Survepesur
#61

Eile lasin katsetamiseks auto ka puhtaks. Vägev. Aga töö käigus ajas pumba õlipunni august õli välja. Ilus jutt õlidest on siin
Inglise keeles alates lk 28. Ilmselt sai õli palju ja toimus taseme automaatreguleerimine Smile  Juhendis näha, et nivoo peaks olema külgmise punni tasemel. Aga minu pumbal seda punni ei olegi, tootmiskulude optimeerimine. Sel juhul peaks opereerima kogusega, samas ei loe seda antud juhendist välja. Panin sisse 10W40 poolsündi, saab ka -25 kraadiga töötada Big Grin 

Varuosakataloogis
aga hoopis selline asi:
   
Jõuülekandeõli ja kogus kilogrammides. Mahuühikute jaoks peaks siis teadma tihedust Sad

Kus see püha tõde siis on?

Kas keegi oskab soovitada, kus müüakse П-profiiliga kummitihendeid?

Offtopicut ka. Käis üks külamees ja nägi mu pesuri aretamist. Vaatas pumpa ja küsis: "Kas see on Vene oma?" Ühe teise külamehega (ok, alevikumehega) oli jutuks, et ehitan pesurit. Et puhtast rauast, 4 kW mootor jne. Mees hakkas suure häälega naerma: "Siis on nagu Vene ajal!" Ja kiitis taevani oma ca 100 eurost plastmasspesurit.

Ja selle vene-jutu peale meenus ähmaselt, et sovhoosis oli jah miskine veeprits, tänases mõistes survepesur. Kas keegi oskab midagi sellise asjanduse kohta kosta?
Vasta
#62

Kuigi olen teemal silma peal hoidnud siis on kevadine aeg nii tihe , et pole olnud aega korralikeks postitusteks. 

Nüüd aga märkasin suurt muret.

1) Õliga on see lugu , et kuna raske täpset kogust sisse panna. Ma ei tea kui mitu grammi täpselt pumpa on sisse jäänud jne. Siis keeran punni pealt lahti , valan õli kuni siis keskosa ülemise servani. Keskosa all mõtlen eksentrik plaati, mis paistab kui punni august sisse vaatad . Tavaliselt läheb 80-100grammi. Siis tuulutuse auguga punn! peale ning panen tööle. Üleliigsed grammid ajab välja ära ning kui enam tuulutusest õli ei viska ongi norm kogus sees. 

Nii olen aastaid teinud. Õliks omal valikul siis 75w90 või 10w40. Ise oleme 10W40 pannud kuna pesurit käivitatakse tihti aga mitte ei lasta pikalt järjest. Üldjuhul sama õli nagu mootorisse.

Püha tõde siin polegi.



Siis küsimus , et kuidas üldmuje on. Surve surveks aga veekogus? Ise jändasin enda maal ühe profi seeria Kärcheriga. Esinduses käis alles remondis aga nüüd järgmine mure , et surve kõigub. Väiksest veekogusest pole mõtet rääkidagi - tundub , et pean ise ka ühe surveka kokku panema ja kingituseks tegema. 

www.estmotor.ee väikemootorid ja ehitustehnika . Kito tõsteseadmed
Vasta
#63

(25-05-2016, 12:00 PM)oltsberg Kirjutas:  Ja selle vene-jutu peale meenus ähmaselt, et sovhoosis oli jah miskine veeprits, tänases mõistes survepesur. Kas keegi oskab midagi sellise asjanduse kohta kosta?

Sellise aparaadi võlu oli märkimisväärne veekogus, mis sellest aparaadist läbi käis. Surve võis olla mingi 100 bar-i. Lähedalt lastes võttis vanale  nitrovärvile ikka triibud peale. 
Tänapäevased pesurid annavad head survet, aga veekogused on nigelad just suurte seadmete pesul
Vasta
#64

(25-05-2016, 17:28 PM)Meistrimees Kirjutas:  
(25-05-2016, 12:00 PM)oltsberg Kirjutas:  Ja selle vene-jutu peale meenus ähmaselt, et sovhoosis oli jah miskine veeprits, tänases mõistes survepesur. Kas keegi oskab midagi sellise asjanduse kohta kosta?

Sellise aparaadi võlu oli märkimisväärne veekogus, mis sellest aparaadist läbi käis. Surve võis olla mingi 100 bar-i. Lähedalt lastes võttis vanale  nitrovärvile ikka triibud peale. 
Tänapäevased pesurid annavad head survet, aga veekogused on nigelad just suurte seadmete pesul
Need 100 baarised tulid hiljem. 60-ndatel oli põhiline kusagilt tiigist või jõest tsentrifugaalpumbaga nii 5-8 atm surve. Umbes pooleteist tollise vooliku otsas oli oma treiali tehtud ca 5-8mm läbimõõduga düüs. Tavaliselt polnud düüsigi, oli lapikuks löödud otsaga toru või pigistasid voolikuotsa kinni. Samuti pesti autosid-traktoreid julgelt jões, polnud ju looduse kaitsmisest kuuldud. Käibis hüüdlause: me ei oota looduselt armuande vaid võtame... no osa on meelest läinud.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#65

Taksojuhid vahetasid sõna "looduselt" sõnaga "kliendilt".

Tegelikult on alati kõige ohtlikumad inimesed ühiskonnas truualamlikud käsutäitjad kelle ainuke soov on
                                           OLLA KEEGI JA SILMA PAISTA
Vasta
#66

Ega surve ei pese, selleks on ikkagi vett vaja. 100 eurone pesur ajab ainult veeauru välja, mõni kes on trassisurvega harjunud, on püstiõnnelik, et ei pea voolikule pöialt ette toppima, aga kes õiget pesurit saanud proovida see enam muuga pesta väga ei soovi, rääkimata paremast kvaliteedist ja vähenenud ajakulust.
Vasta
#67
Photo 

10w40 mootoriõli ning 75w90 transmissiooniõli on muidu pea identse viskoossusega (lihtsalt infoks). 

[Pilt: viscositychart.jpg]
Vasta
#68

Õhtune mölamaraton Big Grin
(25-05-2016, 13:03 PM)Gravity Kirjutas:  Õliks omal valikul siis 75w90 või 10w40.

Püha tõde siin polegi.
Tänan, asi selge. Me ju veeretasime talvel seda õlijuttu ka, aga mind ajas segadusse lahknevus tootja erinevates materjalides. Mõnedel autodelgi on käigukasti ette nähtud mootoriõli ja on konstruktsioone, kus käigukast paikneb sisuliselt mootori õlivannis ja kasutab mootoriga ühist õli (Austin). Pumbas nii kõva "andmist" ilmselt ei toimu, nagu raskeveoki veosillas.

Ksf! qwerty009 väärib ka info eest tänu. Nii et õliteema saab kokku võtta tsitaadiga kirjandusklassikast: [peaasi, et] magus on ja purju teeb Smile

(25-05-2016, 13:03 PM)Gravity Kirjutas:  Siis küsimus , et kuidas üldmulje on. Surve surveks aga veekogus?
Mulje on hea, vähemalt seni proovitud pesuritest (erinevad laiatarbekärherid) parim. Kui oleks proovinud mõnda neist pumpadest, millest Sa siin
kirjutasid, arvaks ilmselt teisiti. Või kui proovinuks pesta mõnd räigelt õlist-sopast traktorit vms.

Veekogus... Kõik võttis ära, mis aga voolikust ette tuli Smile  Tõsiselt rääkides: tundus kah täiesti piisav.

Veelkord rõhutan, et hea mulje jättis pumba vaikne töö, kui (poolsurnud) laiatarbekärheritega võrrelda. Mootor käis mängust lõdva randmega üle, ei köhinud, ei hakanud rihmad suitsema. Elektrimootori puhul vast ajaks isegi 3 kW asja ära.


(25-05-2016, 12:00 PM)oltsberg Kirjutas:  Kas keegi oskab soovitada, kus müüakse П-profiiliga kummitihendeid?
Ise küsin, ise vastan Smile  Nägin kahte erinevat sellist profiili Riistamarketis (Heade mõtete linnas). Seal jäi silma ka Lavori veefilter, Kärcheri omast tunduvalt isasem, keermed samad (3/4), maksis 24 ühikut. Võibolla on jätkusuutlikum... Ja üks seal nähtud bensumootoriga pesur näitas mulle, et minu mõttelend liikus õiges suunas. Mootori "katus" on mul ühtlasi ette nähtud düüside hoiukohana. Loomkatsed näitasid, et niisama pleki sees augus düüsid püsida ei taha. Poepesuril olid seal sellised asjad näide1
ja näide2

Aga kus (Lõuna pool) selliseid asju laias sortimendis "pärispoes" müüakse? Netist tellida ei taha, põrsas kotis, tahaks reaalselt proovida. Pealegi odavate vidinate tellimisel postikulu ebaproportsionaalselt suur.

Eespool käivitus diskussioon teemal "autorihm" ja "tööstusrihm". Riistamarketis olid kõik hammastatud rihmad AVX tähistusega. Hinnad muidugi sõltuvalt suhtumisest kas Sad  või Big Grin

Tänaseks aitab, ilusaid unenägusid Toungue
Vasta
#69

Helesinine unistus hakkab viimaks ometi täituma...

Taaskord - ise küsin, ise vastan. Eelmises postis küsisin, kust saab läbiviigukumme. Sain nad lõpuks Autoeksperdist
Hoiavad düüse ilusti paigal:
   
Palun, ärge väga kõvasti naerge. Ma olen pikk küll, aga siiski mitte plekkšepp Pikk, keda eespool tšiteerisin. Ka mootor läbis uuenduskuuri:
   
Oh mind laiska küll Sad  Eespool presenteerisin mingi möginaga kaetud p(b)irkat, nüüd selgus, et on hõlpsasti puhastatav:
   
Lisaks välisele kosmeetikale sai mootor ka uued laagrid. Kas pole maailm internatsionaalne:
   
Originaalis olid (mootori mõistes) kodumaised: Steyr Austria.

Sain mootori ja veel mõned jubinad ära värvida ja siis sai värv otsa Sad  No ei mõista ruumiliste asjade jaoks kulu arvutada. Varusin siis uue portsu värve ja jäin värvimisilma ootama. Andis oodata, iga päev sadas nagu travarrest Big Grin  Ja samas: kodused tiigid ikka kuivad Sad  Eile oli ilmataat siiski nii lahke, et lasi värvitööd ära teha.

Peagi järgneb...

[url=http://www.autoekspert.ee/][/url]
Vasta
#70

(16-08-2016, 16:11 PM)oltsberg Kirjutas:  ... Andis oodata, iga päev sadas nagu travarrest Big Grin  Ja samas: kodused tiigid ikka kuivad Sad ...

siis pole ma ainus, kel vihmasel suvel tiik ja kaev veevaene on  Toungue
Vasta
#71

Jah, kuulu järgi on paljudel veega probleeme. Põhjuseks ilmselt kolm järjestikkust väga lumevaest talve. Ma isegi talvel mõtlesin, et miks ma seda pesurit ehitan? Igapäevatarbeks kaevuseest piisas, aga kui saunapäeval 100+ liitrit välja lüpsin, võttis kaevu köhima. Lahendus: kas küla pealt vett tuua või lund sulatada. Aga see selleks...

Tegelikult võiks pesuri sünnipäevaks märkida 17.08.2016, siis sain ta enam-vähem kokku kruvitud. Hää kuupäev, sest ka kahel pereliikmel on siis sünnipäev Toungue  Praktiline katse/kasutus toimus siiski järgmisel päeval. Ja nüüdki tuleb veel natuke mudida ja peenhäälestamist teha, nagu meie esitaavi õpetab Big Grin  Seetõttu veel pilte ei pane. Ja tagagantjärele kajastan ka pikemalt mõningaid momente.

Aga siis otsa üks praktiline küsimus, millele vast ksf! Gravity (või ka keegi teine) oskab vastata. Eespool kirjas, et pesuaine stutseris polnud kuuli ja vedrut, mille siis ise sinna panin. Kui neid ei olnud, siis pressis kogu trukk sealtkaudu välja.

Saan ma õigesti aru, et pesuaine kasutamiseks tuleb surve miinimumi lähedale keerata ja siis hakkab aine koos kõrgsurvega jooksma. Ja suurema suurema surve korral surutakse kuul pessa ja pesuainet ei tule? Äkki panin liiga kõva vedru, sest ka miinimumsurvega ei hakka pesuaine jooksma? Või...?
Vasta
#72

Tsitaat:Aga siis otsa üks praktiline küsimus, millele vast ksf! Gravity (või ka keegi teine) oskab vastata. Eespool kirjas, et pesuaine stutseris polnud kuuli ja vedrut, mille siis ise sinna panin. Kui neid ei olnud, siis pressis kogu trukk sealtkaudu välja.
Kuskil 3-4 atmosfääri peaks olema norm surve pesuaine pihustamisel. Oleneb kui hea hõrenduse sul düüs tekitab, nii tugevat vedru võid kasutada. Hõrendus saab olla absoluutselt kuni üks atmosfäär vene ühikutes. Sul parimal juhul tekib 0,3 kg/ruutsentimeetri kohta. Vaata kuuli suletava augu pindala ja vedrusurve suhet. Ja hõrendust ei teki peaaegu üldse sirge toru sisse puuritud augu juures. Peab ikka olema düüs nagu vanades karburaatorites või joonisel:


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#73

Teema on kuidagi ära vajunud, enne lõputiitreid peaks üht teist kirja panema. Meenutusi ja mõtisklusi nagu marssal Žukov Smile

Kõigepealt sellest, kuidas mootor siniseks sai. (Eespool ju näha, et koleroheline).

Kuna pindadeks alumiinium ja plast, liikus mõte soodapritsile. Võtsin ühendust proffidega
Väga vastutulelik ja kliendisõbralik suhtumine, aga kahjuks esimest pakutud võimalust kasutada ei saanud ja järgmiseni oli mitu nädalat. Tunnihind 85, mootori puhastamisajaks pakuti 40 minutit. Et seda aega lühendada, ründasin mootorit lõunanaabrite keemiaga. Ja siis tuli otsus, et tekitan endale ise soodavõimekuse ning ostsin sellise asja
Mitte küll Riistamarketist, vaid mujalt. Praegu pakutaksegi seda mitmel pool soodushinnaga. Mina sain kah soodsalt, sest poes oli viimane ja reguleerimise kontramutter oli selline, noh, naljakas, kauplesin hinda alla.

Kuidas kommenteerida? Eks ta rohkem laste asi ole, aga parem ikka kui mitte midagi.

Pritsisooda teadupärast suht kallis, kuid väidetavalt söögisoodast (mida saab alla 1 €/kg) suurema teraga ja seega parem. Kui "õige" sooda otsa sai, ostsin kohaliku külapoe soodast tühjaks Smile Ja söögisoodaga nagu tõesti tulemus kehvem. Kuid ülla-ülla: kõige paremini toimis pritsi- ja söögisooda segu suhtes 1:1.

Sooda väidetakse olevat keskkonnasõbralik. Ei tea, aga looduse suhtes ta nüüd küll kõige parem ei olnud: kuhu tolm levis, sealt kõik rohetav kadus Sad

Värvide soetamiseks leidsin sellise koha
Mugav võimalus, kui vahetult värvipoe kõrval ei ela. Seda enam, et depresiivsete väikelinnade poodidega on depresiivseid kogemusi. Lähed happekrunti küsima, vaadatakse lolli näoga otsa: miks sul seda vaja on, keegi ju ei osta? Või selgub, et aktivaator on otsa saanud. (Vahemärkus: happekrundi teist komponenti ongi õige aktivaatoriks nimetada, sest klassikalises mõttes kõvendi ta ei ole. Kokku segatult seisab mikstuur kuude kaupa vedelana. Omadused ilmselt halvenevad, sest miks muidu ei hoita komponente algusest peale koos.)

Ja nüüd ka küsimus. Leidsin viidatud lehelt ka sellised värvid
Ideeliselt vägagi sobivad masinate, seadmete ja rasketehnika värvimiseks, aga nad kavalpead alla 3. liitri ei müü Sad  Suurte asjade puhul pole muidugi probleemi. Väikeste omavalmistatud asjade puhul tuleb aga valida "firmatoon" ja hoolega jälgida, et komponentide doseerimisel ei eksi.

Nüüd küsingi: kas kellelgi on nende värvidega kogemusi?

Pesuri värvimisel ilmnenud probleemidest (ka varem kogetud) võrsus omaette teema

...järgneb...
Vasta
#74

Hull lugu, kui inimesel käivad peal zajoobid Sad  Minul näiteks ujuklüliti osas. Tema kõrgeausus ise:
   
Muide, kui stopperseib ära võtta ja ujuk teistpidi pöörata, siis lülitumine muutub. Praegu ülemine asend ON, alumine OFF, siis on vastupidi.

Sain lüliti selliset kohast
(Praeguseks küll tootevalikust kadunud.) Oldi nõus postiga saatma, Pärnu-kandi inimesed võivad kohapealt küsida.

Tallinnas pakub Elmatik
Suhtlesin nendega ka (muljetavaldav abivalmidus ja kiirus päringule vastamisel!), olid ka nõus postiga saatma, aga otsustasin Pärnu firma kasuks.

Kuna kontaktori poolis kulgev vool ületab ca 10 korda ujuklüliti taluvuspiiri, sai vahendaja rolli pandud relee (mis hoiab voolutugevuse ca 10 korda väiksema, kui ujuklüliti talub.):
   
Säästan lugejaid oma kannatuste kirjeldamisel, mis kaasnesid trükiplaadi valmistamisega, kuigi võibolla oleks see põnev ja naljakas.

Igaks juhuks kuulub skeemi tumbler, mis sildab ujuklüliti. Kuna tumbleril on kaks kontaktipaari ja samuti releel, käivitus idee edevuse laadast kontroll-lampide näol, sellest ka selline trükiplaat.

Otsisin trükiplaadile sobivaid pistikühendusi, leidsin Oomipoest
Aga jälle nali. Trükiplaadile käivaid papasid võta palju tahad, aga mammadest olid saadaval vaid klotsid, klemme ei olnud. Müüja sügas pead ja ütles, et mis mõttega me neid klotse siis üldse müüme, tuleb ka klemmid Hiinast tellida. Öeldi, et aega läheb kolm nädalat Sad  Siiski saabus juba nädala pärast SMS, et asjad olemas. Jooksutasin siis tütrekest mööda Tartu Oomipoode. Aga ta on harjunud isa heaks igasugu "jubedates meestepoodides" käima Smile Sellised asjad siis:
   
Ennetamaks skepsist: need on ette nähtud töötama 250V pingel.

Kupatust hakkasin pakkima sellisesse karpi, näha ka kontroll-lambid:
   
Karbi kaitseklass IP66, mis peaks olema merekindel. Aukude puurimine muidugi vähendas seda, aga igal pool on tihendid vahel, ja vast seni midagi hullu ei ole, kui just düüsi otse karbi peale ei suuna. Üks auk sai valesse kohta ka (kiirustades võtsin asja valet pidi ette) aga siis jäi võimalus olukorrast auga välja ujuda.

...järgneb...
Vasta
#75

Lülitid sain sellisest kohast

Säält pärineb ka eespool presenteeritud sinine tünder. Offtopikuna üks naljakas meenutus antud poe kohta: sattusin ükskord sinna, kui pood oli juba suletud. Ilge kusjonks oli peal, läksin nurga taha, et asi ära õiendada. Nagu londi välja kraamisin, kargas ligi suur hundikoer ja oleks peaaegu otsast hammustanud Big Grin 

Asjast ka:
   
Taaskasutus, ökovärk Smile  Nutikad lülitid: üheaegselt olemas nii ühenduvad kui lahutuvad kontaktid. Saab valida, milline nupp otsa panna, näiteks fiksasenditega pööratav. Mina valisin sellised:
   
Kooslus sai selline:
   
Selle klapitamine nõudis omajagu günekoloogilist osavust, aga polnud häda: kunagi oli mul visiitkaart, kus ametiks märgitud harrastusgünekoloog Big Grin  Elevuse vaigistamiseks: patsientide rohkusega kahjuks kiidelda ei saa Sad Korduvalt sai juhtmete pikkust ja kulgemist muudetud, kontaktor käis vast paarkümmend korda sisse välja. Seda imelisem, et nii karp kui enamus komponente sai "põrsas kotis"-meetodil tellitud Westbaltist
Enne sai muidugi detailide mõõte uuritud.

Kõikse jämedam sinine juhe viimasel pildil on neutraal 220 V tekitamiseks, korpuse ja maandusjuhtmega aparaadi piires kokku ei puutu (eespool pikalt jahutud). Koostatuna asjandus selline:
   
Edevuse laat missugune! Üks külamees koguni küsis: kas see on poest ostetud? Põhimõtteliselt ju ongi...

...järgneb...

[url=https://www.1182.ee/et/selvi-talukaup-ou][/url]
Vasta
#76

Karpi kulgevale juhtmele sai otsa faasipöörajaga pistik:
   
Austria mootorile peaks vast kodumaine pistik meeldima? Olen ka varem kasutanud sellist märgistust:
   
Siis on teada, kuidas kodus toimib, kel vaja, las krutivad.

Ja nüüd annan võimaluse ennast lollakaks pidada: eespool presenteeritud karbiparbi
aretamiseks kulus ca 50 ruublit ja kolm päeva!

Aga millised need päevad olid! Silmad särasid, süda laulis, tund möödus nagu 10 minutit. Siinsetele leiutajatele ja vanatehnikutele pole mõtet seda tunnet kirjeldada, aga nö tavainimene ei pruugi ehk aru saada.

Ujuki esimene paigaldusvariant 1" muhvis:
   
Ei õigustanud, ujukil varre suhtes suur lõtk, ruumi vähe, poos kinni, blokeeris käivitamise, aitas tumbler. Teine variant:
   
Taas probleemid. Ühtepidi toimib perfektselt: kui ikka vett ei ole, siis ei käivitu. Aga just olulisemal juhul - kui töö ajal vesi lõppeb - ei tahtnud toimida. Põhjus: liiga kõrgel sisendi tasapinnast (eespool neid erinevaid variante arutatud). Võibolla isegi toimis, aga minul sai julgus otsa ja lülitasin käsitsi välja. Peenhäälestamine ilmselt aitab, aga tuleb endal teha, Taavi enam ei peenhäälesta Sad Big Grin

Kui ausalt öelda: ega see ujuklüliti zajoob konstruktsiooni keerukust ja maksumust märkimisväärselt ei suurendanudki. Eks tuleb edasi närida, ilm om oppi, ega ta ellä olõi.

Tänaseks olen ennast tühjaks onaneerinud Big Grin  Millalgi saab ka valmistootest pilte.
Vasta
#77

(27-11-2016, 09:34 AM)oltsberg Kirjutas:  Säästan lugejaid oma kannatuste kirjeldamisel, mis kaasnesid trükiplaadi valmistamisega, kuigi võibolla oleks see põnev ja naljakas.
Mõtlesin järele, et räägin ikka rääkimata loo ära.

Võibolla ma olen väike vastik egoist, kes lugejaid oma mölaga tüütab. Aga endal on hea kunagi hiljem lugeda. Et millised probleemid esile kerkisid, millised esialgsed mõtted pähe tulid, kuidas asi lõplikult lahenes.

Kui ma pioneer olin, õpetati sellist "trükiplaadi" tegemist:
   
Epoliim ja seitung. Sõltuvalt maitsest ja võimalustest kas "Noorte Hääl", "Töörahva Elu" või "Tapa Kommunist" Big Grin

Millalgi sotsialismi lõpus tõi klassivend mulle päris trükiplaate, siiamaani on varud alles. Räägiti ka raudkloriidist, aga kust mina, külapoiss, sellist asja oskasin otsida Sad   Siis võtsin terava väitse ja lõikusin/koorisin üleliigse plaadi pealt ära.

Ca 20 aastat tagasi, kui viimati trükiplaati tegin, jäi kuskilt silma üks veneaegne õpetus. Täpselt ei mäleta, aga mingi vase(?!?!)ühend, mida müüdi aianduspoes. Tegin lahuse, söövitas küll. Voolurajad said joonistatud veekindla markeriga.

Uurisin, et kuidas tänapäeval asi käib. Teoreetiliselt lihtne: prindid kile peale, võtad pressraua nagu Jorh Adniel Kiir ja annad minna.

Aga pöördvõrdeline olukord: kodus pole printerit, töö juures triikrauda Sad  Ja naine keeldus kategooriliselt triikmassinat töö juurde kaasa andmast Sad Smile

Egas midagi, ehitasin "triikraua" ühest alumiiniumplaadist, kuumaõhupuhurist ja puudasest sangpommist Big Grin Aga asi ei õnnestunud, tahm ei jäänud ühtlaselt trükiplaadile kinni.

Proovisin teist printerit, too teeb paremat tööd. Kah ei saanud asja Sad  Suurest erutusest jätsin ilmselt näpujäljed plaadile. Muidu sai küll põhjalikult puhastatud: peenikese liivapaberi ja karukeelega, vee ja nõudepesuvahendiga, piiritusega. Proovisin uuesti printida, aga siis ei tahtnud printer enam kilega suhelda Sad  (Muidugi ma ei tea, kas see kile üleüldse õige oli, aga kunagi ma printisin sellise peale.)

Ei olnud mul mingit spetsprogrammi ka, Wordi graafikavahenditega nikerdasin kandilise kirvetöö valmis. Aga voolul ükskõik, mida mööda voolata.

Käiku läks varuvariant: veekindel marker. Ega tollega ka lihtne ei olnud, vägisi tükkis joonlaua alla ronima, rajad läksid kokku Sad  Aga peale mitmeid katsetusi sain asja tehtud.

Kahju, et printeriga teha ei saanud. Oli kahepoolne plaat ja ka vooluradadest vaba pool vajas markeeringuid. Tegin siis markeriga, oma varesejalgse käekirjaga. Siin
paistab releest paremal 2, et tähistada vastavat juhet. Lihtsam kokku panna ja hiljem vajadusel remontida.

Söövitamiseks selline asi
Alguses ei tahtnud kah nagu töötada, kui sortsu kuumemat juurde panin, tegi töö ilusti ära.

Ilus see trükiplaat ei saanud, aga toimiv küll.

Sellised meenutused siis maikuu algusest...
Vasta
#78

Vanasti oli inimestel kena komme poseerida päevapiltnikule lillepostmanendi kõrval või palmi all. Jätkakem traditsiooni Wink 
       
         
Kummipuu alla pole pesur veetud mitte pildiilu pärast, vaid ikka selleks, et mitte siin teemas
nutulaulu lahistada. Käisin tütrel rongi vastas ja seletasin ääri-veeri: ma saan aru, et sul on ühikas toanaaber, aga nüüd on kodus ka Wink 

Aga talle toanaaber ei meeldinud ja siis sai aparaatus elutuppa veditud. Mina ei saa aru: ilus toanaaber ju, pealegi ei mölise ega peereta Smile  Ja ikkagi hakkas naispere kooris lõugama: vii minema see jäle asjandus! Siis ilkusid, et paneme jõulupuuks. Mina lajatasin vastu, et miks mitte: tuledki on ju küljes. Keskmine, kunsti- ja huumorimeelega tütar ehtis asja koguni ära:
   
Nüüdseks on aparaatus äiapapa poole talvituma viidud, naised ei saa enam lõuata Smile
Vasta
#79

(29-11-2016, 16:31 PM)oltsberg Kirjutas:  
(27-11-2016, 09:34 AM)oltsberg Kirjutas:  Säästan lugejaid oma kannatuste kirjeldamisel, mis kaasnesid trükiplaadi valmistamisega, kuigi võibolla oleks see põnev ja naljakas.
Mõtlesin järele, et räägin ikka rääkimata loo ära.

Võibolla ma olen väike vastik egoist, kes lugejaid oma mölaga tüütab. Aga endal on hea kunagi hiljem lugeda. Et millised probleemid esile kerkisid, millised esialgsed mõtted pähe tulid, kuidas asi lõplikult lahenes.

Kui ma pioneer olin, õpetati sellist "trükiplaadi" tegemist:

Epoliim ja seitung. Sõltuvalt maitsest ja võimalustest kas "Noorte Hääl", "Töörahva Elu" või "Tapa Kommunist" Big Grin

Millalgi sotsialismi lõpus tõi klassivend mulle päris trükiplaate, siiamaani on varud alles. Räägiti ka raudkloriidist, aga kust mina, külapoiss, sellist asja oskasin otsida Sad   Siis võtsin terava väitse ja lõikusin/koorisin üleliigse plaadi pealt ära.

Ca 20 aastat tagasi, kui viimati trükiplaati tegin, jäi kuskilt silma üks veneaegne õpetus. Täpselt ei mäleta, aga mingi vase(?!?!)ühend, mida müüdi aianduspoes. Tegin lahuse, söövitas küll. Voolurajad said joonistatud veekindla markeriga.

Uurisin, et kuidas tänapäeval asi käib. Teoreetiliselt lihtne: prindid kile peale, võtad pressraua nagu Jorh Adniel Kiir ja annad minna.

Aga pöördvõrdeline olukord: kodus pole printerit, töö juures triikrauda Sad  Ja naine keeldus kategooriliselt triikmassinat töö juurde kaasa andmast Sad Smile

Egas midagi, ehitasin "triikraua" ühest alumiiniumplaadist, kuumaõhupuhurist ja puudasest sangpommist Big Grin Aga asi ei õnnestunud, tahm ei jäänud ühtlaselt trükiplaadile kinni.

Proovisin teist printerit, too teeb paremat tööd. Kah ei saanud asja Sad  Suurest erutusest jätsin ilmselt näpujäljed plaadile. Muidu sai küll põhjalikult puhastatud: peenikese liivapaberi ja karukeelega, vee ja nõudepesuvahendiga, piiritusega. Proovisin uuesti printida, aga siis ei tahtnud printer enam kilega suhelda Sad  (Muidugi ma ei tea, kas see kile üleüldse õige oli, aga kunagi ma printisin sellise peale.)

Ei olnud mul mingit spetsprogrammi ka, Wordi graafikavahenditega nikerdasin kandilise kirvetöö valmis. Aga voolul ükskõik, mida mööda voolata.

Käiku läks varuvariant: veekindel marker. Ega tollega ka lihtne ei olnud, vägisi tükkis joonlaua alla ronima, rajad läksid kokku Sad  Aga peale mitmeid katsetusi sain asja tehtud.

Kahju, et printeriga teha ei saanud. Oli kahepoolne plaat ja ka vooluradadest vaba pool vajas markeeringuid. Tegin siis markeriga, oma varesejalgse käekirjaga. Siin
paistab releest paremal 2, et tähistada vastavat juhet. Lihtsam kokku panna ja hiljem vajadusel remontida.

Söövitamiseks selline asi
Alguses ei tahtnud kah nagu töötada, kui sortsu kuumemat juurde panin, tegi töö ilusti ära.

Ilus see trükiplaat ei saanud, aga toimiv küll.

Sellised meenutused siis maikuu algusest...
Selle väikse asja pärast poleks maksnud ise söövitama hakata, makettplaadijupist oleks olnud küll ja veel..
https://www.oomipood.ee/product/ecs3_mak...akettplaat
Vasta
#80

Loodan, et Ksf ei pahanda, et tema survepesuri ehituse teemasse sisse trügin enda tegemistega.
Juba jupim aega seisab endalgi riiulis Ksf Gravity-lt soetatud pump. Nüüd väike tööst puhkuse aeg ja ehk saab miskit edasi liigutada.
Pump ise selline: 
http://www.annovireverberi.it/Home/Prodo...egoryId=13
Nagu olen teemast aru saanud, siis tuleb neid võimsuse kilovatte võtta tõena. Kuna minu pumbal kirjas 9.2Kw, siis sai otsitud 11KW mootor.
Pirkalt vaadates 100% koormatavuse korral peaks suht OK olema. Pesuri töö ju pidev koormus ka.
         

Järgmiseks nüüd ülekanne vaja mõelda, ehk võlliotsad omavahel kokku saada. Kuidagi palju tunduvad need võlli jämedused nihkes olema. Pump 24mm ja mootor 38mm.
         

Klassikalise kiilrihm ülekande jätaks välja. Mõelnud olen hammasrihmale. Selle pluss peaks olema erinevalt kiilrihmast see, et ei pea nii trimmi seda pingutama. Juba vaadates neid võlli jämedusi.
Kõige etem oleks ilmselt siiski kasutada otseülekannet. Müüakse miskiseid elastik kummimuhviga ühendusi, ei teagi, kuidas neid eesti keeles kutsutakse. Välja näevad sellised:
   

Tundub lihtne asi olevat. Osta ainult õige võlli ava ja kiilusoone laiusega muhvid ja siis kokku lükata. Eks tuleb mõni päev Varsonis käia ja sealt uurida.
Mõnevõrra raskendab see raami ehitust, kuna võllide samatelgsus peab täpne saama. Huvitav, kui palju üldse võiksid sellise lahenduse puhul võllid nihkes olla?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne