[samodelkin]

...järgneb

Niisiis minu autokooliaeg 1980 a-l. ATMM õppekombinaadis.
Noorematele siis selgituseks, et see oli
Auto
Transpordi ja
Maanteede
Ministeeriumi nn kombinaat.
Ei jõutud nii palju kutselisi juhte koolitada, kui neil joomise pärast lubasid ära võeti.
Tol ajal oligi alko eest ainsaks karistuseks lubade ära võtmine kaheks aastaks. Kättesaamisel tuli eksamid ka teha.
Koolis käisime 5 ja pool kuud, tööpäevadel, (lapsed pidid siis ka laupäeviti koolis käima!) kuid leiti ka meile laupäevadeks rakendust.
Tol ajal olid mingid (komsomoli) olümpia löökehitused? Ma ei teagi kuidas neid nimetati.
Ühe korra siis viidi meid ka terve grupiga vabatahtlikult, kohustuslikus korras, Mustamäe Kiirabihaigla ehitusele.
Koristasime ehitusprahist seda maaalust tunnelit, mis viib haiglast "valmistoodangu lattu".
Pärast anti meie mingid talongid-kviitungid-vautšerid...

Ja siis üks teine kord lohistati Iru SEJ ehitusele. See vist oli siis ka mingi löökehitus?
Seal me mingil põhjusel ei saanudki tööd teha. Vist ei olnud voolu ja kole pime oli sees. Elektrijaam ise ju veel ei töötanud. Ära me sealt ka enne ei saanud, kui buss kokkulepitud ajal järgi tuli. (moblasid siis polnud ja tavatelefon oli tavaliselt ilma ühenduseta...) Ja seega anti meile ka selle logeletud-külmetatud aja eest neidsamuseid talonge.

Vot mitte ei mäleta, milleks need talongid vajalikud-kasulikud olid, mida nendega teha tuli, või sai?
See olekski küsimus suurele ringile, mina küll ei mäleta.

[aavu]

Vot mitte ei mäleta, milleks need talongid vajalikud-kasulikud olid, mida nendega teha tuli, või sai?
See olekski küsimus suurele ringile, mina küll ei mäleta.

Tol ajal jagati nt. sportlastele söögitalonge. Samuti igasugu kokkutulekutest osavõtjatele. Ilmselt siis ka ÜKT tegijaile. ÜKT=ühiskondlik kasulik töö. Talongil oleva summa eest said kindlas sööklas süüa. Raha tagasi ei antud, kui aga puudu tuli, pidid omast taskust juurde lisama. Suitsu ja õlut vist ka ei saanud nende eest. Tutvuse korral sai aga vahetada rahaks.

[Basilio]

Olen ka mina mingil üritusel vähemalt korra söögitalongidega kokku puutunud. Oligi häda, et summa oli peal üsna suur ja ülejääk ei meeldinud kassapidajale samuti. Hädast aitas teda välja pappkastitäis seisma jäänud shokolaaditahvleid "Anneke", mida siis igaühele vägisi kandikule laoti. No et arvet tasakaalu saada. Meid oli seal nimelt palju ja käisime 3 X päevas, mis kassapidajat just õnnelikuks ei teinud. Tegime talle ju tööd juurde. Rehkendas nii et arvelaud suitses. Kui summast puudu tuli, siis jah, oli asi lihtsam, maksid sulas juurde. Aga enamasti jäi üle.
Talongid olid erineva väärtusega ja igaühel oli peal suur kiri "Zavtrak", "Obed" või "Užin".

[Aspelund]

Seoses rahvaloendusega rääkis sõber Arvo loo...

Koolipoisina aitas ta läbi viia 1959. aasta rahvaloendust. Tema ülesanneks oli kammida läbi elamised Tondil. Aga teadagi, millise ameti esindajad seal räigelt ülekaalus olid. Nii et peale professiooni "sõjaväelane" lisamist ankeeti (ja see oli umbes kolmas küsimus) ei olnud vaja enam rohkem midagi küsida. Saladus ju.

Aga vene rahvusest kodanikega oli kaasas üks teine traditsioon. Nimelt oli pea igal pool, kuhu loendaja saabus, ees kaetud laud. Peal head vasembalt ja parembalt, mõnes kohas aurav samovar ning kohe kindlasti kõikjal pudel haljast. Millest siis tähtsale külalisele ikka klaasike kätte anti. Hullu ju sellest polnud, lihtsalt pärast kolmandat peret tuli tavaliselt tõdeda, et selleks korraks piisab külastustest... jalad kisuvad va töntsiks kätte...

[samodelkin]

Tol ajal jagati nt. sportlastele söögitalonge. Samuti igasugu kokkutulekutest osavõtjatele. Ilmselt siis ka ÜKT tegijaile. ÜKT=ühiskondlik kasulik töö. Talongil oleva summa eest said kindlas sööklas süüa. Raha tagasi ei antud, kui aga puudu tuli, pidid omast taskust juurde lisama. Suitsu ja õlut vist ka ei saanud nende eest. Tutvuse korral sai aga vahetada rahaks.

...et siis söögitalongid. See võis küll nii ollagi aga...
Minul oli tol kaugel ajal töödistsipliinist ja kohusetundest täiesti omamoodi arusaamine.
Veel iseäralikum oli minu (mitte)arusaamine partei suunistest ja direktiividest NLKP XXIV kongressi otsuste valguses...
Niisis poleks ma küll mingil tingimusel nõus 4-5 tundi vabast ajast, tegema ehitusel koristustöid, mida tõenäoliselt ka raha eest keegi teha ei tahtnud.
Arvan ise, et ma ei olnud just erandlik nähtus!?
Seda enam, et tol ajal sai priske kolmekäigulise lõunasöögi 70 - 80 kopika eest!
Mis siis ikka oli see, mis inimesi sundis seda 4-5 tundi välja kannatama, vähemalt näiliselt tööd tehes, et need talongid lõpuks kätte saada?

[pen.skar]

Aga mis seal ikka imelikku. Ahvistki sai inimene töö läbi. Ja ega ei visanud hiljem ka nii ülekäe maha, kui laupäevaku ära tegid.

[supp]

mina mäletan sellist ütleust : "töö tegi ahvist inimese ja inimesest partorgi"

[postimees]

Töö tegi ahvist inimese, inimene ostis ziguli! (õllereklaam)

[samodelkin]

Minu mälu jälle teistsugune -
Omal ajal ahv tuli puu otsast alla, hakkas tööle ja sai inemiseks.
Miks ahvid enam puu otsast alla ei tule ja tööle ei hakka? Ei taha inemiseks saada?
Nad on palgalehti näinud!
See ka nõukaaegne jutt.

[nunu]

Olümpiehitustel jagatud talongidest.
Ei ole õige, et lugupeetud ksf! samodelkinit pani tööle nälg (toidutalong).
AU!! oli see, mis mehe välja külma kätte tööd tegema ajas

Tsiteerin siin kohas Dmitri Brunsi, kes oli tollel ajal (1960-1980) Tallinna peaarhitekt:
---cut---
..... 1976. aasta lõpust võttis selle ühiskondliku töö koordineerimise enda peale Olümpia Purjeregati Ettevalmistamise Osakond, kes igale oma vabast ajast töötanule andis vastava talongi. 25 talongi omavale inimesele anti vastavalt linna täitevkomitee otsusele pronksmärk, 75 tundi töötanule hõbemärk ja 225 talongi omajale kuldmärk.
---cut----

[samodelkin]

Oh jah! AU!? Nagu juba eelpool tähendatud, olid minu arusaamad tol ajal teistsugused ja minu jaoks oli suur AU sattuda miilitsasse, või muidu vene korraga pahuksisse minna...

Mida rohkem mõtlen selle ÜKT tegemisele sundimise peale, siis kaldun arvama, et võis ju olla sama moodus sundimiseks, kui paraadile ajamine – kui ei läinud – said tööluusi kirja. Sellist moodust mäletan vähemalt kahest töökohast.
Kuna mul distsipliinalaseid pahandusi üsna tihti esines, siis ei saanud ma autokoolis endale midagi taolist lubada. Üha enam sai selgeks, et vene kroonust mul kõrvale hoida ei õnnestu ja ilma juhilubadeta ei pidanud ma sinna minekut võimalikuks.

Niisiis olin valmis ka ÜKT-d tegema, peaasi, et autokoolis pahandusi poleks ja load enne kroonu kätte saaks!
See on nüüd suure mõttetöö tulemusel tekkinud järeldus, seda päris põhjust ma tõepoolest ei mäleta...

Ja isegi VKT (kohustuslik „valmis tööks ja kaitseks“ programm) normid jäid mul täitmata – milleks mulle see märgike...?!
See on aga, hoopis teine teema.

Küll aga mäletan, kuidas Auoinspektsioonis sai eksameid tehtud.
Asus selline asutus tol ajal Tallinnas, maaliini bussijaama vastas, Lastekodu tänaval.
Veoauto eksam tavalise Gaz-52 kastikaga. Suurem seltskond aeti kasti. Mina kohe esimesena rooli. Sõita tuli mul, juba ksf Simmerling eelpoolmainitud staadioni juurde alleele. (ega sääl muidu trenni tehtud!) Minu eksam sellega lõppes. Järgmine mees pidi tagurdama auto „boksi“, ehk siis sinna puude vahele ja kolmas mees sõitis tagasi Lastekodu tänavale.
Mäletan, et üks grupivend kukkus eksamil läbi, ilma, et oleks rooli taha pääsenudki – ta ronis kastist vasakult, juhi poolt, alla!
Taksopargi grupis oli ka üks läbikukkuja, kes oli eksamile purjus peaga tulnud – temal vormistati järgmiseks eksamiajaks kaks aastat hiljem.

Väljavalituile sai siis ka Volgaga eksami tegemine võimalikuks. (olime ainult C-kat grupp ja sõiduautoload said teha ainult hea õppeedukuse korral, st kooli-autobaasi kulul, muidu tuli ise eksami eest uuesti maksta)
Meid oli neli. Mina jälle esimene. Sain vaevalt Autoinspektsiooni eest minema ja teise käigu sisse, kui juba miilits ütles, et aitab küll, jää seisma. Kamandas järgmise mehe rooli taha...
Edasisi, teiste sõite, ma ei mäletagi – tegelesin kogu aeg oma „vea“ põhjustele mõtlemisega. ...käsipidur sai maha võetud, suunda sai näidatud, rihm sai ka kinni pandud ja üks tõmmekas eksamil oli miilitsa kinnitamata rihm – sellele tuli ka siis öelda, et „kinnitage rihmad“! Kõik sai nagu tehtud. Mulle oligi mõistatus, mida ma valesti tegin, või siis ei teinud...
Alles siis, kui tagasi saime, nägin eksamikaardilt, et eksam oli /tehtuks/ tunnistatud...
Oli ju sama miilits meiega ka veoautoeksamit teinud ja ta ei viitsinud Volgaga enam eriti ringi sõita, kuigi oleks vist pidanud.

Tänapäeval on kuulda, et eksamil sõidetakse vist ligi tund aega ringi, kuid tänaval sõites - vaadates tundub küll, et paljud, kes rooli keeravad, pole vist lubasid ametlikult saanud... Väga kummalisi liigutusi on näha.
Või on siis tõesti erinevus koolituse tasemes ja tundide mahus.
Kuigi ise mõtlen ka praegu hirmuga sellele sõiduoskusele, millega ma pidin kohe autobaasi tööle minema !!!
Seda võin igatahes öelda, et määratud sõidutundide arvu ei saanud ma küll mingil juhul kätte. Hea, kui poolegi sain, see oli peaaegu kõigil probleemiks. Oli ju vaja kuidagi bensiin maha kanda. Aga see on rohkem sots.rahvamajanduse iseärasuste, kui tehnika teema...

järgneb...

Kas keegi mäletab, palju neid autokoole tol ajal üldse oli? Tallinnas, juba mainitud ATMM Õppekombinaat, DOSAAF-i (sõjaväe)kool Vene tänaval ja klubi „AUTOM“ amatöörjuhtide koolitus. Teiste piirkondade kohta mul andmed puuduvad. Ja ega muud ei tulegi pähe. Meie koolis oli ju õpilasi kõigist ENSV piirkondadest ja praegune „Susi Hotell“ oli tol ajal autokooli ühikas!

[Basilio]

Ehtne NL aegne lugu ZIL 167 katsetustest. Nostalgia-laks oli seda vaadates ikka võimas!
http://www.youtube.com/watch?v=4HgLrfhmwGU&feature=related

[nunu]

Oh jah! AU!? Nagu juba eelpool tähendatud, olid minu arusaamad tol ajal teistsugused ja minu jaoks oli suur AU sattuda miilitsasse, või muidu vene korraga pahuksisse minna...

Eks seda sorti AU!'sse suhtumine oli jah pehmelt öeldes kahetine.
Umbes nagu vene sõjaväes jefreitori auasmesse, et kelle jaoks märg unenägu ja kelle jaoks piin ja häbi..

Kas keegi mäletab, palju neid autokoole tol ajal üldse oli? Tallinnas, juba mainitud ATMM Õppekombinaat, DOSAAF-i (sõjaväe)kool Vene tänaval ja klubi „AUTOM“ amatöörjuhtide koolitus. Teiste piirkondade kohta mul andmed puuduvad. Ja ega muud ei tulegi pähe. Meie koolis oli ju õpilasi kõigist ENSV piirkondadest ja praegune „Susi Hotell“ oli tol ajal autokooli ühikas!

Ega täpselt mäleta, aga ikka tunduvalt rohkem oli. ALMAVÜ kursusi korraldasid kõikide linnarajoonide organisatsioonid eraldi (Mere-, Kalinini, Oktoobri ja misseeneljasveeloli(?) rajoon).
Autom õpetas teooriat seal samas ATMM Õppekombinaadis ja sõidu õppimiseks oli ca 4 autot/õpetajat.
Veel õpetasid B kategooriat mitmed koolid. Kindlalt mäletan, et 2. keskkool (Reaalkool) ja 21. keskkool, aga see lõppes nii umbes 76-77 ära, sest koolidel olid õppeautoks tavaliselt GAZ-52 ja sellega B kategooriat enam teha ei lubatud ja ainult C lubade vastu keskas erilist huvi ei olnud.
Kindlasti oli autojuhi koolitus see veel mõne kutseka õppekavas.

[Maanteemuuseum]

....Veel õpetasid B kategooriat mitmed koolid. ... aga see lõppes nii umbes 76-77 ära, sest koolidel olid õppeautoks tavaliselt GAZ-52 ja sellega B kategooriat enam teha ei lubatud ja ainult C lubade vastu keskas erilist huvi ei olnud....

maakoolides oli kindlasti auto sees ja ära lõppes paljudes koolides jah umbes sel ajal. Põhjuseks oli
1. liigilubadelt üleminek katilubadele. Liigilubadega olid sul ju alamad liigid olemas, st et amatööriload kah, ainult C vastu huvi puudus, eriti neidude poolt.
2. koolides hakati spetsialiseeruma, meil nt lõpetati auto ära ja mindi üle traktoriõppele. Autot sai teha vaid B-katti ja seda pärast traktorilubade kättesaamist viimane aasta. Õppesõiduautod olid ikka 51 ja 52, aga sõidueksamiks siis mingi rombe sõiduauto.

[samodelkin]

Ega täpselt mäleta, aga ikka tunduvalt rohkem oli. ALMAVÜ kursusi korraldasid kõikide linnarajoonide organisatsioonid eraldi (Mere-, Kalinini, Oktoobri ja misseeneljasveeloli(?) rajoon).
Autom õpetas teooriat seal samas ATMM Õppekombinaadis ja sõidu õppimiseks oli ca 4 autot/õpetajat.
Veel õpetasid B kategooriat mitmed koolid. Kindlalt mäletan, et 2. keskkool (Reaalkool) ja 21. keskkool, aga see lõppes nii umbes 76-77 ära, sest koolidel olid õppeautoks tavaliselt GAZ-52 ja sellega B kategooriat enam teha ei lubatud ja ainult C lubade vastu keskas erilist huvi ei olnud.
Kindlasti oli autojuhi koolitus see veel mõne kutseka õppekavas.

...päris nii see asi nüüd ei olnud! Mina olin ATMM Õppekombinaadis 1980 ja 1986. Amatöörjuhtide kursuseid seal siis küll ei korraldatud. Põhjus väga lihtne – polnud sõiduautosid! Oli üks Taksopargist maha kantud Volga, mis liikus, teine seisis seina ääres, sealt sai juppe ja kolmas, nagu juba eelpool kirjutasin, saeti pooleks. Ka B-kat sõiduinstruktor oli laenatud Taksopargist. Tema tegutseb ka siiani!
Isegi Taksopargi enda väljaõppegrupp töötas nende endi ruumides ja enda autodega. Selle lõpetas tol ajal üks mu sõber, kes siiamaani taksorooli keerab.
Mis puutub Vene tänava ALMAVÜ autokooli, siis seal töötas aastakümneid minu sõbra isa sõiduinstruktorina. Praegu veel elavate kirjas. Sinna kooli sattusid p õ h i l i s e l t noormehed-kutsealused, keda sõjakomissariaat pidas vajalikuks autokooli suunata. Niisis, ei saanud sinna sattuda amatöörlubade taotleja, ei mäleta, et sõbra isa oleks ka naisterahvaid kunagi juhendanud... Kuid sinna võis kindlasti sattuda mõne spordiklubi suunamisel.
Mis puutub linnarajoonide juures olevatesse autojuhikursustesse, kus tehti B-kat lube, siis said need olla ainult klubi AUTOM alluvusega. Nemad tegid tõesti a i n u l t amatöörjuhtide koolitust. Veoauto lubasid nende käest ei saanud ja selle AUTOMi B-kat lubadega ei tohtinud auto(takso)juhina töötada.
Keskkoolide ja kutsekate juures võisid küll autoõppe grupid olla, kuid need õppeautod pidid ikka mingi autobaasi juurest pärit olema ja kursused viidi ka läbi autobaaside õppeklassides.
AUTOM-klubi oli siis selline, kuhu polnud mingit arusaamatut suunamiskirja tarvis. (see, kes suunamiskirja andis, maksis nende kursuste eest) ATMM ja ALMAVÜ võtsid vastu sinna s u u n a t u d õpilasi, seal oma raha eest õppida ei saanud.

[nunu]

...päris nii see asi nüüd ei olnud! Mina olin ATMM Õppekombinaadis 1980 ja 1986. Amatöörjuhtide kursuseid seal siis küll ei korraldatud. Põhjus väga lihtne – polnud sõiduautosid! Oli üks Taksopargist maha kantud Volga, mis liikus, teine seisis seina ääres, sealt sai juppe ja kolmas, nagu juba eelpool kirjutasin, saeti pooleks. Ka B-kat sõiduinstruktor oli laenatud Taksopargist. Tema tegutseb ka siiani!
Isegi Taksopargi enda väljaõppegrupp töötas nende endi ruumides ja enda autodega. Selle lõpetas tol ajal üks mu sõber, kes siiamaani taksorooli keerab.
Mis puutub Vene tänava ALMAVÜ autokooli, siis seal töötas aastakümneid minu sõbra isa sõiduinstruktorina. Praegu veel elavate kirjas. Sinna kooli sattusid p õ h i l i s e l t noormehed-kutsealused, keda sõjakomissariaat pidas vajalikuks autokooli suunata. Niisis, ei saanud sinna sattuda amatöörlubade taotleja, ei mäleta, et sõbra isa oleks ka naisterahvaid kunagi juhendanud... Kuid sinna võis kindlasti sattuda mõne spordiklubi suunamisel.
Mis puutub linnarajoonide juures olevatesse autojuhikursustesse, kus tehti B-kat lube, siis said need olla ainult klubi AUTOM alluvusega. Nemad tegid tõesti a i n u l t amatöörjuhtide koolitust. Veoauto lubasid nende käest ei saanud ja selle AUTOMi B-kat lubadega ei tohtinud auto(takso)juhina töötada.
Keskkoolide ja kutsekate juures võisid küll autoõppe grupid olla, kuid need õppeautod pidid ikka mingi autobaasi juurest pärit olema ja kursused viidi ka läbi autobaaside õppeklassides.
AUTOM-klubi oli siis selline, kuhu polnud mingit arusaamatut suunamiskirja tarvis. (see, kes suunamiskirja andis, maksis nende kursuste eest) ATMM ja ALMAVÜ võtsid vastu sinna s u u n a t u d õpilasi, seal oma raha eest õppida ei saanud.

Mea culpa Ei viitsinud väga detailselt kirjutada.
Kõigepealt Automist. Autom pesitses ise Jakobi tänavas ja seal puudusid koolituseks sobivad ruumid, seepärast kasutati (võimalik, et renditi, aga tegelikult ma ei tea, milline see suhe täpselt oli) õpetamiseks ATMMilt klassiruumi. Väga pikka aega oli Automi kursustel teooriaõpetajaks V. Kermes, kes põhikohaga töötas ATMM õppekombinaadis. Kursused toimusid õhtusel ajal ja grupp oli väga suur, ca 50 inimest. Autod, millega õppesõitu tehti kuulusid Automile, mitte ATMM'ile ja sõiduõpetajad olid kah Automi palgal. Lubades oli tõesti B kategooria tempel "без права работы"

DOSAAF....
...tegutses kahel rindel. Sõjakomissariaat suunas tõepoolest noormehi enne sõjaväeteenistust tasuta kursustele ja pärast võeti nad kroonu vodilaks . Samal viisil õpetati välja ka tuukreid, langevarjureid, raadioside spetse (morse) jne. Täitsa teine asi oli ALMAVÜ muu klubiline tegevus, mis sisaldas ka auto- ja motoklubi. Ja vot see viimane korraldaski tasulisi amatöörautojuhi kursusi. Muuseas mu oma õde sai oma sõiduoskuse ja juhiloa Tallinna Mererajooni ALMAVÜ kursuste kaudu. Kursustele pääsemiseks pidi lisaks õppemaksule registreerima ennast ALMAVÜ liikmeks ja tasuma liikmemaksu. Viimane ei olnud aga tema jaoks probleem, sest tõukoera omanikuna oli ta nagunii ALMAVÜ liige (teenistuskoerte klubid olid kah selle organisatsiooni alluvuses). Kursuste teooriaõpe toimus Lasnamäel Peavälja kandis endise ALMAVÜ lennuvälja lähedal. Kursuste õppegruppide suurus oli tavaliselt 10-15 inimest.
ALMAVÜ-st veel nii palju, et pikka aega juhtis seda kindralmajor Jüri Raudsepp, kes oli üsna eestimeelne mees ja kellel oli väga oluline osa eesti mootorispordi arengule ja seda nii auto kui ka moto poolel. Minu teada oli temal ka mingi osa Vihuri püsti panemisel. Peale Raudsepa lahkumist sai ALMAVÜ ette otsa polkovnik Pallase, kes oli hoopis teisest puust mees, midagi taolist nagu sm Karl Vaino.

Keskkoolide juures oli ilmselt pilt kõige segasem. Igatahes oli Tallinna 21. keskkoolil oma õppesõidu auto kuni liigilubadelt kategoorialubadele üleminekuni. Siis loobuti sõidu õpetamisest ja auto kadus kooli hoovist.
2. KK (Reaalkool) igatahes jätkas kursuste korraldamist ka edaspidi ja õpetati vaid B kategooriat, aga tõenäoliselt oli see õpetus seotud mingi teise autokooliga, kes tegi "väljasõiduõpetust" koolimaja ruumes.
Siia sappa veel üks tore lugu sellest, kuidas sai seitsmekümnendate keskel oma juhiload kätte Vändra keskkoolis juhikursused läbinud kleenukene tütarlaps. Oli talvine aeg ja eksamile mindi Pärnusse. PEale edukalt sooritatud teooriaeksamit tuli sõidueksami kord. Tüdruk oli hirmsasti pabinas, sest nagu ikka oli sõidutunde saadud väga vähe ja sõidetud ainult väikses ja vaikses Vändras. Aga noh, kus Pärnu ja sealne tihe liiklus, see hirmutas vaesekese ikka väga ära . Peale selle oli neiukesel pikkust vaid nii umbes 158 ja kaalu vast 40 kg ja sedagi vaid koos talvemantli ja saabastega. Aga eksamisõitu tuli teha pika kabiiniga gaasikuga, mille rool ikka naisterahval ilmselt üle jõu käis. Ilm oli külm kah ja kui inspektor eelmise grupi autost välja kamandas, siis vaatas noorele daamile otsa ja küsis, et kas on külm? Meie daamil oli tema oma sõnade järgi lausa lõug värisenud, nii et ta ei suutnud midagi muud, kui ainult noogutada. "Siis marss rooli taha ja keerad kõigil ristmikel paremale" kamandas inspektor. Peale kolmandat pööret kästi naeratades seisma jääda. Nahk oli rooli kruttimisest märg ja eksam sooritatud.

[kass]

70 - 80 - ndatel (vähemalt nende vahetuse aegu, aga ka ilmselt enne ja pärast) Rapla Keskoolis oli nii autoõpetus kui ka traktoriõpetus, osa poisse (klasside kaupa) õppis auto- teine traktoriõpetust. Koolil oli oma klass, GAZ 52 õppesõiduks. Oli ka vana Volga, aga minu ajal seda enam õppesõiduks ei kasutatud. Mingi lühiajaline praktika oli mingil suvel ka Rapla Autobaasis. Saime C - kategooria load, eksamid olid Tallinnas ja pärast (või oli sama korraga?) oli võimalik teha ka B - kategooria sõidueksam.

[hillar2]

Aga kuidas kõdarapüssi tehti? Tõmbasid jalgratta kodara vibusse, auguga poole toppisid tikuväävli, panid sinna midagi ette ja virutasid vastu majaseina, või kuhugi. Täpselt ei mäleta mis sinna ette topiti, oli kuidagi kavalalt lahendatud, et ei kadunud asi ära.

[nunu]

Aga kuidas kõdarapüssi tehti? Tõmbasid jalgratta kodara vibusse, auguga poole toppisid tikuväävli, panid sinna midagi ette ja virutasid vastu majaseina, või kuhugi. Täpselt ei mäleta mis sinna ette topiti, oli kuidagi kavalalt lahendatud, et ei kadunud asi ära.

Kodarapüssi soojendati ikka tikuga
Vastu maad või majaseina viskamiseks sobis komplekt M8 mutrist ja kahest lühikesest poldijupist. Polt keerati poolteist pööret mutri sisse, siis tikuväävel vahele ja teiselt poolt teine polt otsa, ainult liiga kõvasti ei tohtinud kinni keerata .

[Basilio]

Vastu maad või majaseina viskamiseks sobis komplekt M8 mutrist ja kahest lühikesest poldijupist.

Noo, M8 oli ikka poisike! Me pinginaabriga alla M14 poole ei vaadanudki. Ainult koht pidi hea olema. Kivisein lähedal ja võimalus pea pärast viskamist sekundi murdosa jooksul nurga taha tõmmata, sest õnnestunud viske korral tuli kohe vilinal polt...
Tummisem asi oli CO2 balloon, millega vurtsu tehti. Pool päeva pidi tikuväävlit kraapima, et seda täis saada. Püssirohuga tegime ka, aga see ei old nii erk. Väävliga lõi ikka vahel laiali ka, rohuga mitte kunagi. Algul olime pettunud, sest kui puruks ei löönud, siis oli balloon peale pauku kadunud ja üles ei leidnud. Kirusime, et kadus kuhugi rohu sisse ära ja ei viitsinud otsida. Olime enda arust kavalad ja pinginaaber sidus järgmised taburetijala külge, tömp ots all. Oma "tuumakatsetused" tegime nimelt peale koolitunde pinginaabri kuuri taga põllu ääres, kui tema vanemad tööl olid.
Kui pauk ära käis, olid balloonid ikka kadunud. Kaevasime ka naljaviluks paarkümmend cm, aga ei midagi. No lendas mujale, mõni asi. Siis tõstsime tabureti piknikulaua peale nii, et ballooni tömp ots jäi tugevasti vastu lauda. No nüüd jääb ta sinna peale, arvasime. Pärast pauku jõllitasime kaamete nägudega ümmargust auku paksu laua sees ja leidsime ballooni sügavalt-sügavalt maa seest selle alt... Siis alles tuli hirm, et ega me kedagi lolli peaga maha ei lasknud, kui balloonid elurajooni poole lendasid. Arvasime ju, et mis ta tühi lendab, mõned meetrid, aga võis kurinahk ka kilomeetri vabalt lennata! Õnneks oli suund tühermaa, mitte läheduses asuva suurelamu poole. Nii palju meil pea tookord ikka jagas.
Siis jätsime balloonid rahule ja pinginaaber keevitas paksust rauast karbi kokku. Seda täitsime terve päev...
Ümberkaudne rahvas oli juba paugutamisega harjunud, ega pööranud tähelepanu, aga SEE tõi rahva tänavale. Läksime ise ka lollide nägudega sinna ja küsisime naabritelt, mis lahti.
Üldiselt jätsime asja õnneks enne sinnapaika kui kellelegi midagi juhtunud oleks.
Meenutan veel viimast koolieksamit, peale mida läksime jälle sinna armsaksaanud pinginaabri kuuri taha. Pinginaaber oli juba hommikul paku ja kirve valmis pannud. Hekseldasime kirvega eksamivihikuid, tegime nendest lõkke ja huilgasime ning tantsisime selle ümber nagu indiaanlased. Kool oli läbi!!! Nii siiber oli meil koolist!