[aavu]

Tean väga vähe ratastest aga meenub, et kuuekümnendatel oli kleidivõrk eraldi pakis rattast, nagu ka kell ja muud vidinad. Nüüd näinud sinu pildil võrku tekkis küsimus: miks on porilauas allpool ketikaitset augud? Pole võimalik sinna võrku kinnitada ja tundub, et võrku veel jätkuks? Eksitus porilaua valmistamisel? Kas selline eksitus on laiemalt levinud? Võrke tootis võibolla hoopis mingi tekstiiliettevõte? Igaüks peab siis ise oma loogikast lähtudes leidma lahenduse ja püüdes ka alumisi auke ära kasutada tuleks kett ja hark läbi võrgu panna? Või keskne võrgukinnitus viia mingi kronsteiniga kodarate ja hammasratta vahele? On ju vasturääkivus.
Kiidusõnad ilusa ratta taastamise puhul!

[valdo]

... kuuekümnendatel oli kleidivõrk eraldi pakis rattast, nagu ka kell ja muud vidinad.

Nõukogude ajal oli üldse kombeks pisividinaid mitte külge panna, vaid kaasa anda. Nt veoautod saabusid baasi selliselt, et peeglid, tuled jms, olid karpides kaasas, mitte küljes. Vast varguse ja lõhkumise ohtude pärast?

Sõja eel, kui asi eraäril põhines, pandi ratas ikka (vähemalt poes) lõplikult kokku, nii et istu peale ja sõida

Kleidivõrgud, muide, olid tollal ka lisaseadmed - ma ei ole kindel, kas kõikidel ratastel neid uuena kaasas oli. Enamikel vast siiski oli, sest naisterahvad 1920-30ndatel käisid reeglina ikka seelikuga

Nüüd näinud sinu pildil võrku tekkis küsimus: miks on porilauas allpool ketikaitset augud? Pole võimalik sinna võrku kinnitada ja tundub, et võrku veel jätkuks? Eksitus porilaua valmistamisel? Kas selline eksitus on laiemalt levinud? Võrke tootis võibolla hoopis mingi tekstiiliettevõte? Igaüks peab siis ise oma loogikast lähtudes leidma lahenduse ja püüdes ka alumisi auke ära kasutada tuleks kett ja hark läbi võrgu panna? Või keskne võrgukinnitus viia mingi kronsteiniga kodarate ja hammasratta vahele? On ju vasturääkivus.

Oh... vaat see aukude küsimus on keeruline. Niipalju, kui mina tean (olen umbes 7-8 rattale võrke peale pannud), oli rootslastel selline tava, et keti poolel lõpetati porilauas võrguaugud enne ketti ära, samal ajal kui teisel pool läksid nad lõpuni. Sakslastel (ETK importis porilaudu sealt) läksid nad reeglina lõpuni, inglaste juures ei mäleta, peab vaatama.

Lõppegu porilauaaugud igatahes kus nad lõppevad, igatahes selge on see, et kleidivõrk peab ketikaitse ülaserva juures ära lõppema. Kett teatavasti on rattal ikka veidi lõtv ja rapsib ning õlist ketti ei saa lasta vastu kleidivõrku. Ehk siis kui augud on ka allpool, siis kindlasti on nad ilu pärast, st neid ei saa kasutada.

Seetõttu on parema ja vasaku võrgu paigaldaldamiseks on erinev arv auke (tavaliselt ca 2-4 tk vahet). Aga kõik võrgud, mida ma olen kohanud, on alati identne paar. Veelgi enam - olen ka aru saanud, et puudus kindel standard aukude arvu jaoks - erinevatel ratastel ja erinevatel võrkudel olen kohanud igasuguseid eri arvusid.

See kõik tingib selle, et igal konkreetsel juhul (konkreetne ratas ja võrgud) tuleb alati nuputada, kuidas see paigaldada. Tavaliselt on siiski (õnneks) mul sattunud nii, et auke on mõne võrra vähem, kui võrgul aasu/klambreid. Siis olen lahendanud olukorra niiviisi, et otstes ja varjatud kohtades (pms kahvli kaldtoru juures) olen mitu aasa tõstnud kokku ühe klambri alla (ka sel rattal). Pikal sirgel lagedal osal ei saa üldiselt nii "mängida", see jääb väga inetult näha. Kui siia juurde võtta veel keti ja ketikaitse jagu vähem auke, tuleb niisuguseid kokkuviimisi paremal võrgul teha rohkem kui vasakul.

Sellega tegelikult probleemid võrgu panemisel ei lõpe - võrk tuleb ka otstes ilusasti ära lõpetada ning lahendada ka võrgu ja kaldkahvli omevaheline asetus. Olen võrkude tagaosa sidunud porilauatraadi külge, kuid probleeme tekib juhtudel, kus viimane porilauaauk ei asu mitte porilauatraadi kohal, vaid tunduvalt eespool (ka sellel rattal). Siis tuleb selle ilusaks "pealeistutamiseks" kasutada mitmeid erivõtteid. Võrgu alaserva olen vasakpoolse võrgu korral sidunud niitidega rõhtse kahvlitoru külge. Parempoolse võrgu alaserva olen enamjuhtudel jätnud lahtiseks, sest ketikaitse külge ei taha ma seda siduda - rapsiv kett võib need niidid purustada. Vahel (mõnel rattal) on saanud siiski ka seda teatud võtetega kinnitada.

Ja lõpuks tekib võrgu paigutamisel probleem võrgu ja kahvli kaldtoru omavahelisest asetusest. Olen alati tahtnud võrku paigaldada kahvlitorude tagant (nii on ilusam), kuid sel juhul pean ma võrgu alumise aasta viima kuidagi kahvlitorust läbi teisele poole. Neil ratastel, kus kahvel on valmistatud ühes tükis, ei ole ma leidnud muud lahendust, kui võrgu alumine rõngas silmustest välja võtta ja siis uuesti kokku panna, nii et võrgu alumised harud kulgeksid õigelt poolt klahvlitoru. ETK-l on see probleem õnneks palju lihtsamalt lahendatav - seal kinnitub kahvli kaldtoru rõhttorule poltidega, nii et piisas poldi lahtikeeramisest ja võrgu alumise rõnga tõstmisest õigest kohast teisele poole kahvliharu.

Ma ei ole 100% kindel, kas eeltoodud metoodika on võrgu paigaldamiseks kõige sobivam, aga minu praktika on näidanud, et nii jääb tulemus kõige ilusam ja vastupidavam. Kuidas sõja eel tehti, seda ma päris täpselt ei tea - mõned võrkude ja võrgujäänustega rattad, mis mulle kätte on tulnud, on küll mõningaid eelmainitud nüansse ka eiranud, mistõttu tulemus on jäänud lohakas ja alati mitte eriti ilus. Eks see sõlktus ka tollal sellest, kui palju keegi viitsis oma rattaga "mängida".

Ja lõpuks - loomulikult valmistasid võrke spetsiaalsed tekstiiliettevõtted, mitte rattatehased! Rattatehased tellisid neist lihtsalt oma uutele ratastele võrke.

Kiidusõnad ilusa ratta taastamise puhul!

Palun. Pole tänu väärt!