[JaakH]

Huvitav, kas ma olen loll, et mulle meeldib ilusa ilmaga istuda välikohvikus ning oma kannuke heledat õlut rüübata ja võib-olla ka veel üks kannuke selle asemel, et nii kui on esimene ilus ilm, siis JESSSSSSSS, vaja kohe aeda minna, mingeid kuradi rabarbereid harvendama hakata või muru niitma masinaga, mis seitse korda välja sureb ja jeeli-jeeli uuesti käima käheb?! Pärast higi voolab lörinal igast august, süda peksab rinnus, aga no tähtis on see, et olen eestlane, kel häbiasi niisama kaunist ilma nautida ühes raamatu või just jah, sellesama õllega! Kogu aeg vaja rassida ja rabeleda ja kopsida ja toksida. Kas see mõnes mõttes mingi tugev lolluse näitaja ei ole?? Või on tegemist siis identiteediküsimusega, et eestlane peabki selline künnihärg olema, kes magades ka ringi rühib! No ei jääks see faking muru niitmata. Meil siin traalerivennad teevad ametlikku haltuurat, leht kuulutusi täis. Pakkujaid on nii palju ja seetõttu hind pea olematu. Ise võtaks õnge, läheks vaikselt fjordi äärde kalale, tuleks tagasi, aed korras, hundid söönd, lambad terved ... Vot tak kulturna. Lapsena maal kah - kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga - peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama - sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! "Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? - seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega. Kangutame kohe kõik oksad lahti ja punume patsi. Patsi aga viime keldrisse. Igaks juhuks. Äkki läheb kunagi millekski vaja." Oksad süles, oksad kärus, oksarida järel ... Kurat, vähe puudus, et okserida järel!! Ning siis tuleb hakata sõstramahla tegema. Mahla, mida mitte keegi mitte kunagi ei taha, sest nii paha maitse on sel nurjatul keelekastel! Hapu hais paneb silmad kipitama ja samal ajal, kui siis kogu seda mahlategemisest järelejäänud löga kompostihunnikusse venitad, mõtledki, et näe, käisin eile keldris maasikamoosi varastamas (loomulikult varastamas, sest head moosid on ju Püha Tabu. Neid süüakse ainult Jõuludel ja siis ka vanarahvas kõrval seismas, suutäisi lugemas ja rehnutti tegemas. Igapäevaselt süüakse ikkagi hea tava kohaselt a' la kirbet mustasõstrakarusmarjakeedist. Ei lööda risti ette ka kaalikakeedise ees.) Nuvot, oot millest ma enne rää ... aa, ühesõnaga seisan keldris ning näen riiulitel massiliselt sõstramahlu. Neidsamu sõstramahlu, mida parasjagu üleval taeva all kortsus kulmudega torinal villitakse. Näod peas sellised, et toimumas on miskit eluliselt ülivajalikku, millest minusugune mõttetu linnavurle ei peagi aru saama. Ei saa jah aru. Ja ei saa ka sellest aru, miks on osad riiulitel olevad sõstramahlad peaaegu sama vanad kui mina??! Pannakse ju pudelitele valged rombikujulised sildid, millel pastakaga aastaarv peale kritseldatud. Osadel pudelitel miski söetükiga, välimuse järgi. Ilmselt polnud siis sel ajal veel pastakat leiutatud. No ja ei saagi ma va linnavurle aru, et milleks see idiootsus? Milleks see massiline ületootmine? Milleks see tüüpiline skeem, et torssis näoga korjame, torssis näoga topime mahlapressi, torssis näoga nõrutatakse, villitakse ja ladustatakse. Ning siis hakatakse torssis näoga kogu seda toodangut oma lähedastele pähe määrima. Ja siis mõtle aga jälle põhjuseid välja, miks sul veel tunamullusedki veneaegsed klaasist piimapudelid kogu selle värvitu lägaga puutumatuna seisavad. Ning ongi lõpuks nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada!! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel.

[Alts]

Mul kunagi brasiillasest töökaaslane küsis, et kas nädalavahetusel oli mingi suurem pidu, et nõnda kustund olemisega? Seletasin siis - reede õhtu niidad linnas asuva vanematekodu muru, nädalavahetusel lähed maale, niidad pea terve laupäevase päeva krundil muru, siis kaevad pimedani mingeid vanu aiaposte maaseest välja ja pühapäev läheb samas vaimus....

Siia otsa sobib ideaalselt Kivirähki "Ugrilane":

UGRILANE

"Huhh!" ütles ugrilane ja ajas selja sirgu. Higi tilkus piiskadena tema laialt punaselt näolt. Ta silmitses armastusega musta mulda ning lõi labida uuesti maasse.
Kusagilt kuuskede vahelt ilmus nähtavale ugrilase vennapoja kõhetu kuju valges suveülikonnas. Ta oli tulnud onu juurde suvitama ja maalima, ent suurema osa ajast veetis ta hoopis järvekaldal unistades, unustamata aeg-ajalt lapikut põuepudelit suule tõstmast.

"Noh!" küsis ugrilane ahvi väledusega maad kaevates. "Kust sina nüüd tuled?"

"Ei kusagilt," ohkas vennapoeg melanhoolselt ning toetus lõdvalt kuusele.

"Mis elu sina küll elad," tähendas ugrilane. "Aeled päevad otsa ringi, ei näe mina, et sa kunagi miskit tööd ka teeksid! Mina omal ajal läksin kolme-aastasena karja, seitsmesena ladusin müüri, kaheksasena puhastasin korstnat, aga kui ma kümneseks sain, lubas isa mind adra taha! Vot nii on lood! Käed on mul kogu aeg mullas olnud, luuslanki pole mina kunagi löönud. Praegugi - suur talu käes, mõni ei saaks selle talitamisega hakkama, aga mina teen veel uudismaadki juurde! Vot selline mees olen mina, ugrilane! Kui elevandi moodi tööd murda ei saa, hakkab mul kohe paha."

"Mina jälle maalin," ütles vennapoeg pärast rüüpamist suud pühkides.

"See pole miski töö!" ühmas ugrilane. "Minu rahvas ja minu esivanemad on alati töökad olnud. Ma ehitan praegu kaks elumaja aastas, sama palju lammutan, kaevan kuu jooksul neli tiiki, aga ikka on mulle veel vähe! Käed kohe kibelevad töö järele!"

Vennapoeg silmitses oma onu aupakliku hirmuga, kehitas õlgu ja lonkis minema.

Kui ugrilane kella ühe ajal öösel lõpuks kõik selle päeva toimetamised toimetatud sai ning kapsasuppi ja kama vihtuma kukkus, ilmus ka vennapoeg peretuppa. Ta toetas pea kätele ning põrnitses unistavalt ahju all praksuvat leeki. Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait.

"Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.

"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"

Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.

"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"

"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."

"Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"

"Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt, ent vennapoeg ei kuulanud teda.

"Haldjarahvast olen ma alati unistanud!" rääkis ta silmade särades. "Ma annaksin poole oma elust, et kordki näha päkapikku, haldjaid tantsumurul või siis näkki! Oh, onu, ütle, oled sina näinud ka haldjaid või näkineitseid?"

"Muidugi," vastas ugrilane rahulikult. "Nad on mul laudas kinni."

Vennapojal vajus suu ammuli.

"Laudas kinni!" karjatas ta. "Sa hoiad haldjaid laudas kinni! Miks?"

"Ma lüpsan neid," ütles ugrilane. "Kui sa tahad, võid teisi vaatama minna."

Ta viis oma hämmastusest tumma vennapoja lauda juurde ja avas ukse.

Viis haldjat seisid latrites, igaühel ohelik kaelas, ja silmitsesid uudishimulikult saabunuid.

"Onu, sa lüpsad haldjaid." sosistas vennapoeg näost kaame, nagu oleks tal kogu veri välja pigistatud.

"Nojah," ütles ugrilane. "Nii on neist ikka mingit kasu. Muidu tantsivad ja kakerdavad aasadel, ei tee tööd ega midagi. Mis mõte sellel on?"

Vennapoeg põrnitses onule mõistmatult otsa, siis avastas ta aga laudapimeduses veel ühe olevuse ning hakkas halisema.

"On see näkineitsi?" küsis ta variseva häälega.

"See ta on," ütles ugrilane. "Ma püüdsin ta kinni. Muudkui laulab ja lõõritab, ei too mingit kasu. Vaata näiteks rähni - see on töökas loom, muudkui kopsib. Aga näkk - puhas looder. Ma hoian teda nüüd pardi asemel, alguses punnis küll vastu, aga praegu - kolm muna muneb päevas, vahel isegi rohkem."

Vennapoeg tahtis midagi öelda, lõi siis käega ja vaarus jalgu järel vedades kaevuni. Hoidnud pead mõnda aega külmas vees ja karastanud hinge lapiku pudeliga, suutis ta taas kõnelda.

"Sa oled barbar, onu," ütles ta. "Sa piinad haldjarahvast, justkui oleksid nad mõned lehmad või hobused!"

"Ma panen nad tööle," teatas ugrilane. "See pole piin, vaid auasi! Minu esivanemad on alati tööd armastanud."

Vaikides mindi toa poole. Suur hall koer tuli kuudist välja ja urises hoiatavalt, ent tundnud ära peremehe, laskis ta kõhuli ja pani pea käppadele.

"See on muuseas libahunt," ütles ugrilane ja läks tuppa.

Vennapoeg istus õunapuu alla murule ja masseeris valutavat laupa. Ta kaalus, kas mitte minna ja lõigata läbi haldjaid ahistavad ahelikud, viia näkk tagasi vette ning korjata ära aita peidetud päkapikulõksud. Ka plaanis ta anda libahundile noa otsast tüki leiba, et vaene loom taas inimese kuju kätte võiks saada.

"Jah," mõtles ta, "vähemalt seda pean ma tegema. Jumal teab, kaua too õnnetu hing juba hundinahas ringi on pidanud kõndima!"

Vennapoeg käis sahvris ning tõi noa otsas tüki leiba. Libahunt silmitses teda uurivalt. Kui vennapoeg juba õlge lähedale oli tulnud, hüppas ta ligi ja neelas leiva ühe lõnksatusega alla.

Samas kostis vaikne sisin ja libahundi asemel seisis vennapoja ees keegi mees. Tal oli paks punane nägu, vägevad kämblad ja viiskudesse kängitsetud jalad. Veel üks ugrilane!

"Aitüma, sõber!" ütles ta rõõmsalt. "Sa ei tea, kuidas see hundi elu mind piinas! Mina, kes ma juba kaheksa-aastaselt käed esimest korda adra taga mullaseks tegin, mina pidin nüüd mitu aastat tööta kükitama! Uhh, aga ma nüüd alles hakkan tööle pihta andma! Hakatuseks raiun ma selle metsa maha ja ehitan siia veski!"

Ugrilane noogutas veel kord tänulikult, haaras siis kusagilt kirve ja tormas metsa. Hetke pärast hakkas kostma hoope.

"Kohutav," mõtles vennapoeg. "See on kohutav!"

Ta nööpis kuue kurguni kinni, surus käed taskutesse ja hakkas kiirel sammul astuma.

Öises laanes kõlasid kirvehoobid.

[Basilio]

Kui jutt juba Kivirähule läks, siis Ivan Orava isa oli veel kangem töömees. Uusaastaööl vähkres muudkui ega saanud und. Lõpuks ei pidanud vastu ja röögatas:"Nüüd lähen ja panen kartuli maha!"
Läks ja panigi. Kolmekuningapäevaks olid vanal kogu aasta tööd tehtud ja läks aga metsa uue kuuse järele...
Vot nii elab õige eestlane!
Tõsiselt võttes aga jah, tuleb tuttav ette. Ei puhkepäeva ega meelelahutust. Ühest tükist sebimine ja rabamine ning pidev mure, kuidas omadega välja tulla. Saateks laste röökimine ja vingumine...

[Talupoeg taluja]

On see inimeseloom ikka töökas......
Olen elus paljudega kokku puutunud ja näinud igasuguseid tegelasi. Mõni rabab nagu segane(see on ka nakkav),teine jälle uitab ringi ja midagi ei tee.... Ja ära elab ka raisk.... Veel praegugi mõtlen,et kuidas tavainimene,kes käib igapäevaselt nn.riigitööl ehk kellast kellani,saab kõik oma kodu ümber tehtud. Ise tõmban ka vahest muruniidukit vedades oimetuks ja tekivad mõtted saata see töö kus see ja teist... lihtsalt ei jõua.... Aga mõnel tublimal on veel aega kahvliga võilillejuuri taga ajada ja kõiki kõrsi ühepikkuseks lõigata..... Tegelt tuleks see töö anda hoopis kurjategijatele teha....las nühivad ja kaabivad,ei siis enam pätti tegemise mõtteid tule......igaljuhul mõelge sellele palun,härrased poliitikud.....
Aga linnukesel oksa peal.........ei seal pole muret miskit! Aga kui sul järsku mingit varandust on varutud----siit me tuleme.....sult on ju midagi võtta...
Kõige parem nali on aga see,et maksuametniku onu helistas mulle ja küsis,et ega ma autuärimees pole...... Na olla näha mingi lehe pealt,et ma paarkümmend sõidukit arvele võtnud.... Küsisin siis,et" Millised ma arvele olen võtnud?" " Aga ega ma siin näe,et milliseid aga näen,et olete võtnud." Aga mul oli hea tuju ja siis ütlesingi,et vaadake,riik andis mulle võimaluse 16 € eest igasuguseid võrriraipeid arvele võtta........need need ongi...... Ja et ma ka väike kollektsionäär olen ja nii edasi......Andsin veel mõista,et mult pole midagi saada ka......olen vaeseks ka jäänud ja puha....... Aga rõõmsaks teeb ikka see,et sind meeles peetakse. Kümmekond aastat tagasi ei tundnud minu vasta keegi huvi,et kas olen elus või mitte..... Riik järjest areneb ja ega kaugel pole seegi aeg,kui viimase raha eest saab kas laevapileti või siis ilmarahata ja rongiga.......
Aga võibolla jätame põlluharimise ja hakkame asfalti kündma......see on eesti NOKIA....... seda pannakse kindlasti tähele. Vastatasuks üleüldine tähelepanu,prii söök ja soe tuba..... Ja siis võib raamatut lugeda ja miks ka mitte ise kirjutada.... Aga praeguse seisuga raamatulugemiseks aega pole!

[aavu]

Ajad on muutunud. 50-ndatel polnud poes paljusid asju aga külas käidi. Sünnipäevad, pulmad, matused, riigipühad, kirikupühad (salaja), kõik olid rohkem külaskäimise ja muidu vabad päevad. Ei siis pestud pesu, tehtud heina, küttepuid ega sunnitud lapsi peenraid rohima. Kuskilt maalt on mentaliteet muutunud ja nüüd pole tõesti aega külla minna, isegi surnuaeda saab paar korda aastas. Rabada tuleb pooleteist koha peal, et kuidagi ära elada. Orjadeks oleme saanud. Iseoma tahtmist mööda.

[Alts]

Siit Aavu postist, võiks teema poolitada eraldi nime alla. avaldaks ka arvamust sellest aja kasutamise muutumisest aga pole kohane teemat kõrvalteemaga risustama hakata.

[speedsta]

On see inimeseloom ikka töökas......
Veel praegugi mõtlen,et kuidas tavainimene,kes käib igapäevaselt nn.riigitööl ehk kellast kellani,saab kõik oma kodu ümber tehtud.

Kui 8 tundi seda va kontoritööd teed siis nädala lõpuks säärane tunne, et saaks juba ükskord seda päris tööd ka tegema. Paljude jaoks arusaamatu, aga endal haarab küll käsi kirve, sae või labida järele. Talvel oli raske - kaua sa seda lund ikka roogid, metsa ka ei saanud... motoorne rahutus oli kogu aeg sees. Töö õilistab inimest

[mlsluik]

Vahepeal hakkasin juba jälle arvama, et minu silmad on elus igasugust pulli näinud... aga võta näpust..

[v126]

Kuidas naised meeste headust mõõdavad.

http://www.funpic.hu/en/categories/other...ode=latest&position=18&large=1

[Basilio]

Vahepeal hakkasin juba jälle arvama, et minu silmad on elus igasugust pulli näinud... aga võta näpust..

Sama siin. Juba sellise mõtte peale tulemine nõuab tavalisest erinevat peakuju...

[mlsluik]

Kuidas poolhaakega küljepeale kallutatakse...

19.06.2013 Pärnu

[Basilio]

Kui ei viitsi tugitoolist tõusta: http://www.autonet.ee/uudised/kurioosumid/56473
Metsaveokas on nõrkadele! Kõvad mehed veavad metsa nii: http://www.autonet.ee/uudised/kurioosumid/56437

[Basilio]

Vanarahva tarkuse järgi pidi seal, kus vikerkaare ots maasse puutub, rahapada olema. Koduaknast tehtud pildi järgi otsustades põlegi nüüd vaja kaugele minna:
   
Teadmata on ainult, kuidas Maanteeamet sellesse suhtub kui VIA Baltica üles songitakse...

[Roland]

...kaevame ruttu ära ja ütleme,Ups ..ufod sindrid tee pihta pannud!

[samodelkin]

... et kummas otsas see rahapada....

...raha ongi alati o t s a s ...

[JaakH]

Mees läheb küsib apteegist kondoome ja seal öeldakse et otsas on. Mees see peale: "Andke siis vähemalt seegi"
nii palju otstest ja otsa saamisest.

[mlsluik]

Vahest tuleb jälle meelde, iga uus on hästi unustatud vana...

[Basilio]

Tehniline liftinali http://www.youtube.com/watch?v=EseYHJQStew

[nunu]

Tehniline liftinali http://www.youtube.com/watch?v=EseYHJQStew

Mitte nii tehniline liftinali http://www.youtube.com/watch?v=GAJD3V8Bd34

[Basilio]

Langevarjurkassid http://www.youtube.com/watch?v=WWAf0b3yNko

Kassid ja vesi... http://www.youtube.com/watch?v=ctJJrBw7e-c

Ja veel kassidest http://www.youtube.com/watch?v=yi3UYHoLjT8