[kass]

Et Edmund Burke mitte kurvastada, siis olles lgp. Viplala postitust veidi analüüsinud, olen sunnitud kommenteerima, et kuigi kõik selles mõtteavalduses ei ole otseselt vale, siiski oleks parem, kui sellise sisulise väärtusega  postitusi nii kergekäeliselt ei trükitaks. 

Ehk ksf täpsustaks milliseid väiteid ja miks ta vääraks peab, siis oskaks neist edaspidi hoiduda.

Ei täpsusta! Pole tuju ja isu sellistes tehnilis-teaduslikes väitlustes osaleda. Lisaks olen harjunud, et siin foorumis ei pea kass kedagi õpetama, vaid kassi õpetatakse, mis ja kuidas...

Mul on küll 2 nõukaaegset alajaama alumiinium- ja vasklattide ühendusi täis, isegi elektrivool jookseb läbi ja tõesti, vask ja alumiinium ei "reageeri" omavahel, nii et kõik on õige, tsink ja vask on pronksis koos, vahel ka alumiinium lisaks, ka ei "reageeri".... jne.

[twist]

Teemaväline:

Ideaalis ja kui on võimalik seda vältida, siis alumiiniumi ja vase kontakti ka välditakse. Eriti agressiivses keskkonnas.


Metallide aktiivsuse reas on alumiinium aktiivses otsas ja vask vähemaktiivses otsas. 
Seega alumiiniumilt liiguvad elektronid vase poole = alumiiniumi oksüdeerumine. Ei midagi keerulist.

[PlyVal64]

Teemaväline:
Ideaalis ja kui on võimalik seda vältida, siis alumiiniumi ja vase kontakti ka välditakse. Eriti agressiivses keskkonnas.

Ei ole teemaväline, väga teemasse! Al ja Cu kokkupuudet tuleb vältida niipalju, kui see on võimalik. Siin videos on vasesisaldusega põhjamürk veel VÄHE paha teinud! Eestis on nähtud 3 suve vanal paksukerelisel alupaadil reaalseid LÄBIauke keres! Ja Eestis on pool vetest riimveelised, kõlbavad otse suppi keeta. 
Ja sellist mootorijalga on ka nähtud sest anood oli otsas. See lihtsalt ongi alumiinium ja galvaaniline korrosioon suur probleem. Kuivas/soojas elektrikilbis ei juhtu kooslusega midagi aga jäta see (happe)vihma kätte ja kohe juhtub... 

[viplala]

Ja kuidas puutub siia vasemääre, alumiinium automootor ja jahutusvedelik?

[spitfire]

Tänud kaasamõtlejatele. 
Selgub siis et selle jahutusvedeliku sees on mingid kavalad inhibiitorid, mis hoiavad olukorra veesärgis oksüdeerumise mõttes kontrolli all. Kahjuks aja jooksul need inhibiitorid saavad otsa või kaotavad oma teovõime ning tasapisi läheb see oksüdeerimis protsess käima. Eks see mootor on ju elektrilises mõttes ka ainult üks jupp juhet tarbija ja aku miinusklemmi vahel. 
Tuleb välja, et teinekord lekkiv veepump, või mõne lõdviku vahetus lahendab mitte ainult hetke olukorra vaid päästab ka pikas plaanis plokikaane, kuna saab uue vedeliku peale.

Kui plokikaanega sai asja klaariks, siis lisan siia ilmselt paljudele juba tuttava olukorra kus on oksüdeerunud alu termostaadi korpuse VÄLISPIND mis jääb lõdviku alla. Nagu kuumaastik.
Pildilt ei paista, aga sisepind on OK. Ja paistab, et ka lõdviku kinnitusklambri alune osa oleks justkui paremas seisus.

   

Mis sellise oksüdeerimise põhjus on ?

[v6sa]

Hapniku juurdepääs läbi lõdviku materjali ja valus olevad ebasoovitavad lisandid koostöös.

[aavu]

Kas ja kuidas võib mõjuda lõdviku paigaldamisel kasutatav määre, näiteks miski tavotitaoline, no neid on ju lademes igal riiulil ja silikoonid jm.

[v6sa]

Aga kurat seda teab - pole ju keegi teinud võrdluskatseid.

Lootust on, et kattes puhta valupinna mingi kattega, võiks hapnikul kuluda kauem metallipinnani jõudmiseks. Või siis mitte, kui seesinane mögin näituseks vaba hap-nikku sisaldama juhtub.

[spitfire]

Need termostaadi väljaviigud on sama auto pealt. Sellel mis pildil üleval pool on selgelt näha ka lõdviku vitsa rant mis on peaaegu oksüdeerimata. See nagu klapib selle loogikaga, et hapnik tuleb läbi lõdviku. Aga miks siis see osa ei oksüdeeru mis hoopis ilma lõdvikuta ja katmata on ? Või siis paigaldati need kunagi mingi moosiga ? Või on mingi konflikt lõdviku endaga ?

[vant]

Nii fekaal see lõdviku materjal ka pole, et õhk sealt läbi pääseb. Tark londoni murrakus jutt väidab et hoopis seisev jahutusvedelik kitsas lõdviku ja toruvahelises osas põhjustab ränka korrosiooni.

[v6sa]

Pelgast õhuhapnikust ilmselt ei piisa, et säärast Himaalajat rajada. Tekib õhuke oksiid ja sellega asi lõpeb. Aga mootori töötamisel paisuv ja kokku tõmbuv lõdvik nühib pidevalt ning sellega eemaldab tõhusalt oksiidi. Lisame siia vahetamata jahutusvedeliku, milles korrosiooniinhibiitorid on "ära kulunud" (või suisa vee) ja meil võiks olla põhjus, miks kinnitusvitsast "lõdviku poole" need augud tekkima hakkavad.

Lõdvik on kummilaadsest tootest. Nii kumm kui enamus plaste on  hapnikku läbi laskvad materjalid. Loomulikult ei toimu see läbipääs susinal, vaid aeglaselt, aastakümnete jooksul. 

Klaas ja metall on hapnikule läbipääsmatud.

[kass]

Pelgast õhuhapnikust ilmselt ei piisa, et säärast Himaalajat rajada. Tekib õhuke oksiid ja sellega asi lõpeb. Aga mootori töötamisel paisuv ja kokku tõmbuv lõdvik nühib pidevalt ning sellega eemaldab tõhusalt oksiidi. Lisame siia vahetamata jahutusvedeliku, milles korrosiooniinhibiitorid on "ära kulunud" (või suisa vee) ja meil võiks olla põhjus, miks kinnitusvitsast "lõdviku poole" need augud tekkima hakkavad.

Lõdvik on kummilaadsest tootest. Nii kumm kui enamus plaste on  hapnikku läbi laskvad materjalid. Loomulikult ei toimu see läbipääs susinal, vaid aeglaselt, aastakümnete jooksul. 

Klaas ja metall on hapnikule läbipääsmatud.

Mida Sa sellest hapnikust süüdistad, kirjutad ju ise, et hapniku  toimel tekib alumiiniumi pinnale õhuke al. oksiidi kiht, mis just alumiiniumi kaitseb korrosiooni eest, probleem on pigem oksiidikihi hävitavates tegurites või oludes, mis ei lase hävinud oksiidikihi asemele uut  kihti  tekkida. 
Sõltuvalt keskkonnast  - 1. korrosioon gaasilises keskkonnas, 2. korrosioon elektrolüütilises keskkonnas, 3. korrosioon mitteelektrolüütilises keskonnas (bensiin, õli, petroolium ja minu lemmik - piiritus jne).
Korrosiooniprotsessi iseloomu järgi - 1. keemiline korrosioon (kuivades gaasides ja elektrivoolu mittejuhtivates vedelikes), 2. elektrokeemiline korrosioon ehk galvaaniline korrosioon. Toimub siis, kui 2 erinevat metalli on kontaktis elektrolüüdilahusega
jne jne jne

[viplala]

Kuna torude sisepinnad on korralikud, siis saab välistada igasuguse jahutusvedeliku happelisuse või elektrokeemilised nüansid. Pigem on tegemist siiski alumiiniumi, temperatuuride erinevusest tingitud suurest joonpaisumisest, mis on eriti aktiviseeritud peale termostaati asetseval torul, ning mootori vibrast ja eelnevast joonpaisumisest tingitud lõdviku hõõrdumisega vastu alumiiniumoksiidi kihti, mis selle ikka ja jälle ära kulutab ja laseb hapnikul oma tööd jätkata. Kui alumiiniumi pinnal algab kraatri teke, siis kraatrit hakab täitma kasvav oksiidi kiht, mis on väga abrasiivne ja tänu vibratsioonile lõhub alumiiniumi pinna peal asetsevat tugevat oksiidi kihti kuniks hapnik jälle läbi pääseb, mis omakorda tekitab uut oksiidi kraatrisse ja pinnale jne jne jne. Selle teooria kohaselt saavad siis ka kraatrid tekkida süvitsi. Klambri aluse toru osa oksiidi lõhkumise eest aga vastutab juba puhtalt alumiiniumi joonpaisumine või mängimine tänu temperatuuri muutustele Ja küll see hapnik sinna juba ligi pääseb kui oksiid on lõhki kistud. Kas siis läbi vooliku või toob kummi venitamine ja kokku tõmbumine, tänu alumiiniumi mängimisele, hapniku molekulid mööda toru pinda ise kohale. Teooria on küll puusalt tulistatud aga üsna tõenäoline võimalus selle nähtuse tekkeks.

[vant]

Siit paistab nii Nobel kui Bonnier korraga.

[v6sa]

Mida Sa sellest hapnikust süüdistad,
...

Sest kõigis "roostetes" on hapniku kaasabil tekkinud ühendid. Ilma hapnikuta ei saa oksiid tekkida.

Olgu siinkohal öeldud, et oksiid pole ainus pinnakatte erodeerumise võimalus, aga levinuim küll.

[kass]

Mida Sa sellest hapnikust süüdistad,
...

Sest kõigis "roostetes" on hapniku kaasabil tekkinud ühendid. Ilma hapnikuta ei saa oksiid tekkida.

Olgu siinkohal öeldud, et oksiid pole ainus pinnakatte erodeerumise võimalus, aga levinuim küll.

Tuleb vist nõustuda, kuna nii tõesti on. Teemaväliselt toon veel näite, et vesi on inimorganismile kahjulik, lausa tappev. Kui inimene asetada ülepea vee alla, siis ta sureb ära!