Nuh, jootmisest juba pikk teema tekkinud.

Alustame terminitest.
Tinutamine on tänapäeval natuke teise tähendusega, kui metallide liitmine joodisega. Pigem on
vasteks väljend: "tina panema". Aga see selleks.
Tinatamine on pinna või detaili katmine tinaga, aga ka tina sisaldava joodisega. Plekki tinatatakse, juhtmeid tinatakse. Juhtmete puhul on see nagu kruntimine värvimises, et oleks tagatud korrektne ühendus jootmisprotsessis.
Jootmine on see protsess, mida pahatihti tituleeritakse kahe eelmainitud nimetusega.
Tegu on siis kahe või enama, enamasti metallist detaili liitmisega joodisega.
Jootmisel kasutatakse räbusteid, mille hulka kuuluvad eelmainitud kampol, igasugu pastad, vedelikud, jne. Räbusti põhiline ülesanne on kaitsta joodetavaid detaile ja ka joodist õhuhapniku
korrodeeriva mõju eest. Korrosioon on teatavasti seda intensiivsem, mida kõrgem on temperatuur, metallimeestele peaks see tuttav teema olema.Räbustil võib olla ka nt. pindasid puhastav toime.
Pahatihti kipub aga nii olema, et mida toimekam räbusti (pasta, vedelik), seda suurem on keemiline agressiivsus. Mis omakorda tähendab seda, et agressiivsete räbustite kasutamisel tuleb hoolitseda selle eest, et kõik jäägid tuleb jootekohalt eemaldada (maha pesta) või neutraliseerida. Eriti käib see eelmainitud saltseri kohta, samuti on paljud jootepastad happelised.
Kahe terasplekist detaili jootmise teel liitmiseks oleks kõige mõistlikum kumbki detail saltseri abil tinatada, seejärel saltseri jäägid neutraliseerida ja siis joota, kasutades räbustiks kampolit.
Kõik elektroonikas kasutamiseks mõeldud nn. täidisega tinatraadid on kampoli baasil räbustiga ja keemiliselt neutraalsed. Tõsi, on erandeid, aga neile tavatarbija niikuinii ligi ei saa.
Isand taavile oponeeriks sellega, et jootekolvi tera peab
alati olema kaetud joodisega.
See väldib kolviotsiku kahjustumist korrosiooni läbi ja parandab soojusülekannet kolvilt joodetavale pinnale.
Et tänapäevaseid kolviotsikuid ei tohi viilida, see on asoluutne tõde, paraku tina söövitava toimega ei ole seal midagi pistmist. Pigem hävib tinaga katmata pidevalt kuum otsik.Teema on selles, et need vaske katvad kulumiskindlad kihid on väga õhukesed ja nende lõhkumisel on lõpp kiire.
Harrastusjootjale sobib pigem selline täisvasest otsik, nagu see veneaegsetel kolbidel veel oli.
Harva jootes ei ole puhta vaskotsiku kulumine märkimisväärne, samas on remont teatud piirini lihtne- viil. Samas, see joodisega kaetus on reegel ka vaskotsiku puhul. Kas selliste otsikutega kolbe tänapäeval veel müüakse, pole kursis. Tööl kasutan JCB asju, kodus on Weller`i jootejaam.
Juhtmeid, eriti autos olevaid juhtmeid ei soovitaks võimalusel üldse joota.
Esiteks kaotab just kiudjuhe jootmisega teatud pikkuses oma elastsust. Kui pikalt, sõltub ristlõikest, kolvi võimsusest, ümbruse temperatuurist ja veel mitmetest teguritest, eriti aga jootja vilumusest. Vahel on muidugi vaja joota ka, aga nt. hülssidega pressides on juhet jätkata lollikindlam.
Sama teema on elektrikute töömail, kus soone jätkamine jootmisega ei ole aktsepteeritud, pressliide aga on. Ja põhjus on selles, et pressliite kvaliteet on juba visuaalselt lihtsalt tuvastatav ja tööriistade ehitusega tagatav. Jootetöö aga nõuab kvalikatsiooni.
Muutus:
Tegelasele soovitaks kasutada jootmise asemel samasugused pistikud otsa pressida, nagu arvuti külgegi käivad ja sinna vahele sobiv adapter panna.