Naljakad juhtumised liikluses
#41

(06-04-2013, 20:43 PM)Basilio Kirjutas:  
(05-04-2013, 21:20 PM)Mossemees Kirjutas:  Oli Politseinik suure P-tähega, mitte mikrotsefaalne trahvimasin.
Big GrinBig GrinBig Grin
Kohe näha, et hea lugemusega kaasfoorumlane! Seadusemehe mikrotsefaaliks sõimamine on isegi minu jaoks uus tase! Big Grin Pidin ennast ribadeks naerma!
Asjasse pühendamatutele kopipasteet ühest ulmejutu "Tumeda tähe poole" arvustusest:
"Tumeda tähe surma ja mustaks auguks muutumist on vaatlema saadetud parimatest ekspertidest koosnev ekspeditsioon, kuhu kuuluvad maalane, mikrotsefaal Quendar IV-lt ja adapteeritud naine Maaga võrreldes kahekordse raskusjõuga Prooküoni süsteemist, keda Silverberg kirjeldab kui monoliitset lihaplokki. Seltskond tülitseb juba teel sündmuskohta ning tõeline konflikt puhkeb siis, kui on vaja leida kolmikust üks vabatahtlik, kes nõustuks suunduma eluohtlikule missioonile sureva tähe lähedusse..."
Üks loogikaviga siiski on - see pagana mikrotsefaal oli üliitelligentne elukas. Keskmine liiklusvõmm aga... khmm!
Umm... Seda ulmejuttu ma küll lugenud pole. Mõiste "mikrotsefaal" on lihtsalt kreeka keelest tulenev meditsiiniline termin (μικρος+κεφαλος), mille eestikeelne vaste oleks "pisipea". Selle väärarenguga inimesed oma intelligentsusega just eriti ei hiilga. Sama diagnoosiga tulnukate kohta ei oska öelda, pole veel olnud au nendega tutvuda.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta
#42

Varjatud lennuvõimest veel...
Oli '90 -keskpaik. Tol ajal remonditi usinalt kõikvõimalikke erakätesse sattunud vanalinna hooneid. Nii oli minulgi suure lauakoormaga asja Pikale tänavale Tallinnas. Remonditav maja asus kohe tänava alguses (endine trükikoda).
Aga ligi ei pääse. Kaks vanamutti keset teed. Juttu neil jätkus... annan signaali. Ei midagi, seisavad laterdavad ja vehivad kätega. Annan veel signaali. Ei mingit reaktsiooni. Seisan mina Kamaziga keset teed ja vanamutid ka...
Ausalt öeldes ega see elektrisignaal mootori taustal eriti ei kostagi... panin siis kanna alt törtsu seda õhuga prääksu... ...vot sellist õhulendu pole ma enne näinud – mõlemad mutid olid ühe hüppega, teine teisel pool kõnniteel!
Lauakoorem võeti maha käsitsi, maksimisõigusliku/võimelise tegelase otsimine objektilt ka lisaks, no nii tunnike kulus selleks aega.
Tagasi sõites olid mutid sättinud ennast kõnniteele ja segasid seal liiklust. Juttu jätkus kauemaks...
Vasta
#43

Mingil ammusel ajal, kui sai oldud ametis fiskarsijuhina, oli pikantne seik peale Imaveret. Pilkane öö, kellaaeg oli juba peale südaööd. Tõttasin kodupoole ja andsin minna nii mis masin võttis. Kui keegi hakkab nüüd piirajatest rääkima, siis piirajat sellel masinal polnud, jooksis tahhoomi põhja ja natuke ülegi. Öösiti mingi sott kahekümnega sõita oli normaalne.

Seekord aga oli tegu talvega ja tee suhteliselt libe. Kangutasin minna sada -sada kümme, kui märkan, et mingid tuled on taga. Ise mõtlesin veel , et kuhu sul mehekene ikka nii kiire on , mul pole aega kiirust maha võtta ja sina võid kenasti mul sabas püsida. Seda enam , et meil on üheksakümmend piirkiiruseks. Praegune sada kümme peaks sulle täiesti sobima. Niimoodi sai tuldud mitu head pikka kilomeetrit ja ega tagumine mees nii väga peale ka ei pressinud. Hoidis normaalset pikivahet.

Mingil hetkel siiski hakkas tal kiire ja veel nii kiire, et pani lausa vilkurid põlema. No siis ma olin sunnitud oma käitumist korrigeerima ja nad mööda laskma. Tänutäheks aga pidasid nad mind veel kinni ka. Dialoog oli üllatavalt konstruktiivne.
Tavaliselt miilits ei hiilga oma suhtlemisoskusega. Nimelt, nad ei oska või ei taha ära kuulata vastaspoolt, vaid suruvad peale enda subjektiivse arvamuse, mis alati pole kõige objektiivsem.
Need mehed aga algatasid suht huvitava arutelu teemal kiirus ja sõidurida ning lasid ka minul sõna sekka öelda.
Küsimuse peale, miks ma neid mööda ei lasknud, vastasin pool kogemata, et kus te hullud kihutate sellise libedaga. See kutsus esile üleüldise naeru ja kommentaari: ah nii- sinu sada kümme on normaalne ja meie sada kümme on kihutamine. Aga noh las ta olla. Vaata et sa enam niimoodi ei tee ja läinud nad olid. Seda üritust võib nimetada koondnimega: profülaktiline töö elanikkonnaga.
Vasta
#44

(06-04-2013, 18:45 PM)Daff Kirjutas:  Eespool oli juttu, kuidas rullnokad tünga ristmikul said. Üks tuttav pajatas analoogse loo. Ma igaks juhuks nimesid ei nimeta...
Ka mul tuli meelde rullnokkadele tünga tegemine.
Sõitsin tütre Saabiga rahulikult maa poole...
Siinkohal on paslik ka natuke Saabist rääkida. Selle autol on kilovatte oluliselt rohkem, kui minu kunagisel tööautol, millega 10 tonni koormat sai veetud, hobujõude. Kõik need hobused on koheselt saadaval, kuna kasutusel pole mingeid dopinguid turbo näol. Mitte, et tütrel need hobujõud auto ostmisel väga tähtsad olid, aga "auto värv sobis" ja läkski kaubaks.
... sõidan rahulikult ja keeran suurelt teelt haruteele. Minu järel sõitis plastikuhunniku all ägav Honda Civic. Häälest oli kuulda, et kohe näidatakse vanapapile tema koht maanteel kätte. Ootasin, kuni Honda jõudis minu kõrvale ja vajutasin siis gaasi põhja. Saabiga tegin seda esimest korda. Isegi mina üllatusin, rääkimata siis rullnokkadest (nagu ma ise teistmoodi oleks Toungue ) Hondas. "Tavaline" pereauto kaotas madala "kiirendusauto" hoobilt oma kõrvalt. Loomulikult ei mahtunud selline asi Hondameeste hinge. Juba kaugelt võeti hoog üles ja teisel katsel sööstis pisike masin, nagu kahurikuul, minust mööda. Mul polnud rohkem isu pererahvaga vöidusõitu korraldada ja lasin neil võidutseda.

hp
Vasta
#45

Paar kevadet tagasi sõitis mul hea kolleeg ühel ilusal kevadhommikul Rannust Rõngu poole. Ilm oli ilus, päike säras, tee kuiv ja MB tüüpi sõiduautot oli kohe võimatu taltsutada. Laseb siis mehekene oma teed ja ei pööra ümbritsevale mingit tähelepanu. Isegi spidoka unustas sootumaks.
Järsku vuhiseb mööda mingi kakaovärvi Nissan ja selle aknast sirutatakse välja sau. Kõige ehtsam sau.
Kui hood said maha võetud, selgus ka peatamise põhjus. 125 km/h. Seda olla palju.
Keerutab patustanu vuntsi ja kuulab vaikselt politsei hala. Kui melu oli pisut vaibunud küsis poiss tagasihoidlikult:
“Vabandage, kas üks küsimus tohib?”
“Ja, tohib küll”, vastavad politseinikud rõõmsalt.
“Aga kuidas te mulle järgi jõudsite?”
Politseiauto juht vastas viisakalt:
“Väga õige küsimus. Me tahtsime ainult hoiatada, et olge ettevaatlikum teinekord. Head reisi.”
Kõrvalistuja oli tahtnud veel sõna võtta aga juht kutsus tema ka kuuti ja läksid vaikselt uut ohvrit otsima.

Asja point nagu pärast selgus, oli selles, et ilma vilkurita ei tohi ka politsei sõita kiiremini kui 90 km/h.
Selle tüübi oleksid nad pidanud sireeni ja vilkuritega maha võtma, mitte rutiinse möödasõidu korras.
Vasta
#46

Sinna tükk aega tagasi, sovjetiajal, kui joodiku autol pidi küljes olema O-märk. Töökaaslane sai venna kaudu Soomest Gaz-24, sellel Peugeoti diiselmootor peal, aga midagi kapitaalselt viga. Mootor sai maha võetud ja Moskvitsh-piruka kuuti vana rehvi sisse sokutatud. Polnud siis koormarihmasid veel meie kandis leida. Tallinn-Tartu maanteel sõber linna poole teel, vastu tuli Avia-kaubik. Ühtäkki Avial kargas kardaan alt ja pööreldes-põrgates piruka-moskvitshi poole. Sõber ei julgenud pidurit puudutadagi, kartis, et siis lendab mootor taga kuudis minema, tõmbas ennast vastu rooli madalaks ja pisikeseks.... Kardaan lõi kapoti iluvõre kohalt mõlki, esiaknaraami allapoole nii, et sõrmed mahtusid klaasi alt läbi. Klaas jäi ise terveks. Katusele paigaldatud klaasplastist deflektor sai ka oma jao. Sõber pidi sama päeva õhtuks auto tagasi tooma, aga hingeliste traumade tõttu jõudis alles järgmise päeva pärastlõunal. Mobiiltelefonidest polnud siis lõhnagi. Mul jõudis erinevaid versioone jamadest mõtetesse omajagu. Hea, et niigi läks.
Vasta
#47

Kord Transitiga Pärnu maanteel oli selline juhus, kus minu ees ülejärgmine auto vedas katusel suurt peeglit. Ei kujuta ette kuidas see sinna kinnitatud oli, aga juhtus nii, et raami sees olev peegel võttis tuule alla ja lendas raamist minema. Üle minu ees sõitva auto ja otse minu ette maha miljoniks. Kiirusel umbes 90 kilti tunnis käis kõik nii kiiresti, et ei jõudnud reageeridagi. Peegli omanik ise ei saanud midagi aru. Taipas alles siis kui tema taga olev auto kõrvale sõitis ja vehkima hakkas.
Vasta
#48

Millalgi vene aja lõpus või eesti aja alguses oli mul juhus näha tee ääres seisvat Lada null-kolme, ohutuled vilkumas ja sõitjad õnnetute nägudega auto juures seismas. Iseenesest poleks sellises vaatepildis ju midagi erilist, aga tollele žigullile oli sappa haagitud käru, millel oma kahe meetri kõrgune kuhi kartulikotte peal. Autol tagumine ots vastu maad, esirattad pea õhus. Küllap sellise koormuse all mõni detail oma töölepingu lõpetas. Pidi ikka mõnel mõistust olema... Kui hakata rehkendama, et üks kott kartuleid kaalub ca. 50 kg, 10 kotti seega 500 kg (need mahuks veel kenasti ilma kuhjata kärusse ära ja ega seaduse järgi vist rohkem panna tohikski), siis tolles hunnikus oli ilmselt vast küll oma 50 kotti kindlasti. Ikka tõsiselt muljetavaldav pilt oli.
Ja veel üks lugu ülekoormatud autost. Üks tuttav rekkamees kunagi rääkis. Juhtus jälle millalgi nõukaaja lõpus või eesti aja algul, kui Soomest esimesed metsaveo-Sisud Eestisse hakkasid jõudma. Olnud siis kellelgi selline veok, selline tüüpiline "metsakas". Mehele pakutud head haltuurat, kusagilt kellelegi ehituspaneele vedada. Ikka selliseid suuri paneele (ilmselt laepaneelid vms). Neid ju väga mõnus postide vahele püsti koormasse laduda. Laotud siis masin serviti seisvaid paneele täis, leiti, et lapiti annab veel peale ka panna. Pandigi. Senikaua kuni auto raam lihtsalt laiali vajus. Alles siis tulnud meelde, et krt, need paneelid ju kaaluvad ka midagi. Väike arvutus näitas, et laialimineku hetkeks oli pea 100 tonnine koorem peale laotud.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta
#49

Ülekaalust - ise näinud pole, aga olen mitmelt poolt kuulnud ühest reliikviana säilitatavast kaalutšekist 83 tonnile. Metsaveoautoga tegu (3+3 telge täishaagisega autorong). Pidi olema mehel kodus pildiraami sees.

Ise olen vedanud 3,5m kastipikkusega üheteljelise haagise peal 6m pikka ca 500kg kaaluvat seadeldist. Käisin sellega Leedus. Rohkem ei proovi enam mitte kunagi midagi taolist, see reis pani mõtlema. Vedav auto oli küll esiveoline, aga auto tagarattad võiksid siiski teega pidevas kontaktis olla, mitte aukudes maast lahti õõtsuda. Seda enam, et tavalise sõiduauto "munaga" haakeseade pole ju tegelikult mõeldud selliste negatiivsete koormuste jaoks.
Hiljem sadulveokiga nullilähedase veosillakoormusega 15t koormat vedades oli kogemus kasuks muidugi.
Vasta
#50

See on laialt tuntud lugu, nagu omamoodi bõliina.. Tartus on Puusepa tänav, mis läheb Maarjamõisa tohtrikompleksi eest läbi, allamäge minnes ristub see ühes kohas Tervishoiu tänavaga. Vot sääl ristumise kohas teeb see Puusepa tänav sik-saki kujulise jõnksu. Aga ülevalt alla tulles läheb esmalt jõnks 90 kraadi vasakule ja siis kohe jälle tagasi 90 kraadi. Kui seda esimest jõnksu näiteks mingil põhjusel ära ei võta, siis on õnn sisse sõita teeäärsesse puidust elumajja. Selle maja teepoolne sein omas algselt selle koha peal akent, mingil ajal otsustati sein kinni ehitada. Eks sinna aeg-ajalt sõideti sisse. Üks sõitjatest juhtus olema võrukivi savitellisekoormaga poolhaakega Zil. Oli mees tuld mäest ülevalt alla keset ööd. Mäest alla hea tulla, raske koorem kah taga, öösel ka liiklus väike. A juht oli vist esimest korda selle koha peal seilamas ja hoidis kurssi Viljandi peale.
Kurv tuli ootamatult ja nii see "rong" raginaga ja klaasiklirinaga keset seina old aknast sisse kohiseski. Sai keset elutuba pidama, nina vastu teises seinas asuvat juudist majaelaniku kristallriiulit. Möllu peale kohale tormanud peremees old hirmust algul kange, aga näind, et kristall terveks jäi, siis rahunend maha. Juht keris ukseakna alla, pistis pea aknast välja ja küsis:" Kust siit Viljandi poole saab?" Juut näitaski umbes soovitud suunas ja ööld:" Sa pane...sa pane siit truubi ja ahju vahelt!


Vasta
#51

Puusepa tänaval on parajad jõnksud küll ja seal majas on liinibussid ka otsapidi sees käinud, rääkimata väikeautodest, mis enamasti seinast jagu pole saanud aga mäge seal nüüd küll ei ole.
Vasta
#52

Analoogne lugu Tifti omaga juhtus Valgas. Valgusfoori juures asuvas majas käis arusaamatul põhjusel toas ZIL jahukoormaga. Põrutas ka ahjuni välja ja raputas taadi voodist välja. Pärast räägiti samuti linnapeal, et taat käskinud ümber ahjunurga edasi lasta ja teisest toast vasakule keerata. Siis saavat kõige otsem Võrru.
Vasta
#53

(14-04-2013, 10:55 AM)v126 Kirjutas:  .. aga mäge seal nüüd küll ei ole.
Noh, eks seal ikke langus ole, eriti alguspoole, Riia mnt-lt ära keerates. Kui ülevalt hoo sisse saad ja ei aimagi, et seal allpool niisugune jõnks on....RolleyesRolleyes


Vasta
#54

Andmestik näitab, et Riia-Puusepa ristist kuni kõnealuse siksakini langeb tänav esimese 350m jooksul 7m ja edasise 470m jooksul on tasane.
Vasta
#55

(14-04-2013, 18:52 PM)Etsike Kirjutas:  Andmestik näitab, et Riia-Puusepa ristist kuni kõnealuse siksakini langeb tänav esimese 350m jooksul 7m ja edasise 470m jooksul on tasane.
Hihii... koomikud! Palun vabandust, et sellist tühist langust mäeks nimetasin, ega ta ole jah eriline kõrgus nii pika maa peale Smile . Teisalt - egas seal tähtsust ju ole, kui palju ja kuhu see krdi Puusepa tn langeb Big Grin ! Eks see sõltub vaatajast - mõnele õlleuimas tegelasele pole Everest ületamatu raskus, mõnele tundub aga maanteeäärne eurokraav kuristikuna!
Üks selline juhtum, mis juhtus minu endaga, oli kohati koomiline, kohati aga mitte.
Oli selline tavaline märtsipäev, sadas laia paksu märtsilund ja olin mina selle sajuga Palamusel jällegi oma piimapütiga lõssikoormat peale võtmas. Nu, loorem peal, paprid kõrras, hakkasin sealt tsehhi juurerst välla roolima. Seal see väljasõit oli 87 aastal ja hiljemgi selline probleemne - paremale poole vaade oli kõrgete põõsastega varjatud. Vaatasin siis kah, kuna kedagi ei tulnud, siis liikusin oma teed. ga ah sa raks! Paremalt põõsaste tagant lendas välja Kamaz kallur ...ja selle järgi teine! krt, oli tunne, et noh, nüid jään neile tegelastele risti jalgu, kuid mul õnnestus end siiski üle tee lohistada. Eks nende Kamasside kiirus oli ka tublisti üle 60-ne... Kuna nemad mulle sisse ei sõitnud (jõudsid vahest pidurdada) siis ladusin käike ülespoole ja veeresin lõbusalt Tartu poole. Aga need kaks Kamassi silkasid mul järgi... ikke nina nii tagumikus kinni, et lase aga olla. Noh, mina kiirust ei ületand ja hoidsin oma rida. Siis pressis üks selles paksus lumesajus minust mööda...ja keeras mulle otse risti ette! No krt! Tallasin siis pidureid ja sain pidama kah...aga siis tuli tagant üks igavesti hea laks! No see teine vennikene ei pand tähele, et mina pidama olin jäänud ning küttis oma suht uue Kamassiga pütile sisse. Minu Gaz veeres natuke edasi sellest paugust. Eesmise auto juht kargas minu jurde kõrvalistuja poolest ust kangutama - aga mina jõudsin selle enne juba lukku lükata. Oli teine ikke väga vihane. Siis marssis tagumise auto juurde. Ma vaatasin, et noh, vahest maha enam ei lööda...ja minul pold ka miskit süüd.... astusin välja. Krt kus läks röökimine lahti! Et mida sa töll keerasid meile ette ja lallalaa! Mina aga märkasin, et mul pütist vedelikku lahmab! Poole püti peal oli auk, mille oli tekitanud klaasipuhasti võlli ots, alt aga oli paigast ära sõidetud väljalaskmistoru. Ma siis ütlesin, et poisid, võtke vaiksemaks, mul pütist puhas koor välja jooksmas, vaatame hoopis, kuidas selle pidama saame. Koorekoorem maksis sel ajal ikke kena kopika. Aga ega`s nemad seda valget ollust maitsma hakanud. Nagu võluväel said augud kinni topitud ja toru tagasi paika keeratud. A Kamazil oli kabiini nurk sassis ja roolikarp pilbasteks. Vot milleni viis oma õiguste tagaajamine - väheke sallivust ja sellist probleemi poleks meestel tekkinud. Hiljem oli kuulda, et tegu olevat olnud vendadega, kes muidu kohalikke ühiskondlikke inspektorite ametit olla harrastanud. Eks nad arvasid, et Palamusel sõites on nendel alati eesõigus.


Vasta
#56

Jätkaks teemat nende kiiresti kiirendavate autode teemal, mis küllaltki ootamatutes keredes. 90-ndate algul oli tuttaval kapsaroheline 07. Kapoti alla oli aretatud kahe nukkvõlliga Lancia või Alfa-Romeo jõuallikas koos käimakastiga.(aastad on teinud oma töö, ei mäleta enam) Igatahes liikus too sõiduk kordi edevamalt kui tava-Ladad. Ei oska ma arvat, mis menetlusega ta tänavalegaalseks tollel ajal sai. Venemaale ta lõpuks ära müüdi.
Umbes samasse aastasse, oli mul Opel Rekord. Kes Tartut teab, siis Riia mäest alla, üle ristmiku ja üle Emajõe silla on fooriga ristmik. Kohe enne tanklat. Jõuan siis mina sinna kui kõrvale tekib juba tollel ajal päevinäinud ja räsitud Sierra. Tüüpidel selline nägu peas, et selle Opeli kustutame küll ära. Võtsin väljakutse vastu. Kollasega oli juba sidur lahti ja rohelise süttides ei tahtnud mootori 2,0 liitrist saadud jõud kuidagi maha jääda. Kiirendasin täpselt 50-ni ja mingi kõhutunne käskis jala gaasilt tõsta. Tallinna ööklubi juures (ei teagi mis seal tollel ajal oli) teeb tee sujuva parempöörde. Sinna kurvi taha see Serraari kadus, igast aknast teatud sõrmekombinatsioonid väljas. Kui mina sinna kurvi taha jõudsin olid tüübid juba politsei poolt kinni peetud ja naljatujust üsna kaugel. Ilmselt kaitses jumal ka Opeli juhti, kes oma masinaga peab maapealse põrgu läbi tegema.
Tulles praegusesse aastasse, siis kulgen 94 aasta kandilise kerega Voyageriga. Kaugelt paistab pesuehtne family-vagon. Mõeldud mugavaks liiklemiseks. Ainult et meeriklased on selle kapoti alla sokutanud 3,3 liitri ja V6 konfiguratsioonga ja paljude kiluvattidega mootori. Ärge nüüd arvake, et ma paadunud liiklushuligaan olen, aga vahel teeb ikka tuju heaks küll, kui kellegile tagatulesi näitad. Eriti veel sellisele kes ise norib ja niisugust asjade käiku uneski ei oska ette näha.
Parimat Jaanus.
Vasta
#57

Noorpõlves sai kulgetud ühe väsinud 2101 roolis. Kõõlutud igal nädalal koduauuli ja kooli vahet. Eks seda 70 kilomeetrit sai ikka sajaga ja vahel kiiremini lastud.

Ükskord sain sappa miski sarnase lennuki. Nii me siis lendasime, kord tema ees, kord mina. Vahepeal kerkis kiirus ka üle 100. Aga enne lähenevat asulat mõtlesin, et miks ma pingutan, las läheb. Ja kaduski eest minema.

Kui ma siis asulasse sisse jõudsin, tuvastasin teeservas mehed vilkuritega ning nende suures seismas äsjase võidusõidu teise osapoole. Läksin sealt rahulikult 50-ga mööda. Ei tea tänaseni, mida too juht mu autot nähes mõtles. Ei midagi tsensuurset nähtavasti....

Aga nüüd olen ma vanem ja võidu enam ei sõida.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#58

Nonii. Pole vast kõige naljakam sündmus, aga lume sulamise tõttu oli suur osa teest minema uhutud sõna otseses mõttes üleöö, kui täna hommikul viisin koera jalutama nägin seda. Käisin koeraga ära võtsin fotoka ja läksin pildistama.
[Pilt: 28tesjm.jpg]
[Pilt: sdp9as.jpg]
[Pilt: 29zdisy.jpg]
[Pilt: nntrf4.jpg]
[Pilt: ehemww.jpg]
[Pilt: 351ehpd.jpg]
Kui keegi veel midagi sellist näind on siis võiks postitada.
Vasta
#59

See tasub saata maanteemuuseumi augukonkursile.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#60

(14-04-2013, 20:42 PM)Aspelund Kirjutas:  See tasub saata maanteemuuseumi augukonkursile.

A.

Pole selliset konkursist kuulnud, aga mõte iseensest on hea.Toungue
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne