[mesimees]

Nimelt lõigati seal rauaks Uku-nimeline laevuke, mille kerel vanust tubli 100 aastat, pealisehitus kohandatud lõbusõiduks jne. Aga... algselt oli see suurtükipaat ja VIIMANE, AINUS SÄILINUD SÕJALAEV, MIS OLI OSA VÕTNUD VABADUSSÕJAST. Selline kurb lugu siis.

Kas tõesti on Uku vanarauaks lõigatud? Millal?

Olin ise tunnistajaks kui UKU kaldast lahti rebiti! Tol hetke härrad veel ei teadnud mis laevast edasi saab! Olid erinevad variand, et läheb muuseumi või vanarauaks, aga ju ei saadud siis kokkuleppele ja läks ikka "nõeldeks"
Aga viimane pilt sellest kui ta praagal seisis:
http://www.reporter.ee/2012/07/20/piiriv...tisoitjad/

[dzeiaar]

Vanemuisel uued tuuled:

http://tartu.postimees.ee/2954817/lodjas...muise-ellu

[PlyVal64]

Lodjakoja mehed on vist minu eelmist postitust lugenud  Jõudu neile Vanemuise ehitamisel, laevaks seda teha pole mõtet, odavam on tõesti Venemaalt korralik tuua. Aga ujuv õppeklass kõlab küll igati teostatav. 
Omaette "väärt" lugemine on Postimehe kommentaarid... kuid üks välja toodud räige rikkumine on küll tõsi: lodi on väikelaev ehk kuni 12 reisijat. Ja ka pukseerimist puudutav on tõsi, saati veel voolava veega jõel. Vedada jõuab seda ujuvat kere peaaegu igasugune pisut suurem laevalaadne toode, küsimus on ikka juhtimises, manööverdamises ja pidurdamises. Samas Tartus veesõidukeid ikkagi on, ka mitu EVA't. Ning õppinud laevnikke, kes ka tegelikkuses teavad, mida nad teevad. Selle koha pealt ma lodjakoja omadele väga ei panustaks...

[oltsberg]

Ei saa mitte vaiki olla... See teema äratas tundeid, mõtteid, mälestusi. Eriti peale seda, kui lugesin "kaanest kaaneni" läbi militaarfoorumi teema, mille linkis ksf! Soobel. Sealsed pildid ja kirjeldused kattuvad ka enda lapsepõlvemälestustega, jõesadamat ja laevu nägemata ei saanud koduuksest väljuda. Aga ka hiljem oli Vanemuisega natuke pistmist, kuigi sõitnud temaga ei ole. Mõned lõbusad episoodid.

Kui Vanemuine Värska sadamale lähenes, siis need meeskonnaliikmed, kes sildumismanöövriga ei tegelenud, haarasid aegsasti kolmeliitrised purgid ja hõikasid nö poole järve pealt sadamasse kogunenud kohalikele (pioneeridele): "Kas lahti on?" Kõigile oli sõnadetagi selge, millest jutt. Õlleputkast loomulikult! Kui laev kai äärde sai, spurtisidki laevnikud reipalt odramahla järele. Täis purkidega tagasi jõudes sätiti sadamasillale üles laud, mille taga istudes siis hüva kraami manustati. Ükskord osteti leemekest koguni terve emailämbri jagu, purgid olid vist veel lisaks. Peale seda olidi küll mõneti skeptilised, et kes selle ära jõuab juua, miks me ikka nii palju ostsime. Aga küllap saadi selle vägitükiga hakkama, joogikraami kipub ikka pigem puudu tulema kui üle jääma. Pealegi kehtis tolleaegse õlle kohta postulaat: õlu on karastusjook, vähemalt kuni kahekümne esimese pudelini  


Kahjuks ei tunne laevanduslikke termineid, aga kord ronisid pioneerid (ligi 10 ühikut) selle randi peale, mis laeva välisküljel kulgeb. Laev hakkas seepeale kergelt kreeni vajuma. Kui suurem ports maha hüppas, hakkas laev jälle õigesse asendisse tõusma. "Tõuseb, tõuseb!" kilkasin mina. Üks laevameestest vaatas mulle kavalalt otsa ja küsis: "Mis? Kas sul tõuseb?"   

Kõige selle taustal pakub praegune Vanemuine vägagi nukrat pilti. Aga samas elav monument kogu omaaegsele jõelaevandusele...

Põikan korraks Pegasuse juurde. 2007 võtsin oma lapsed ja veel külapealtki lisaks ja sõitsime Tartusse, et laevaga sõita. Meie viieliikmeline seltskond moodustas reisijate arvust tubli kolmandiku. Oli ka "ähvardav" silt, et alla 10. reisija sõitu ei toimu. Pilet oli 100 kr, mitte eriti märkimisväärne summa. Oletades, et ülejäänud reisijad olid kohalikud, siis leidus suure Tartu linna peale ainult 10 inimest, kes tahtsid tol päeval laevaga sõita. Kuidagi hale, lapsepõlvest mäletan, et laevad olid puupüsti rahvast täis. Võibolla oli lihtsalt lahja päev, aga hästi ei usu. Ma ei teagi, kas ma rohkem Pegasusega sõita tahan. Lapsepõlvega võrreldes tundusid nii laev kui jõgi väga väikesed. Laeva välimus oli ära pilastatud (varikatus) ja stiilne punane viisnurk roolimaja eest oli kah kadunud. Samas saund ja diisliving olid küll mõnusalt tuttavad

Eelnevaga tahan öelda, et kui asjal pointi oleks, siis oleks keegi juba ammu Vanemuise ära renoveerinud ja "liinile" saatnud. Kas leidub kriitilist massi kontoritibisid, kes kõpskingad kummikute vastu vahetavad ja Vanemuisega jõhvikaretkele sõidavad? Või kuhu oleks temaga üldse sõita, niikaua, kui Pihkva sihtkohana arvesse ei tule? Ja kui tulekski, oleks sinna mõistlik sõita kiirlaevaga, kes see ikka loksuda viitsib. Vanemuine võiks muidugi Värskas ööbida nagu vanasti, aga õlleputkat enam ei ole

Ehk siis Peipsi vesikonna tegija on hetkel lodi, mille kõrvale enam suurt midagi ei mahu. Väga lööv oma eksklusiivsusega. Marsruudid ja programmid vägagi mitmekesised. Olen korra sõitnud ja lasknud ennast isegi masti otsa tirida   Kui nüüd lodjamehed Vanemuisest õppeklassi teevad, oleks see igati positiivne areng.

[koterman]

Suurt reisilaeva hakatakse põlve otsas remontima, olemas on üks purk värvi. Ja liiv. Armas taevas.

Miks puidust laev siis äkki enam ei kõlba, jälle katki? Ühtlasi, kui jutt laevadest, paar aastat oli samal vennal hiigelsuur jutt kuidas hakatakse järgmist lotja ehitama. Kuhu see projekt äkki ära haihtus? Samas oli järgmine hiigelprojekt, kus siia jõe äärde pidi erasadam ja -hoone tulema. Jälle pole kippu ega kõppu. Siis pidi kohvik tulema, toodi Peeter Kuke käest üks kole plott, pärast seda jälle vaikus. Hr Piibur kirjutas ju (sama tausta tajudes) must-valgel, et tehke kalender, otsige raha kokku, püstitage ülesanded konkreetsetele sellidele ja tööle. 

Metallkorpusega laev oma tehnilistelt jt parameetritelt (sh ka kütusekulu per tund/per päev, meeskonnale esitatavad väljaõppe nõuded, korpuse konstruktsioon ja hoole, elektri- ja tuleohutussüsteemid, jõuseadmed jms) on ikka mõeldud laevandusfirmadele liinisõiduks. Milline riiklik/era-kool jaksab seda Ossinovski-2014-ajastul kinni maksta?  Kaasajal lisandub vanadele nõudmistele ka ülikallis ohutusvarustus, samuti laeva siseruumidele ehitatavad nõuded (nii mootori-, meeskonna- kui reisijateruumide lõikes) on väga spetsiifilised. Iga koolidirektor võib neid peast ette lugeda. Loe siinkohal - kallid kuna peavad vastama väga konkreetsele kvaliteedile. Huviline võib BLRT-s, Saare WorkBoat's, Alunaut'is jm piisava algmaterjali saada. Viimaks, jões pole vett paatidelegi kõikjal piisavalt ent ujuvalus on ujuvalus ka kai ääres. VTA jaoks. Need on kõik tegurid, mis ei kao ka edaspidi.

Nii et siin paistab tegu olema järjekordse eneseimetlusega. Halval juhul sooja õhu puhumisega või millegagi, mida makaronide kõrvadele riputamiseks nimetatakse. Kui keegi tahab soos sääski imetleda, siis tegelegu sellega, saaks ükski asi tehtud. Kui pukseerida on vaja, helistatagu Tartu sadamasse, pole vaja järjekordselt midagi või kedagi ära uputada. Vesi pole lohakatele.

[oltsberg]

See, mida ksf! koterman kirjutab, on kahtlemata õige. Aga püüdkem asju vaadata positiivses võtmes.

Kui rivistada sadamakaile üles kolm tegelast, kellest esimesel on Vanemuisest täiesti poogen, teine tunneb muret ja arvab, et keegi peaks midagi tegema, ja kolmas, kellel on veidigi reaalsem plaan, kui Vanemuise ümberehitamine kosmosesüstikuks, siis kõige positiivsem on kindlasti viimane variant. Muidugi jah, Vanemuise päästmisega on korduvalt tegeldud. Sadam remontis kunagi põhja, "paralleelfoorumis", millele viitas ksf! Soobel, vilksatas ka üks päästja ja nüüd on asi uuel ringil. Tulles veest maapeale ja siinsesse foorumisse, siis kohtab kah mitmeid juhtumeid, kus keegi on omandanud mingi objekti ja deklareerib, et see on nööpnõelteks konverteerimisest päästetud, lubab ajalugu säilitada ja asja korda teha. Mõned plaksutavad käsi, mõned õpetavad ja manitsevad (kuigi neid ei võeta kuulda) ja mõne aja pärast saabub vaikus...

Samas ei peaks selliste tegelaste üle ilkuma, irvitama ega parastama. Nemad on erinevalt ilkujatest-parastajatest vähemalt üritanud, midagigi teinud. Ilm om oppi, ega ta ellä olõi. See tähendab, et need üritajad on saanud mingi kogemuse. Individuaalne kogemus talletub ka kollektiivses kogemustepagasis, kust kõik võivad õppida, kui muidugi tahavad ja suudavad. "Halvad" kogemused on "headest" palju õpetlikumad ja viivad lõppkokkuvõttes toimiva lahenduseni, kuidas positiivse lõpptulemuseni jõuda.

Mulle kerkisid silme ette teatud pildid. Siin-seal seisavad vanad traktorid postamentide otsas, raudteejaamades seisavad auruvedurid. Eespool oli juttu Vanemuise muutmisest maapealseks kinnisvaraobjektiks. Tõepoolest võiks ta kusagil Emajõe läheduses kaldal seisva ajaloomälestisena inimestele rõõmu pakkuda.  Sõitma teda vaevalt keegi enam paneb, aga monumendiks vuntsimine ei peaks ei teostuslikult ega rahaliselt sugugi ilmvõimatu olema. Kõik on kinni muidugi inimestes ja nende motivatsioonis.

Ja siit teemaväliselt edasi - miks ei võiks mõned vanad (pelgalt taastatud välisilmega) bussid bussijaamades monumentidena seista?  



   

 

 

  

[Talupoeg taluja]

Ja siit teemaväliselt edasi - miks ei võiks mõned vanad (pelgalt taastatud välisilmega) bussid bussijaamades monumentidena seista?  



   

 

 

  

Meie ühiskond pole veel valmis selleks. Ja põhjus on lihtne-osadel inimestel avaldub veel kiviaegne käitumine ja mõtlemine. Bussid teadupärast koosnevad osaliselt klaasist........

[Regardman]

Ja siit teemaväliselt edasi - miks ei võiks mõned vanad (pelgalt taastatud välisilmega) bussid bussijaamades monumentidena seista?  

Meie ühiskond pole veel valmis selleks. Ja põhjus on lihtne-osadel inimestel avaldub veel kiviaegne käitumine ja mõtlemine. Bussid teadupärast koosnevad osaliselt klaasist........

Meie ühiskonnas polegi asi. Pigem on küsimus selles, et see parasjagu sotsialistlik (praeguses mõistes venelik, seal talitatakse senini nii) pärand. Mina olen õnnelik, et selliseid eksemplare pole. Normaalne inimene ei pane mahakantud tööhobust puki otsa ja ei käi seda rulliga värvimas, nii, et aknadki värvitud. Lihtsam on vanatehnikat harrastada, kui seda puki otsas vaadata.

[DevilDeVille]

Postiotsas buss ei tundu, jah, eriti kohane. Seevastu korrektne täismõõdus bareljeef bussijaama välisseinal võiks isegi sobida. Paraku pole enam neid bussijaamasidki jäänud...

[Talupoeg taluja]

Postiotsas buss ei tundu, jah, eriti kohane. Seevastu korrektne täismõõdus bareljeef bussijaama välisseinal võiks isegi sobida. Paraku pole enam neid bussijaamasidki jäänud...

Seda küll. Sobiks pigem kuskil ruumis ja oleks ka kasutatav istumiskohana või millegiks kasulikuks. Kasvõi istuks vanas bussis ja teeks aega parajaks telku vaatamisega. No loll on see,kes asjaga midagi muud teha ei mõista peale äraviskamise....ja hävitamise.
Aga see on õige jah,et bussijaama ülesleidmine on järjest raskemaks tehtud.

[oltsberg]

Sorri, sorri, et tahtmatult offtopikut tekitasin. Püüan selgitada, mida ma silmas pean.

Normaalne inimene ei pane mahakantud tööhobust puki otsa ja ei käi seda rulliga värvimas, nii, et aknadki värvitud.

Minu keskkooliaegne psühholoogiaõpetaja väitis, et kui keegi ütleb, et ta on normaalne, siis tuleb ta kiiremas korras seevaldisse saata Inimestele on tihtipeale omane must-valge mõtlemine, nähakse ainult äärmusi. Ehk siis nõukogude võimu postulaat: kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Pean silmas, et viimse seibini perfektselt taastatud musta numbriga bussi ja rulliga värvitud (aknad kaasa arvatud) eksmplaride vahel eksisteerib hulganisti vahevariante, pealegi läheb skaala rullvärvimisest veelgi edasi, kahjuks halvemas suunas. Et kui on valida "rõve monument" bussijaamas ja lihtsalt roostetav vrakk kellegi tagahoovis, siis pean esimest ikkagi paremaks. Ja kui too vrakk (vaatamata omaniku lubadusele asi korda teha) ühel päeval ikkagi "nööpnõelastub", siis ei jõua nutulaulu ära kuulata. Mulle meeldib mõelda, et kõigest, mis siin Maa peal on, peaks võimalikult paljudele inimestele kasu olema. Olgu siis tegemist mingi tehnikaobjekti, rahakopika või inimesega. Marsielanikel on muidugi üsna poogen, millises Maa geograafilises punktis mingi objekt paikneb ja millises seisukorras ta on.

Võibolla soodustab minu "perversseid" mõttekäike see, et väikestviisi tegelen ühe sõiduauto "monumentaliseerimisega". Taastamiskõlblik ta kahjuks pole (selleks on kobedam toorik), emeksisse viies miljonäriks ei saa, ja nii haudusingi välja monumendi variandi. Pakub tulevikus rõõmu nii mulle kui ka neile, kes mööda sõidavad või külla tulevad.

Lihtsam on vanatehnikat harrastada, kui seda puki otsas vaadata.

Selle väite kohta ootan põhjalikumalt selgitust, ei saa pointile pihta.

[Regardman]

Lihtsam on vanatehnikat harrastada, kui seda puki otsas vaadata.

Selle väite kohta ootan põhjalikumalt selgitust, ei saa pointile pihta.

Vastus lihtne. Iga harrastatav ja liikuv vanatehnika, seda enam, rariteetsem, on liikuval kujul atraktiivsem. Seega mõte laduda bussijaamad suvalisi seisvaid busse täis, no ma ei tea. Võrdub kui karuputke iseenesliku vohamisega, millest lõppkokkuvõttes kujuneb nuhtlus. Alati võib ju ajutiselt, enne ennistamist, väljanäitusele panna ka senisel kujul liikuri. Maitsed erinevad.

Kui aga midagi sellist postamendil seisab, on vähemalt minul valus vaadata. Reaalne eksemplar, millest taas pilgupüüdja vormida, on lihtsalt üle plätserdatud ja on justkui "isamaasõjavõitja", mille ette lilli viia. Ükskõik, kas temaga sõitis kord Hruštsov või keegi muu.

http://fotobus.msk.ru/vehicle/238322/#n251407
http://fotobus.msk.ru/vehicle/255826/#n269237
https://c2.staticflickr.com/8/7093/70036...de2a_z.jpg
http://transphoto.ru/articles/4141/
http://fotobus.msk.ru/vehicle/455735/#n514864
http://fotobus.msk.ru/vehicle/640846/#n743377

[oltsberg]

Väga hea! Nüüd ma saan aru, mida ksf! Regardman silmas pidas. Muide, mina ei pannudki ühtki bussi posti otsa seisma, mainisin vaid postamendil traktoreid ja vedureid (millest viimased ikkagi rööbastel seisavad). Bussid oleksin jätnud omadele ratastele. Ja mõtlesingi rohkem seda, et enne põhjalikku taastamist võiks mõni eksempar kuskil avalikumalt presenteeritud olla, mitte et kõik vrakid tuleks bussijaamadesse koondada.

Loomulikult on liikuv vanatehnika vahva, aga ülearu tihti vanu busse laiemale huviliste ringile ei näidata, mis on ka igati mõistetav. Seetõttu sellise idee välja käisingi. Mõistukõnena: väga tore on kord aastas heas restoranis hõrgutisi nautida, aga kui kõht tühi, ajab ka igapäevane hamburger asja ära.

Teemasse ka. Kiikasin lehele www.hooandja.ee , kust lodjamehed Vanemuisega tegelemiseks abi loodavad saada. Kahte ujuvaluse juhtumit on sealt isegi rahastatud, mõlemal juhul oli summa 7000. kanti. Suurim toetus, mis sealt üleüldse saadud on, oli ligi 20000. Nii et midagi väga roosilist ei paista, aga kui see laev säiliks ja veidigi viisakama väljanägemise saaks, oleks ju asi hää.

[dzeiaar]

Ja ongi Vanemuine nüüd lodjakoja juures



http://tartu.postimees.ee/2981705/vana-v...oja-juurde

Väike video ka:
http://tartu.postimees.ee/2982021/videol...oja-juurde

[pannkook]

oleks õigel ajal inffi saanud, siis oleks kalda peale vahtima läinud

[Roland]

http://tartu.postimees.ee/2982203/galeri...as-emajoel

[Tsistern]

25 aastat kadunud olnud laev “Vanemuine” turgutatakse elule

http://www.reporter.ee/2014/11/06/25-aas...kse-elule/

[vanapagan]

Ja vaatamata kõigile mökitajatele et ei saa, ei või, ei oska ja ei tohiksgi üldse on ikkagi laev kohal ja sellid rõõmsad.

[mlsluik]

Mõtlesin endamisi et kui ma progress 4 (80hp mercuri oli peal) sabas metallist ujuvpargase tartust mööda emajõge ning elvajõge ulilasse vedasin siis mis see lodjasabas vanemuine ka ära ei ole...   Nägu näha siis poisid tegid asja ära, müts maha ning teistele ka õpetussõnad: Vähem möla - pikem samm.

[pannkook]

see valge seal sabas oli ujuvankruna selleks, et kiirus liiga suureks ei läheks või...?