks saada.  

Mis puutub Lääne-Saksamaasse, siis kuni 50-ndate keskpaigani oli tegemist ikka väga vaese riigiga, mis rahva liikuma saamiseks ehitas puust kerega kahetaktilisi DKW-autosid ja kõikvõimalikke miniautosid. Horch 930V oli Horchi mudelivalikus kõige odavam sõiduauto ning kuigi tavamõistes suur ja uhke, siis roostetas seegi samamoodi nagu teised autod. Kui Sul on vaene aeg ning roostetanud 20 - 30 aastat vana luksusauto, siis Sa keevitad augud kinni. Mitte restaureerimistöökojas, vaid naabrimehe juures. Mitte autentselt originaali taastades, vaid võimalikult odavalt, et saaks sõitma. Ja seda tehti isegi jõukal Ameerikamaal niimoodi - sobivaks näiteks võiks olla Sveni Ford Mustangi taastamise lugu.

[Formika]

Ma siis küsin nii, et kui doonorkere on samasuguses seisus nagu originaalkere, millel on õige number säilinud esipaneelil, siis miks otsustasite kasutada doonorekere? 
Lihtsalt huvi pärast, auto hinda see ju ei tõsta, pigem vastupidi ning osa identiteedist kaob samuti…

Kes ütles, et originaalkere on samas seisus kui doonor. Meie hinnangul läheks originaalkere taastamine 2,5x kallimaks kui doonori soetamine + remont. Omanik leidis, et see on liiast. Sama vea tegin ma paraad ZIM-i taastades. Õnneks sai see töö tellitud Ukrainas, Eestis tehes oleks see läinud maksma terve varanduse. Ukrainas tegid seda tööd 2 meest 6 kuud. Hind oli kokkulepitud ja kõik OK. Muidugi hea ZIM-i kere leidmine ka suht "mission impossible".

[sorro]

Keegi ei ole öelnud…originaalkere seisu tean ja seda vaatan piltide järgi.
Ütleme siis…et nii on…

[sorro]

Ma vist pean samuti siin ütlema, et ei soovi kedagi kahjustada ega rünnata. Kritiseerida ikka võin…vist.
Tublit tööd tehakse, aga minu arvates vale kerega. Aga see nüüd ei ole minu asi enam.
See doonor tundub kohati isegi kehvemas seisus, aga vähemalt on roostetanud Lääne-Euroopas. 
Aga ok, las see kere nüüd jääda ja jõudu tegijatele!

[Formika]

Vana kere oli ikka hullem. Seal oli ka gaasikeevitusega juures käidud ja keretööde maht suurem. Tagantjärgi tuleb tõdeda, et tõesti poleks mõtet seda uut keret osta. Lõpptulemus rahalises mõttes tuleb peaaegu sama. Keevitajal õnnestus vahepeal ka haigeks jääda, nii et edasiminek marginaalne.
   
   

[Sm.Autojuht]

Tere. Kuidas sul  Ukraina asjadega .Nägin videot kus okupandid viisid Harkovist kollektsiooni minema. Jõhker.

[Formika]

Tere. Kuidas sul  Ukraina asjadega .Nägin videot kus okupandid viisid Harkovist kollektsiooni minema. Jõhker.

 Orgid minu asju ei puutunud, sest neil jäi 12 km puudu. Vaevalt nad neid oleks kaasa võtnud, sest polnud ju komplekteeritud. See muidugi poleks neid takistanud lihtsalt näiteks granaadikest viskamast või muid sigadusi tegemast. Ork on ikka ork. Olen sellel Harkivi mehel külas käinud. Haruldasemad autod tal olid vana ja uus Tshaika (Gaz 13 ja 14) ülejäänud olid tavalised autod.

[Formika]

Horch-i kallal ka tööd tasapisi jätkuvad. päramine ots nüüd enamvähem valmis ja eks see oli hullem ka. 
Esiosa on paremini säilinud. Järgmiseks vaja auto raamile tõsta.