[Jarmo]

Ford T

Kui ma ei eksi, siis vähemalt kabiin on osaliselt T pealt pärit (mitte katus muidugi).

[Jarmo]

Üks lugeja uuris Yokohama näituse postituses oleva, Breeze'i poolt ehitatud seitsmekümnendate stiilis chopperi kohta. 
Otsisin veidi infot ja avastasin, et masin on tehtud üsna ebatavaliselt toorikust. Ebatavaliselt igal juhul vähemalt selles 
mõttes, et vähemalt chopperiteks neid vist liiga palju pole tehtud, veel vähem siis sellise suunaga.
Mõtlesin, et põnev siiagi teemasse ära mainida.


1956 Ariel Square Four Mark II
Lisan mõned pildid ka omaniku Instagrami kontolt (https://www.instagram.com/hippiesride69/).
Vanasti mulle sellise stancega rattad üldse ei meeldinud, nüüd aga pakuvad suht tugevalt pinget. Maitsed muutuvad ajas.

[Jarmo]

Kui on huvi kustomturismiga tegeleda, siis 2019 kustomkalender sai ka vahepeal valmis
http://www.tqhq.ee/forum/viewtopic.php?tid=48016

[Jarmo]

Tänase, pildirohkuse tõttu mitmest eraldi postist koosneva postituse teema on porilaudadeGA hotrodid. Ühest küljest seetõttu, et tuua just neid veidi esile, sest populaarses ratrodivaimustuses  kipuvad traditional pillid veidi varju jääma ja teisest küljest on nende esitlemisel väike tagamõte ka just konkreetselt Eesti huvilistele, sest ilmselgelt on kaetud rattad suureks plussiks arvele võtmisel. Porilauad ei tee masinat aga kuskilt otsast vähemaks hotrodiks, asi on lihtsalt stiilis.

Ilma porilaudadeta on reaalsuses ametlikult lubatud sõita tegelikult vähestes kohtades ja isegi mitmetes USA osariikides pole see lubatud, rääkimata siis kustomriigid nagu Soome, Rootsi, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Saksamaa ja muud, kus rodderitel on üldiselt ülevaatuse ajaks garaažis porikad varuks olemas. Tänaval lihtsalt enamjaolt andestatakse ja vaadatakse paljuski läbi sõrmede. Olen erinevais riikides muu hulgas spetsiaalselt uurinud just ka kohalike porilauaseaduste kohta ja üldiselt on need ikkagi nõutud, seega vähemalt selles osas pole pudrujõgesid ega piimamägesid mujalgi.

Igatahes, porilaudadega rodid - olgu nad siis chopped või unchopped, channeled või unchanneled, sectioned but not chopped või ükskõik mil muul kujul.
Rod ei pea ka ilmtingimata madal olema, sest näiteks highboyd olidki meelega jäetud kõrgeks, samuti ka gasser rodid. Mingis mõttes ka see asjaolu lihtsustab meie oludes rodiehitamist. 

Ratrodindusest (ja ei pea silmas lihtsalt kulunud välimusega autot, sest ainult see ei tee autot ratrodiks ja see on siiski suhteliselt konkreetne eraldi stiil) veel üks huvitav isiklik tähelepanek - ratid on mu meelest suhtkoht nii-öelda entry level suund - rodi- (ja üldse kustomimaailma) siseneja jaoks on nad tavaliselt alguses kõige ahvatlevamad, sest on nii radikaalsed ja hardcore fiilinguga, kuid mida rohkem inimene teemasse süüvib, seda enam tekivad arusaamised ka muudest alaliikidest ja traditional on isegi nagu edasijõudnutele, sest nõuab süvenemist ajalukku, ajastukohastesse trendidesse ja detailidesse, samas aga ei lajata traditional rodi/kustomi efekt vaatajale kohe pika puuga pähe, vaid nad avavad endid aeglaselt. Kuid see-eest kehtib vana hea tõde - devil is in the details ja lõpuks võibki tardunult auto ümber vahtima jääda.


Isegi American Graffiti filmist tuttav John Milneri coupe rattad olid kaetud - ees väiksed porikad ja taga lihtsalt bobbed

[Jarmo]

Jätk eelmisele postitusele, teema "porilaudadega hotrodid"


Sixties hotrod/custom hotrod suund

[Jarmo]

Viimane osa kolmeosalisest postitusest, teema "porilaudadega hotrodid".


Veidike veel sixties ja custom hotrodidest pilte.





















Gasserid ja racerid
















Teema lõpetuseks ka üks pilt suunast, mida küll just väga tihti ei viljeleta, kuid seda põnevam ongi - lowrider hotrod

[Jarmo]

Üks tore pilt hotrodinduse varastest aegadest. Sel ajal polnud veel nimetust hot rod olemaski, vaid selliseid masinaid kutsuti 
hop up või gow job.

Auto ise on 1927 Ford T, modifitseeringute listis on moditud sild, mootoriruumi küljekatted ja porilauad on eemaldatud, esiklaas on 
chopatud ja tugevalt kallutatud. Kapotialuse kohta infot ei ole, kuid väga tõenäoliselt on seal hopped-up neljasilindriline.

[Jarmo]

Richard Zocchi "Thriller" - 1968 Dodge Polarast tehtud pill.

Peale vaadates tundub üsna mild kustom ja isegi vaat, et peaaegu nagu lausa stockilähedane, aga tegelikult 
on modifikatsioone üsna palju. Lisan allpool võrdluseks ka pildid selle mudeli originaalist.


















Originaal










Teist juttu ka: 
9-10. veebruaril toimub Helsingis taas, järjekorras seitsmes, Kustom Kulture Show.
Arvestades asukohta ja kulusid, siis võiks see üritus Eesti kustomihuvilisele lausa nö "kohustuslik kirjandus" olla.

Asukoht endiselt Kaablitehases, mis on Lääneterminalist 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tallinkiga saab praegu edasi-tagasi 
sõidu kätte 23€ eest, Viking Line pakub vist isegi odavamalt, aga Tallinkil mugavamad ajad. Enne kui seal osalema hakkasin, siis 
käisimegi tavaliselt nii, et jõudsime 12.30 kohale, sadamast hopsti näitusele, ca 2 tunniga on kõik vaadatud ja võis jälle sadama
poole sättida ning olime õhtuks kodus. Kui laupäevaõhtuseid esinajaid tahta vaadata, siis on majutuse näol kulud muidugi suuremad.

Üritus on kompaktne, kuid see-eest kontsentreeritult kustom kulture, tavaliselt 10 autot ja mõnikümmend tsiklit, lisaks muud 
teemakohast. Saab algavaks hooajaks täpselt paraja kustomsutsaka kätte.

Koduleht:
https://www.kustomkultureshow.com/

Üritus Facebook'is:
https://www.facebook.com/events/575853876086796/

[hulgus]

Ei teagi kuidas ja kuhu siukest ... maitse(lagedus)t paigutada, aga KKK alla vist ei päde.
(Keeleseadusest tulenevalt: Vene oligarhi 2M€ maksev kingitus Briti kuningannale, mis jäi üle andmata, väljast piison, seest naarits ja soobel. Loomaõiguslased ärgake!)
https://www.facebook.com/aare.tamme1/vid...793519293/

[Jarmo]

1956 Mercury "Jade Idol"

Lege kustom, millega Gene Winfield sai kustomiehitajana laiema tuntuse.
Omanik Leroy Kemmerer ostis selle uuena, sõitis kaks aastat ja siis läks Winfieldi juurde ning ütles, et tal on 15 000$ ja Gene
ehitagu autot selle väärtuses nii nagu heaks arvab. Lisaks lepiti kokku, et kui projekt valmis saab, siis Winfield võib sellega
kõigepealt aasta otsa mööda näitusi ringi tuuritada.

Mõeldud-tehtud. Kogu asi läks lõpuks maksma 16 500$ ja kuna omanikul rohkem raha polnud, siis Gene ehitas auto oma
kuludega lõpuni. Projekt sai valmis 1959 ning kogus näitustelt kõikvõimalikke auhindu, kuid ühelt näituselt tagasi sõites hakkas
treiler hullama ja asi lõppes nii, et Mercury maandus katusel. Tehti korda ja lepiti kokku, et Gene tuuritab sellega näitustel veel
ühe aasta.

Kui Leroy lõpuks auto enda kätte sai, siis esimesel sõidul pidas politsei ta kinni ja tegi trahvi 14 asja eest - liiga madal, tagatuledes
polnud helkureid, number puudus jne. Tegi vajalikud asjad korda ja sõitis mõned aastad ringi, kuni tüdines ja müüs paarisaja dollari
eest ära. Pärast seda vahetas auto palju omanikke kuni lõpuks 1979 leiti kuskilt keretöökojast selle jäänused.

Auto taastati ning vahetas jälle omanikke. Kohe pärast 1987 Sacramento Autorama auhinnatseremooniat vahetas John D'Agostino
selle oma 1953 Mercury Monterey "Royal Tahitian" vastu, kuid tal polnud oma muude projektide kõrvalt aega ja nii rändas masin
järgmisele omanikule ja too tegi omakorda uuenduskuuri.

2017 septembris ostis Jade Idol'i keegi tundmatuks jääda sooviv inimene. Et auto värvkate oli vahepealse ajaga muutunud, siis saatis
uus omanik masina jälle, praeguseks 91-aastase, Gene Winfieldi juurde, kes taastas algupärase värvitöö - Gene'i leiutatud
Winfield fade paintjob.



Jade Idol'i kere on sectioned 4 tolli ja see oli ühtlasi ka Gene'i esimene sectioned projekt. Esitiivad on alumiiniumist ise
väänatud ning esitulede ümbrised tegi Winfield 1959 Chrysler Crown Imperiali ilukilpidest. Lisaks veel custom iluvõre ning 1957
Dodge'i koopaservad jne. 

Tagatiivad tegi 1957 Chrysler New Yorkeri tiibadest, tuleklaasid Lucite-plastikust (põhimõtteliselt pleksiklaas, Lucite oli lihtsalt
DuPont'i pleksiklaasibränd ja toona kustomiehitajate seas väga populaarne). Uputatud iluvõre oli ka taga.

Armatuurlaud modifitseeriti samuti üsna radikaalselt - plats löödi peaaegu puhtaks ja lisati telekas. Näidikud integreeriti
roolisambasse - kasutas Edseliroolisammast, sest tolle tehniline lahendus võimaldas säärast ehitust: "steering column from an
Edsel because the wiring for the Edsel's wheel-center 
push-button shift selector allowed him to place the speedometer at the center of the steering wheel." 
Cocktail-istmed, valge kunstnahk (Naugahyde - USAs populaarne kunstnahabränd) ja roheline samet.

Värviti candy'ga Gene leiutatud ning populariseeritud ülalmainitud hajutustehnikas.
Veljed kroomitud plekkveljed, täpsemini chrome reverse, toona (ja ajastukohases ehitamises siiani) väga populaarne lahendus.




1959, kui esimest korda valmis sai









Õnetusejärgne olukord



Kaheksakümnendate alguses taastatud versioon kodarvelgedega




John D'Agostino andis Jade Idol'i vastu oma Royal Tahitian'i.





20. septembril 2017, kui uus omanik auto treilerile laadis
https://kustomrama.com/w/images/thumb/4/...2017-3.jpg





Praegune seis, pärast värvitöö algsesse versiooni taastamist

[Jarmo]

Eelmisel nädalal hakkasid netis levima taastatud Golden Sahara II õrrituspildid, kuid midagi täpsemat veel ei seletatud.
Ühel pildil oli auto treileril ning paljud spekuleerisid, et ehk see legendaarne kustom, mis müüdi möödunud aasta 
maikuus Mecumi oksjonil 350 000$ eest, teeb restaureerituna debüüdi Detroit Autoramal, kuid eile tehti asi 
avalikuks - Golden Sahara II on väljas sel nädalal algaval Genfi autonäitusel, Goodyeari boksis tolle "120 aastat innovatsiooni" 
väljapanekul. Sel puhul valmistati autole uuesti ka helendavad rehvid, nii nagu see oli juba aastal 1958.

Selline oli GSII veel eelmise aasta märtsis



Selline on nüüd. Siin pildil on tagant fender skirt'id puudu, sest need olid transpordi ajaks eemaldatud.





Uute valgustatud rehvidega juba näitusesaalis



Siit klipist näeb veidi ka liikuvat autot:
https://www.youtube.com/watch?v=oiyRMG47kHY

[mossepower]

Üks kodumaine pooleli jäänud Rat Rodi projekt osta.ee-s müügis: Link
   
   
Masina mootor eraldi oksjonil: Link

[parmhot]

Kas tõesti hakkab jää sulama?

https://www.autoleht.ee/uudised/uudised.php?uid=58091

[Jarmo]

Kas tõesti hakkab jää sulama?

Selle artikli põhjal tundub jah, et mingeid arenguid on ehk tulemas. Eks aeg näitab.

[MeelisV]

jääme ootama mis sealt tuleb
omal oleks täitsa nagu vajadus selle järgi

[Jarmo]

1956 Corvette "X-Sonic"

Ikooniline kustom, mille puhul saab rääkida päris mitmest "esimesest" - esimene auto, millel bubbletop katus ja esimene auto, 
mille värvimisel legendaarne custom paint'i pioneer Larry Watson kasutas metalflake'i ning Larry jutu järgi ühtlasi ka esimene 
metalfake'ga auto Californias.
Aastakümneid peeti seda ka esimeseks hüdraulilise reguleeritava vedrustusega autoks, kuid viimase kümnendi jooksul on selgunud, 
et hüdraulika paigalduse ja dokumenteerimise poolest edestas X-Sonic'ut üsna napilt üks teine kustom, millest ehk ka tulevikus 
juttu teen.

Auto omanik Ron Aguirre ostis 1957. aastal selle uuena ja kohe pärast ostu lasi auto madalamaks - esivedrusid lõigati ning taha 
lehtvedrudele tehti puust madaldusklotsid. Küljele pandi ka lakes pipes'id, et masin veel madalam välja näeks. Pärast madaldamist
viidi masin Ed "Big Daddy" Roth'i kätte, kes värvis leegid ja scallopid peale.



Selles versioonis madaldati autot hiljem veel nii palju, et esiots oli maast lõpuks vaid 2.5 sentimeetri kõrgusel.



1957-58 võeti Californias vastu seadus, et ükski auto osa ei tohtinud olla madalamal kui velje alumine serv. Kuna Ron'i auto oli 
tema elukohas (Rialto, CA) kõige madalam, siis kohalik politseinik Lester "Sandy" Groves kirjutas talle selle tõttu järjest trahve välja. 
Millalgi nägi Ron ühes keretöökojas hüdraulilist mõlgieemaldamistööriista, sealt tekkis idee ning koos keevitajast isaga ehitati esisillale 
reguleeritav vedrustus. Auto ostust oli möödunud kõigest kolm kuud.

Lisatriviaks - tol ajal oli moes ehitada reguleeritav vedrustus pigem esisillale, mitte tagasillale nagu tänapäeval loogilisem tundub.
Esiotsa madaldamine andis välimusele agressiivsust ja nimetati seda "California rake".

Igatahes - see hüdraulika versioon oli küll toimiv, kuid väga algeline, sest pumpamine toimus käsitsi istmete vahele asetatud pumbaga, 
millest olid siis voolikud muude komponentideni veetud.

Väike lõik sellest, kuidas tolle süsteemiga politseid ninapidi veeti:
"I was going to drive "Sandy" THE COP crazy. We waited for him to ride his bike to his spot across the street from the local hangout in 
Berdo "Ruby's Drive-in". I was parked on the lot with my car lowered way down. There were about 100 of my school friends at the 
drive-in waiting to see what would happen. I left the car down and started to drive out and the side pipes were scraping the pavement 
(It was way cool to have your car dragging on the pavement). I had my girlfriend get out and my buddy got in with the instructions to 
pump hard on the handle of the pump as soon as I gave him the word. Well, knowing "Sandy" was across the street and waiting for me 
to leave the restaurant so he could give me a ticket in front of all my friends and teach them that this punk was not going to get away 
with breaking the law, again. I pulled out onto the street and watched Sandy start his bike, I told my buddy to start pumping. I didn't 
get twenty feet and Sandy had his red lights on me. I got out of the car and everyone from the drive-in was standing on the sidewalk. 
I greeted "Sandy" by name, as no one called him Sandy to his face - "Hi, Lester what seems to be the problem"? He stated "You know 
your car's too low". "But Lester", I said," it isn't too low any more, I took your advise and raised it to legal height". He smiled at me and 
took his ticket book. Back then, this is how the cops checked cars if their ticket book did not pass freely under your car you would get a 
ticket, and he slid it under my car without hitting anything. Boy, was his face red and with all the witnesses yelling and screaming, he 
didn't say a word, he gave me a confused look and got on his bike and left. OH... revenge was so sweet....."

1958 teises pooles läks järgmise versiooni ehitamiseks. 
Pikendati esitiibasid ja ette pandi vertikaalselt 1958 Dodge'i topelttuled. Sheiviti ukselingid ja igasugused kroomliistud. Iluvõre võeti Opelilt. 
Tagatiibadele lisati "uimed" ja tagatule klaasid tehti pleksist. 


Mootorikattele, katusele ja pagasiluugile tehti ka kaks viilu ning katusele lisati veel kaks Impala stiilis õhuava. 
Corvettele omaste küljevormide sisse ning scoopide siseküljele tehti kuldsest kunstnahast (Naugahyde) polsterdus. 


Sama materjali kasutati ka interjööri tegemisel ning armatuur kaeti kunstkarvaga (kustomslängis "angel hair"). 


Täpina i-le sai auto ka kaks Appletoni spotlight'i.
Et süsteemi käsitsipumpamine oli üsna puine ja toimis ebaühtlaselt, siis hangiti lennukitehnika ülejääkide müügikohast mõned pumbad, 
rõhuregulaator ja muud vajalikku ning lõpuks valmiski nupuvajutuse peale toimiv süsteem.

1959 maikuus oli esimene näitus, kus Ron sai demonstreerida oma vedrustust: "The first time Ron used the hydraulics at a car show, was at 
the first annual Custom Car Spectacle held May 30 - 31, 1959 by the Cut-Outs of Long Beach at the Veterans Stadium in Long Beach, California. 
There was a concrete barrier around the track that had to be cleared to get your car onto the track. All of the car owners had to block their 
cars up on wood to clear the barrier except Ron. Ron drove his car up to the barrier, pushed the button to raise the car and drove it over the 
concrete. People attending the show were blown away seeing Ron's Corvette, and it didn't take long time before everyone wanted hydraulics."
"A highway patrolman on a motorcycle saw his car down low, so he turned around and came back. I honked my horn at Ron to get his attention 
so he could raise the car up. When the highway patrolman came to the front, where Ron was at, the car was up, but they guy still pulled him 
over, so we all stopped together. The highway patrolman said, "I would have sworn coming at you that your car was illegally low." 
Ron's story was; "You know, that has happened more than once. I don't know why it looks that way when it's going down the road, but it is not 
illegally low." Ron then told the highway patrolman to walk back across the road at an angle, and stand and look at the car again. So Ron lowered 
the car down. He raised before the highway patrolman returned and he told Ron "Yeah you're right. I would have sworn that car was too low. 
I don't understand why it does that".

Sama aasta 5. septembril osales X-Sonic "Disneyland Car Club Day and Autocade" näitusel ning eriliseks teeb selle asjaolu, et eelmisel päeval oli 
Ed Roth autole teinud punase ja kuldsega panel-paintjob'i, aga kuna Ronile see ei meeldinud, siis see versioon kestiski vaid ühe päeva, sest juba 
järgmisel päeval viidi auto Larry Watsoni kätte ja too tegi pillile "Rainbow Pearl" paintjob'i. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendas 
see seda, et autole värviti lihtsalt erinevad värvikihid üksteise otsa, mis siis kõik üksteise alt läbi kumasid ning kaeti veel pärla lakikihiga. Samas nagu 
oleks ühtteist erinevate värvidega ka hajusalt triibutatud vms.

Ed Roth'i panelpaint Disneyland'i näitusel:


Larry Watson'i "Rainbow Pearl":


Mõned kuud hiljem ühel näitusel esitleti ka projekti nime, mis algselt oli hoopiski "Exsonic".



Järgmise aasta jooksul eemaldas Ron auto külgedelt kunstnahast polstrid ning esitulesid uputati rohkem keresse ja auto alaservale ehitati ka 
veidike väljapoole eenduvat uimetemaatikat, sest muidu ei olevat madaldus piisavalt hästi hoomatav olnud.







Kui siiani sõitis Ron autoga palju ja lisaks tänavale ka võistlustel, siis nüüd hakkas pill rohkem vaid näitusemasinaks saama, sest edasi läks asi 
radikaalsemaks. Millalgi 1960. aasta jooksul otsustas Ron, et tahab ehitada futuristlikumaks ning katuse asendada bubbletopiga. Alguses proovis 
erinevaid lennukijuppe, kuid need olid udused ja lisaks vale kujuga nagunii. Et ta oli tagatuled nagunii ise valmistanud pleksi soojendades, siis 
otsustas ka katuse niimoodi teha. Muide, ühe Ed Roth'i showrod'i bubbletop olla tehtud pitsaahjus, sest sel hetkel polnud läheduses vist muud
piisavalt suurt ahju leida.

1961 suveks oli auto igatahes päris kõvasti muutunud ja tuuritas mööda näitusi. Esituled olid nüüd peidetud iluvõre taha ja esiotsa pikendatud. 
Tagatiivad veel jõhkramate uimedega ning uute vaakumvormitud bubble-stiilis tuledega. Värviti pärla-meresiniseks ning värv oli tehtud 10 000 
kala soomustest. Velgedeks nüüd kroomitud ja reversed plekkveljed, lege sixties custom'i stiil.
Nagu tol ajal radikaalsete kustomitega tihtipeale kombeks oli, siis kaotati ka sellest masinast rool ning autot juhiti nuppudest - rataste keeramine 
lahendati elektrimootoritega. Nuppudest toimisid lisaks juhtimisele ka uste ning katuse avamine, mootori käivitamine, tuled ja vedrustus.
"A console was located between the front seats, the console contained remote-control buttons that operated the steering, doors, bubble top, 
ignition, lights, and front suspension ground clearance. The X-Sonic used and electric motor operated by a toggle-switch to steer, and Ron points 
out that it was hard to drive on the freeway. An elaborate panel of receivers and relays operated these components through a radio control unit 
plugged to a socket inside the gas filler door. For shows, a recorder provided narrative sounds. Entry from the outside, by raising and lowing the 
bubble top, was operated through pushbuttons found under the gas filler flap."









Et bubbletopiga oli salongis jube palav ning nuppudest juhtimine olla suhteliselt ebamugav olnud, siis seetõttu liiga palju enam tänaval ei 
kruiisitud ja masin jäi rohkem näitusepilliks.
Vahepealne kuldse metalflake'ga versioon:


Mõne aja pärast oli kuldsest alles jäänud vaid scallopite sisu, sest värviskeem oli vahepeal jälle muutunud:



1962 jooksul värviti auto valgeks ja lisati õrnroosad varjutused servadele. Interjöör oli ka tehtud uueks, custom made istmed kaetud musta kunstnaha 
ning hõbedase laamanahaga, muud polsterdused olid musta kunstnahaga ning hõbedase kunstkarvaga. 1963 aga värviti jälle ja seekord plaatina-pärla 
siniste varjunditega. Larry Watson on öelnud, et tema värvis seda autot kokku kuus korda, sest Ron pidevalt modifitseeris masinat.










1963. aastal Ron hakkas aga autoga näitustel tuuritamisest ära väsima, kuid Ed Roth'i ja mõndade muude abiga lasti siiski veel paar aastat edasi. 
Seks ajaks oli bubbletop juba ära väsinud ja värv kulunud ning Ron pani auto mõneks aastaks töökotta hoiule enne kui ära müüs.

1990 leiti X-Sonic'u jäänused ühest Corvettede taastamisega tegelevast töökojast. Mootor, bubbletop, sisustus, iluvõre ja tagatuled olid puudu, 
kuid alusvanker koos enamuse hüdraulikasüsteemiga oli alles. Selle hetke omanik polnud auto ajalooga kursis ning tema jaoks oli see lihtsalt 
varuosadoonor. Auto vahetas veel omanikke ning praegune omanik Emanuelle Benoit plaanib masina millalgi taastada mõnda selle hiilgeaegade 
versiooni.




Siit lingilt saab lisa lugeda:
https://kustomrama.com/wiki/X-Sonic

Väike video auto jäänustest praeguse omaniku käes ja videos on ka Ron Aguirre ise veidi lisaks rääkimas:
https://www.youtube.com/watch?v=hMsWomFcsd8

Siin teemas on aruteluga liitunud ka Ron ise:
https://www.jalopyjournal.com/forum/thre...te.101467/

[Mart Laanelepp]

Discover pealt on sari "Bad Cad Customs" kus näidatakse siit ka varasemalt läbi käinud Green Goblin Customsi töökoja tegevust. Kuigi autode stiil ei pruugi kõigile meeldida siis huvitavat vaatamist on ikka, näiteks kuidas selliseid bubbletope tehakse. Osad on ka Youtubes nähtavad, bubbletopi tegemine kohe siin alguses:

[Jarmo]

Hirohata Merc - 1951 Mercury Club Coupe.

Bob Hirohata Mercury on üks ajalooliselt oluline kustom, mis kogu teemat kõvasti populariseerinud ja seda 
tuntakse ka kui ühe tuntuima autona kustomite kuldajast - viiekümnendatest. Hirohata swappis autole 
vahepeal Cadillaci uue mootori ja seetõttu kutsuti seda toona ka Mercillac’i nimega, kuid pärast mitmeid 
omanikuvahetusi ja eri versioone on see endiselt teatud ikkagi kui Hirohata Merc. 
2017 aprillis, samaaegselt koos ikoonilise Gypsy Rose lowrideriga ja McGee Roadsteriga, lisati auto järjekorras 
seitsmeteistkümnendana ka Rahvuslikku Ajalooliste Autode Registrisse (National Historic Vehicle Register), 
märkimaks selle tähtsust USA autokultuuri ajaloos. 

Bob ostis auto 1952 pärast mereväest naasmist selge plaaniga, et tahab teha radikaalse kustomi. Kuna ta 
eelmine auto oli George Barrise käe all kerge modifitseerimise läbinud, siis viis ka oma uue projekti vendade 
Barriste töökotta. 
Sam ja George Barris ning Frank Sonzogni tegid kogu projekti valmis 97 päevaga. Bobi jutu järgi tundus auto 
küll esimesed 60 päeva niisama vedelevat, kuid 1952 Motorama oli lähenemas ja viimase kuu aja jooksul anti 
nii Mercury kui kahe teise projekti kallal kõvasti minna.

Masinale jäi vähe kohti, mida poleks modifitseeritud, alljärgnevalt mõned neist:
B-piilarid eemaldati ning autost sai hardtop, piilarite asemele tehti ettepoole kaldu kujuga aknaraamid, 
katus on madaldatud (chopped) eest 4 ja tagant 7 tolli; tagumine klaas jäi originaal, kuid kallutati sobiva 
flow jaoks ja vihmarennid eemaldati.
Esitiibasid pikendati 10cm võrra ning tuled “uputati” (uputamise kohta paljud ütlevad küll ainult “frenched” 
ja eesti keeles justkui olekski “uputamise” näol vaid üks sobiv nimetus, kuid tegelikult on sellel trikil veel 
omakorda paar erinevat varianti - frenched, recessed ja tunneled, vastavalat sellele kui sügavale tuled paigutati. 
Siinsel juhul on tegelikult tegu recessed ja tunneled vahepealse versiooniga, sest frenchimisel jäeti tuled 
serva suhtes tasa, recessed ja tunneled puhul aga viidi tuled sügavamale keresse). 
Et asi oleks tasakaalus, siis pikendati ka tagatiibasid ning sinna uputati 1952 Lincolni tagatuled. 
Mootorikattelt, pagasiluugilt ja külgedelt sheiviti liistud, lingid ja muu kroom ning külgedele paigaldati 
hoopis 1952 Buick Riviera “spear”-tüüpi liistud. Pagasiluugi nurgad ümardati ning mootorikatet pikendati 
iluvõreni ja keskele tehti kõrgem hari elik “peak”. Iluvõre aga tehti kokku kolmest 1951 Fordi võrest ja 
suunatulede ümbrised iluvõre ülejääkidest, suunatule klaasid on aga pleksist ise tehtud ja frenched, elik 
ümbristega tasapinnas.
Tagaratastest eespoole külgedele tehti funktsionaalsed õhuvõtuavad, millega juhatati lisaõhku piduriteni 
ja kummagi scoop’i sees oli ilustamiseks kolm “hammast” 1952 Chevy iluvõrest. Rattad kaeti aga custom-made fender skirtidega.

Madaldamiseks lõigati esivedrudelt ära kaks ringi ning tagumistele lehtvedrudele paigutati kummalegi 
poole kaks pooleteisetollist (3.81cm) madaldusklotsi. Taga sätiti veidike ka raami ning vedrusid 
modifitseeriti de-arch’imise näol. Ühtlasi tuli ka kardaanitunneli kallal tööd teha, et kardaan selle madalduse 
juures ilusti ära mahuks.

Sisu polsterdati valge ja rohelise Naugahyde’ga (kunstnahabränd) rolls-and-pleats stiilis ning nupud 
armatuurlauale tegi Bob ise pleksiklaasist. Sellises stiilis nupud said hiljem väga populaarseks ja see on 
siiani levinud võte. Samas stiilis käepidemed tegi Bob ka pagasiruumis olevatele tööriistadele. Lisaks oli autos 
ka viieteistmeetrise pikendusjuhtmega kõlar, et piknikutel saaks muusika endale lähemale võtta.
Auto värviti ülevalt heleroheliseks ning küljeliistude sisse jäävas alas tumeroheliseks ja legendaarne Von Dutch 
(mitte rõivabränd, vaid inimene, kelle järgi bränd tehti) pintseldas armatuurlauale ka mõned pinstraibid.
Ratastele laia valge küljega rehvid, Cadillac’i sombreero-tüüpi ilukilbid ja lisaaksessuaarina esiklaasi nurkadesse 
kaks Appleton’i spotlight’i. Mingil lühikesel perioodil 1953. aastal olid tagatiibadel ka kaks futuristliku kujuga 
antenni, millede kohta saab rohkem lugeda siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...ry-antenna

Nagu toona suur enamus muid hotrode ja kustomeid, nii ka Bob’il oli see ainuke auto, mida kasutati igapäevaseks 
liiklemiseks. 1953 maikuus võttis ta ette ca 8000 kilomeetrise reisi Kaliforniast Indianapolisesse “Indianapolis 500” 
raames toimuvale autonäitusele.
Kaheksa päeva enne reisi otsustas Bob auto originaalse flathead’i vahetada välja 1953 Cadillac’i uue mootori 
vastu ja sellest tuli ka ülalpool mainitud toonane nimi Mercillac.
Reis oli läinud hästi, kuid et teed olid tol ajal veel kehvad, siis oli nii madala autoga sõitmine paras kunsttükk 
ning tagasiteel otsustati mugavuse mõttes tagasillast kummaltki poolt üks kahest pooleteisetollisest 
madaldusklotsist eemaldada. Näitusel võideti aga esikoht.
Reisit saab veidi lugeda ja rohkem pilte näha siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...n-a-kustom

Viiekümne viiendaks aastaks oli Merc võitnud Californias erinevatel näitustel juba 26 auhinda, mis oli tollel 
hetkel rohkem kui ühelgi teisel autol. Kokku on Hirohata Merc võitnud väidetavalt 184 auhinda ning figureerinud 
paljudes ajakirjades ja esikaantel ning lisaks osales ka filmis Running Wild.

1955 müüs Bob auto maha ja uus omanik sattus kahe aasta pärast sellega õnnetusse, kus masinal sõideti 
juhipoolne külg üsna loperguseks. Tehti muidugi korda, aga nüüd värviti terve auto kuldseks, sest maaler ei 
suutnud match’ida avokaadorohelist värvi, millega George Barris oli auto vahepeal, ilmselt 1954, üle värvinud. 
Avariist ja taastamisest saab lugeda siit:
https://www.customcarchronicle.com/cc-bu...sideswiped

Vahepeal vahetas masin veel mitmeid omanikke, kuni 1959 ostis selle kuueteistaastane Jim McNiel, kes 
kasutas autot igapäevaselt ‘64. aastani, mil abiellus ja auto garaaži paigutas. Väidetavalt jäi ta pruudilegi 
silma just tänu sellele autole

Kaheksakümnendatel peeti autot lõplikult kadunuks ja seetõttu lasi üks huviline, Jack Walker, omale ehitada 
Hirohata Merc’i klooni. Tööga alustati 1983 ning projekt sai valmis 1985. Kloon tuli välja peaaegu samasugune, 
ainsateks silmapaistvamateks erinevusteks on stange bumperguard’id ja puuduvad Von Dutch’i straibid.
1988. leiti siiski ka originaalne auto Jim’i garaažist üles (netti ju sel ajal polnud, et otsimist ja omavahelist 
suhtlemist lihtustada). 1998 lasi Jim Mercury taastada oma hiilgeaja välimusse ning autot saab siiani aeg-ajalt 
näitustel näha. 2011 käis Merc “Custom Motor Show” raames Rootsiski.

Bob Hirohata tapeti (shot and killed execution style) 14. mail 1981 kui ta oma vanemate maja ees parajasti 
autol õli vahetas ning roima pole siiani lahendatud. Põhjuseid täpselt ei teata, aga ühe versioonina levib info, 
et Bob nägi pealt mingit kuritegu ja oli kohtus tunnistajaks ning seetõttu “kahjutuks” tehti:
“It's reported that it's connected to working with his parents who owned an insurance company and parking 
lots in downtown L A., he witnessed a crime of some type and testified against the criminals who ended up in jail.”
Tsitaat pärit siit lingilt: http://justacarguy.blogspot.com/2018/02/...rcury.html

Hirohata Mercury kohta saab veel lisaks lugeda näiteks siit artiklist:
https://kustomrama.com/wiki/Bob_Hirohata's_1951_Mercury

Järgmiste kordadeni!
Jarmo
#kustomkool

[cesium]

Aitan teemat täiendada, loodetavasti Jarmo ei vihasta väga.
jjlightning kanalil palju vanning-u teemalist videomaterjali omanikega seletamas, mis toimub.

[Jarmo]

Aitan teemat täiendada

Muidugi, väga hea.
Custom vännid on igal juhul ka teema, mida kindlasti vaja kajastada. Ise pole lihtsalt veel väga jõudnud.