Munakülas.
Pealinnast mõned kilomeetrid väljas asub Loo asula. Kohalik pensionär Kalle on omale Õhtulehe ajakirjanikud külla kutsunud, et rääkida minevikust ja olevikust. "Mis seal ikka, olen ju kogu elu töötanud linnuvabrikus haudetsehhis lihttöölisena," meenutab Kalle ja surub huultele pruunikarvalise karupildiga pudeli, millest nähtub, et valusad mälestused pole veel pinsipõlveski ununenud, "nii palju tibusi sai hukka, kui see niinimetatud taasiseseisvumine tuli" ja poetab üksiku joodikupisara. "Oleme näinud siin igasugu valitsusi ja ka lollusi, mis seal üleval tehakse, aga nüüd pole küll enam varsti muud, kui pane aga nöör kaela ja aidaa, " ei tee mees omale olukorda kirjeldades erilisi illusioone, "näiteks täna hommikul ei läinud mul auto käima. Savisaare valitsuse ajal sellist asja küll ei juhtunud! Mul oli korterisse varutud oma kuussada restitäit mune ja seda kraami sai alati kõige puhtama bensiini vastu vahetada. Mossel oli alati paak täis, kkurrat, alati! Ja nüüd? Poisikesed on ju kummivoolikuga viimasegi tilga piizdu pannud. Tagavararatas läks juba võla katteks. Mis siis edasi, kas pean nüüd omal ajal väljaspool ostujärjekorda soetatud rahvaauto sulidest nurgaadvokaatide ja kohtutäiturite kätte jätma? Ah mingu ka seenele!"
"Nojah, aga kes siis käskis omal ajal erastamisväärtpaberid välja võtmata jätta? Teised kõik võtsid ja suplevad rahas. Kuuse-Mati ostis juba oma poisile põllu peale korraliku kipsist maja ja maksab nüüd ka elekriküttearvet nagu mishka," sekkub jutuajamisse Kalle teinepool Liisamariia, " kui ma omal ajal tibusid sorteerisin, siis oli mul päris hea säärejooks ja ka kavalere kuhjaga. Aga valisin ikka selle haudetsehhi Kalle. Tõsi, ta oli küll üsna jõukas mees, kui veel selle munaäriga toimetas, aga nüüd meie pinsist enam Lõuna-Eesti ringreisideks ei jätku kahjuks. Hea et veel ühikatuba alles on, muidu poleks tõesti muud kui koli kalmistule. Autos ju talvel ei maga!"
"Ah, mis sest ikka enam rääkida," ühmab Kalle," isegi võsa-pets käis siin, aga nihhjuaatki kasu polnud. Ma ei saa aru mis riigis me elame!!! Noortel tööd pole, pensionäär kerjaku poe juures, no mida? Vot omal ajal olid asjad paigas, palgapäeval laoti 150 rutsi peo peale, kakssada tegin kõrvalt - käisime isegi ühel suvel Musta mere ääres ära. Lapsi meil ei ole ja korralik pensionisammas oli kogunenud, kui see niinimetatud vabanemine tuli, nüüd aga pühi ENE-de vahele peidetud rubladega ainult perset, muud sellega teha pole midagi. Ei ole mina enam raha näinud - andsime ju eidega oma pangakaardid selle toreda sotsiaaltöötaja kätte hoiule, kes meile vahel õlut ja suitsu toob. Muidu ei tunneks üldse, et riik oma alamaist hoolib, nüüd siis natukenegi, kus tunned, et sa oled olemas. Küll leiab kuskilt ka mõne leivakontsu ja ehk veame eidega ikkagi kõrge vanuseni välja," jätkab vanahärra lootusrikkamal toonil. "Üüriraha saame ka kuidagi kokku, kui teinekord õnnestub uue kortermaja ees seisvatelt autodelt mõni valuvelg küljest kruttida. Ma panen ikka korralikud vana kuuga lõigatud puupakud alla, mitte ei lase autot lihtsalt läraki poriauku, nagu need Kallavere pätid teevad. Rehvi võtan maha ja viin jäätmejaama, mul ju kõik eeblid-värgid olemas. Valualumiinium on aga metallikokkuostus kõrges hinnas. " sedastab Kalle, et kõik pole siiski nii lootusetu, kui algul paistis." Me oleme ikkagi korralikud inimesed, rääkigu teised mida tahavad."