[Formika]

Sai siin aastavahetusel kaasfoorumlastele lubatud, et uuel aastal tulen välja natuke kõvema ja tõsisema projektiga kui senised. Kardan, et veel raskemaga kui senised M1-d ja ZIL. Muud KGB-lased ja Zis 110 selle kõrval ikka kukepea. Võrreldav võibolla Hr. Indrek Sirk-i ennesõja aegse Audiga. Kunagi sai siin mingis teemas isegi mainitud esimesest Vene limusiinist L-1-st, mida tookordsed ajalehed häbenemata kutsusid ka Sovetskii Buick-s. Sellest ka minu postituse pealkiri. Lihtsalt konspiratsiooni mõttes selline pealkiri pandud, sest lihtsalt ei soovi idanaabrite kõrgendatud tähelepanu alla sattuda.
 Kõigepealt siis autost L1 üldiselt, selle saamisloost ja õnnetust lõpust niipalju, kui mul on õnnestunud teada saada nende aastate jooksul. 1930-ndate alguses tuli Moskva isakestel idee hakata tootma kodumaist limusiini partei ja valitsuse kõrgematele tegelinskitele. Pilgud pöörati ookeani taha ja valiti välja 1932 a Buick mudel 32-90. Ja nüüd hakkab pihta nõukogude süsteemile omane vassimine ja valetamine. Etalon. komplektne Buick saabus Leningradi Krasnõi Putilovets-i tehasesse 1932 a septembris. Nüüd järgneb kiidulaul, kuidas Putilovlased võtsid selle auto koost lahti, tegid üle 5000-st detailist joonised ja ja tootsid kõik need jupid ülimalt lühikese ajaga ja valmistasid esimese partii 6 autot 1 mai 1933a paraadiks. So. 6 kuuga tegi tehas, kus polnud varem ühtegi autot toodetud, tolle aja kohta väga keerulise auto valmis ülilühikese ajaga. Pilt siis nendest esimesest 6-st autost, mis tõesti valmisid õigeks ajaks.
   
 Noh tegelikkus palju proosalisem. Ameerikast osteti vajaminevad jupid ja Putilovi tehases pandi need autod lihtsalt kokku. Ja ega see kokkupanek ka teab mis kvaliteetne polnud, sest peale Mai paraadi sõitsid need autod Moskvasse isakestele ettenäitamiseks. Moskvasse nad jõudsid, Stalin sai rahulduse aga sellega kogu pidu ka lõppes. Tagasiteel Leningradi andsid kõik 6 autot otsad erinevate probleemide tõttu. Kuidagi veeti need autod tehasesse tagasi ja putitati elule. Aga Stalin, kes kõike kuulis ja nägi kaotas huvi ja tühistas riikliku tellimuse 20 000-le autole ja Putilovi tehas jätkas tavapärase traktori ja tanki tootmisega. Enne jõuti veel 4 autot olemasolevatest juppidest kokku panna aga need kingite sõbralikule Mongooliale. Nende autode saatusest pole õnnestunud midagi teada saada. Vaevalt neil pikka eluiga oli. Kogu dokumentatsioon anti üle Moskva Stalini nimelisele tehasele, kellel läks nüüd 3 aastat ZIS 101 tootmisse rakendamiseks. Tehti see selle sama Buick 32-90 baasil, ainult lihtsustatud kujul. Eks nende erinevuste juurde tuleme tulevikus tagasi kui konkreetsete asjade juurde jõuame. Siis saab ka ZIS 101 ja Buiki sarnasutest pajatada. Kere muidugi neil täiest erinev. ZIS 101 oma lasti hiljem Ameerika firmal BUDD disainida ja selleks valmistati ka vastavad stantsid USA-s.
   
 Kuidas mul õnnestus selle essu sisse jälle astuda ja endale võibolla vesi peale tõmmata, proovin õhtul kirja panna. Alguse sai see umbes 5 aastat tagasi ja vaja natuke vanu märkmeid sirvida, et järjestus õige saaks ja poleks vaja aja kulgu segi ajada.

[Formika]

Jätkame siis memuaaridega. Mõned head aastad tagasi, kui ma tegelesin oma esimese tõelise projektiga, Gaz 23-ga, olles selle projekti algfaasis ja aasta siis oli 2015, tuldi mulle pakkuma ZIS 101-te. Olin hirmsasti täkku täis ja sõitsin Harkivisse seda imelooma vaatama. Auto oli täielik ront. Paigaldatud olid ZIM-mi mootor ja sillad. Hinda küsiti minu mäletamist mööda 15 000.-$. Mees väitis, et originaal sillad ka olemas. Veeti mind teise platsi peale, kus lebas nii esi, kui taga sild, mõlemad küllaltki komplektsed, mehhaaniliste piduritega. Pildistasin need üles ja lubasin hommikuni mõelda. Sillad siis sellised.
   
   
   
Sellitasin siis hotellis ja uurisin seda ZIS 101 asja, kuna mingeidki teadmisi sellest autost ei olnud. Üks asi sai kiiresti selgeks, tegu üliraske projektiga ja mina tookord maadlesin oma GAZ 23-ga, mis oli ka omajagu puntras. Aga mingi kuradike oli sees ja und ei tulnud, siis hakkasin seda ZISsi värki täpsemalt uurima ja kui ma leidsin pildid ZIs.si transmissiooni kohta, sai ruttu selgeks, et mulle näidatud sillad teps mitte ei kuulu sellele isendile. No siis oli mulle selge, et ZIS jääb seekord ehitamata. Ühesõnaga järgmine päev tegin müüjale selgeks, et tegu pole mitte ZIS sildadega ja ilma nendeta on see ront liiga kallis. Sillad sai põhjalikult üle vaadatud aga mitte ühtegi koodi ega muud märget neil ei leidunud. Keegi ei osanud midagi ka pakkuda. Endamisi arvasin, et tegu võib olla mingite sõjaaegsete trofee auto sildadega. Sildu ei põletanud vaid lubasin kodus asja uurida ja uuesti ühendust võtta. Ise 100% kindel olles, et seda masinat ma küll ei osta. Tagasi kodus olles oli eesmärk välja uurida, mis masina sildadega tegu. Uurisin igasugu Saksa autosid, võtsin ette Vene keelse Wikipedia ja uurisin veel ZIS 101-te ja seal all näitab noolekestega nii eelnevat kui järgnevat mudelit. Eelnev mudel oli L1. Minu jaoks täiesti tundmatu maailm. Huvi pärast hakkasin süvenema ja kuidagi hakkas koitma, et mulle pakutud tagasild kahtlaselt sarnane selle Harkivis vedeleva tagasillaga.
Uurisin rohkem selle L1 kohta ja kuskilt lugesin, et üks neist autodest saadeti Harkovisse, tolleaegsesse Ukraina pealinna, partei ladvikut sõidutama. Muidugi ega ma nii naiivne nüüd ka ei ole, et 100 % kindel olen et just need sillad just L1-le kuulusid. Aga nüüd võin 100 % väita, et need kuuluvad 1932 a Buick-le. Aga minu arust on tõenäosus, et 32 aasta Buick sillad sattusid Harkivisse veel ebatõenäolisem. Oli ju ülemaailmne majanduskriis ja autosid toodeti/osteti küllalt vähe. 
 Ühesõnaga see ZIS 101 osteti ära ja mis tast saanud on ei tea aga neid valesid sildu ostja ei tahtnud ja lasin need Kiievisse tuua ja ostsin 500.-€ eest need ära. 
Kuna plaan oli juba mitu aastat tagasi ka GAZ A ära renoveerida ja olin endale selgeks teinud, et Ameerikast pole mingit probleemi auto osasid saada, siis kuradike kahe kõrva vahel muudkui kiusas ja plaan sündis. Tuleb üks L1 valmis ehitada. Oi kuis ma eksisin, tuli välja, et Buick pole Ford ja Buickile pole praktiliselt midagi saada. Sai siis ühendust võetud Buicki foorumi kaudu igasugu härradega, kes siis soovitasid osta paar pooleli jäänud restaureerimist. Muidugi kerkib nüüd kaasfoorumlastel üles küsimus, miks sa loll ei osta siis USA-st kohe valmis autot ja teised embleemid külge ja ongi L1 valmis. Ausalt öeldes mul ka kohe selline plaan aga 5 aasta jooksul pole Usa-s ühtegi Buick 32-90 müüki tulnud. Mis kõige uskumatum, inernetis pole leidnud isegi ühtegi fotot, sellest 8 kohalisest pikast Buickist. Lõpuks sain teada, et neid toodeti ime vähe ja 2-3 tükki ongi säilinud kusagil USA eramuuseumides. Aga üks oli ka Euroopas, mis sellest sai, natuke hiljem. Selgeks sai kohe see, et Buick tootis 1932 aastal nelja erinevat klassi masinat, ehk siis Mudeleid 50, 60, 80 ja 90. Mudel 50 oli 6 silindrilise mootoriga, Mudelid 6o 8 silindrilise, kuskil 4,5L mootoriga, ja Mudelid 80 ja 90 R8-d kuskil 6.0L mootoriga, kusjuures mudel 80 raam on kuskil 10 tolli lühem. Kõiki neid mudeleid toodeti mitmes erinevas kere margis. Näiteks mudel 90 tehti 5 erinevat varianti. JÄTKUB....

[Formika]

Ma loodan, et suudan õigesti järge ajada aga 5 aasta tegemisi küllalt raske joone peal hoida. Ikka tükib mõte mujale hulpima ja Nobeli kirjandus preemiaga mind pole ka õnnistatud, nii et tuleb leppida minu uit mõtetega. Lähme siis edasi. Umbes aasta hoidsin USA automüügi kuulutustel silma peal. e-buy ka sai ikka korra nädalas üle vaadatud, et kas midagigi pakutakse. Tulemus 0. Siis kolm aastat tagasi sai tehtud USA tuur ja koos GAZ A juppidega sai kiigatud ka Buicki kapsaaeda. Seni olin hankinud mõnede härrasmeeste kontaktid, kes kunagi olid ka suure vaimustusega alustanud oma Buicki renoveerimisega aga nagu pahatihti elus juhtub, vaim väsib ja motivatsioon kaob. Päris tühjade kätega ei jäänud, sain raami ja õige Mudel 90 raami. Eelmise omaniku plaan oli ehitada Buick Faeton, aga juba V8 mootoriga ja tänapäevaste sildadega. Nägin mitmeid Buicke aga kõik nad olid ümber ehitatud ja minule kõlbmatud. Selle aja sees lipsas ka oksjonitelt läbi paar originaalset Buicki aga teistsuguste kere tüüpidega. Nende alghinnad olid kuskil 120 000.-$ juures ja tõusid pakkumiste käigus kõvasti. Polnud ju mõtet ilusat autot hinge hinna eest tükkideks võtta ja uut keret käte vahel ehitama hakata. Ja mis kõige hullem, ei teadnud isegi mida mul täpselt vaja. 
 Ja siis saatus pöördus. Oma Hollandi tuttava kaudu sain teada, et tal üks sõber kolib oma ainsa tütre juurde Uus Meremaale aga tal pisike auto muuseum ja paneb oma autod müüki. Seal kogus oli ka 1932 a Buick Model 67.
   
Ja mis kõige tähtsam, täielik originaal ja kuna mehel oli müümisega kiire, hind ka mõistlik. Jube huvitava ajalooga auto. 1940 aastal, kui sakslased vallutasid Hollandi, siis Hollandlased tegid mingi provokatsiooni sakslaste vastu ja kasutati seda autot. Suures hirmus müüriti see auto ühe pagari töökoja seinte vahele, lootes seda sakslaste eest kaitsta ja oma tempe varjata. Mehed saadi ikka lõpuks kätte ja lasti maha aga auto vajus unustuste hõlma kuni avastati alles 1972 aastal. Eks ta anti siis pärijatele tagasi ja sealt sattus ta juba sinna eramuuseumisse. Kõige selle jutu kohta anti mulle ka vanad ajalehe artiklid kaasa, kus juttu selle auto leidmisest. Muidugi seda autot enam suurt ei kasutatud. Kuigi aeg oli oma töö teinud ja näiteks väljalaske kollektor oli puru. Töö Hollandis kallis ja omanik lasi selle asemel mingi käki kokku keevitada. Ka oli üks mootori pool värvitud siniseks ja teine pool jäänud siis originaalseks ehk roheliseks. Ka olid välja vahetatud mõned juhtmed. Aga eks 8 aastat oli autot ekspluateeritud ka. Tõin ta Eestisse. Värvisin pool mootorit jälle roheliseks, vahetasin juhtmed, kutsusin komisjoni, 98% originaalsust ja must number. Käisin selle autoga ka O2 filmivõtetel, aga filmile jäi ta ainult mõneks sekundiks.
   
   
   
   
   
Kuna jutt veel väga pikk, enne kui me loo peategelase juurde jõuame, siis väike paus...

[Formika]

See viimane pilt hämaras garaazis moblaga tehtud, pole suurem asi. Aga jätkame sealt kuhu pooleli jäi. Nüüd siis oli mul suure venna Buick 32-90 väike vend Buick 32-67. Täiuslik koopia ainult väiksema mootori, väiksema teljevahega ja lühema kerega. Muus osas täpselt samasugune. Sain ka lõpliku selguse, et Ukrainast ostetud sillad kuuluvad tõe poolest Buick-le või L1-le. Kirjandusest lugesin, et L1-l olid reguleeritavad hoobamortisaatorid, mis olid nii keerulised, et hilisemal mudelil ZIS 101 neist loobuti. Minu 67-l on need ilusti olemas. Tegelikult tegemist ülima haruldusega. Tänapäevani säilinud Buickidel on need olemas mõnel üksikul. Alloleval pildil on roolisambast paremal seda reguleerimis kangi näha. Valida sai 6 jäikus astme vahel.
   
Sellest kangist jookseb hoovastik kõigi nelja amortisaatori juurde. Kui mõelda, et autol on mehhaanilised pidurid, siis neid hoobasid ja võlle on omajagu, mis tingiski vajaduse muretseda paralleelne originaalne auto. 
Minu haiglane huvi selle L1 vastu pani tegutsema ka mu idanaabritest tuttavad, kes hakkasid ka oma kollektsiooni sellist autot ihalema. Neil rahalised võimalused tohutud suuremad. Agentuur pandi tööle ja leitigi Hollandist "originaalne" Buick 32-90. Siis selline.
   
   
Kiidulaul oli kõva, mind kutsuti Peterburi asja üle vaatama ja tegema nimekirja vajaminevatest juppidest. Kuna olin eelnevalt endale Buicki põhjalikult selgeks teinud, siis vist kedagi kompetentsemat ei leitud. Muidugi minu hinnang oli meestele väga vähe rõõmu pakkuv. Paigaldatud oli V8 mootor koos automaat käigukastiga. Vale esi ja taga sild, vedrustus, amordid, kardaan. Ümber ehitatud täielikult elektri süsteem. Puudu keskmised istmed. Ühesõnaga peale kere ja raami ei midagi. Nüüd on poolteist aastat tegeletud doonori otsimisega aga tulemust pole. Mott ka meestel maha käinud. Järgneb...

[Formika]

Nüüd siis oma auto juurde tagasi. 2019 aasta sügisel sai USA teekond jälle jalge ette võetud. Kõigepealt Hershey retroauto juppide laat, mis on vaieldamatult suurim seda sorti üritus USA-s. Nimekiri kõige vajalikuga kaasas, pildid moblas, mott kõrgel, tulemus null. Kuna aastaid oli suheldud igasugu Buicki fanaatikutega, siis ootasid paljud mind külla, et oma saavutustega kiidelda ja minu lootus, et mulle ka midagi pudeneks. Lootused ei läinud tühja. Paljudel oli oma projektide jaoks paar kolm doonorit muretsetud. Sain väga korraliku kere. Mitte küll 32-90 oma vaid 32-91 oma. Pikkuselt lühema, aga 4 ukselise. Ilma tagumiste külgmiste akendeta. Sain tuled, kaitserauad, iluvõre ja palju muid vidinaid. Sain ka veljed, kodaratega, aga mitte sellised, nagu oli L1-l. Nende velgede juurde tulen hiljem tagasi. See pikem jutt. Lootusetu paistis seis mootori osas. Tuleb välja, et väga nõutud kaup ja Vene seltsimehed pea kõik mis vähegi pakutakse kokku ostnud. On see mootor ju identne ZIS 101 mootoriga, mis on tegelikult L1 mootori edasiarendus. Kuna selgus, et originaalseid ZIS 101 mootoreid on säilinud ainult paar tükki, siis kõigile "originaalsetele" ZIS 101-le on paigaldatud need R8 buick 6L mootorid. Väliselt ongi neid raske eristada, eriti veel kui klapikambri kaanel olevad kirjad ka ümber teha. Nüüd siis olen oma memuaaridega jõudnud 2019 a lõppu ja tänaseks aitab. Jätkub homme...

[Peeter2]

Kogu üüratu respekti juures... aga venelased ostsid hunniku Buicki juppe, panid neist kokku Buicki, mille nimetasid L-1-ks; ja nüüd sa ostsid Buicki kere, tahad komplekteerida selle (ilmselt) originaalsete L-1 (Buicki) sildadega ja nimetada selle auto L-1-ks?

[Formika]

Kogu üüratu respekti juures... aga venelased ostsid hunniku Buicki juppe, panid neist kokku Buicki, mille nimetasid L-1-ks; ja nüüd sa ostsid Buicki kere, tahad komplekteerida selle (ilmselt) originaalsete L-1 (Buicki) sildadega ja nimetada selle auto L-1-ks?

 Jah, ehitan L1, see auto ju Buicki koopia ja tehtud originaal Buicki osadest, kuid on ka erinevusi ja nendeni veel jõuame. Ühesõnaga kõik saab olema originaalne ja täpselt nii nagu oli L1-l.

[Taaviw126]

Uhke värk. Midagi pole öelda. See et amortide jäikust sai kabiinist tellida on ikka ajupurustav.

See masin võis 30ndate Venemaal nagu kosmose laev välja näha. Inimesed punusid ise endale jalanõusid ja samal ajal härrad sõitsid sellistega.

Ajalooliselt äärmiselt huvitav masin.

Nagu ühes teises teemas vaieldud sai siis vähemalt Ameerika restaureerimis standardite järgi ei ole vahet kas leiad metsast auto ja taastad ära või paned ta juppidest kokku. Juppide päritolu ei ole oluline. Masin läheb kategooriasse "taastatud originaaliks". Täiesti originaaliks peetakse sealmaal täielikult restaureerimata masinat mis on super säilivuses. Niiet siin loodavat nasinat saab julgelt 100% originaaliks nimetada.

[Formika]

Nii, et aasta 2020. Veebruaris sain ühelt USA Buicki klubi koostöö partnerilt teate, et tema tutvusringkonnas tuleb müüki 1931 a Buick Model 80. Tegu küll teistsuguse mudeliga aga sama 6,0L mootoriga (tegelikult 5641 cm3) auto. Kui ma siin eelnevalt mainisin R8 6,0L mootorit, siis see natuke tinglik ja kõvasti ümardatud. Tõe huvides toon ära ka õiged numbrid.
 Buick Model 80/90 ja L1 mootor 5641 cm3, surveastmega 4,4 ja 105 hp.
 Võrdluseks ka ZIS 101 mootor, mis üleviiduna meetermõõdustikku sai 5750 cm3 surveaste tõsteti 5,5-le, kuid hobuseid tuli juurde ainult 5, ehk kokku 110.
Pakutav auto 31-80 siis selline.
   
   
   
   
   
   
   
Hinnaks küsiti 19 000.-$. Suure kauplemise peale lubati selle raha eest ka Marylandi sugulaste juurde ära viia.  Mootor oli müüja jutu järgi 10 a. tagasi remonditud, Peale selle sõitnud väga vähe, ainult mõnel üritusel. Kere ja muude tööde kvaliteet küllalt vilets. Igalt poolt vaatab vastu nn "üle perse tegemine" Kuid minu jaoks see polnud tähtis. Mootor oli tehtud heas firmas ja tööde maksumus, mulle esitatud tšeki alusel 5999.-$. Koos mootoriga käigukast ja ka istmed, mis 31 ja 32 a mudelil samasugused. Istmetest puudu veel keskmise rea klapptoolid. Need tõenäoliselt jäävadki leidmata ja mis kõige hullem pole teadagi millised need välja nägid. Momendil plaan panna sinna ZIM-mi omad, need mul olemas aga tõenäoliselt olid nad sarnased ZIS 101 istmetega.  Peale selle saan kasutada hulgaliselt pisividinaid, mis ka ühtivad nendel kahel mudelil. Muidugi ka sillad, milledest tagumine sama aga esisillal on väikseid muudatusi tehtud. Kogu ülejäänud krempli koos sildadega müün Peterburi poistele maha ja loodan enamuse rahast tagasi saada. Nimekirja kõige ülemises otsas olid ikka veel amortisaatorid ja veljed. Amortisaatorite asi lahenes 2020 suvel, kui e-buy-sse ilmus müügile komplekt renoveeritud õigeid amorte. Hind küllaltki kirves 2500.-$. Aga teades, kui defitsiitse asjadega tegu, tuli kohe ära osta. Nüüd nagu kõik kirjas, mis ühist Buick-l ja L1-l. Pärast pausi tulen tagasi ja teeme juttu erinevustest. Neid küll vähe, aga siiski.

[TeeTL]

Kui hangitud on mudel 80 ja L1 põhines mudel 90-nel, kas siis erinevus, et model 80 ja 90 raami pikkused erinevad, ei mängi rolli? 

//Selgeks sai kohe see, et Buick tootis 1932 aastal nelja erinevat klassi masinat, ehk siis Mudeleid 50, 60, 80 ja 90. Mudel 50 oli 6 silindrilise mootoriga, Mudelid 6o 8 silindrilise, kuskil 4,5L mootoriga, ja Mudelid 80 ja 90 R8-d kuskil 6.0L mootoriga, kusjuures mudel 80 raam on kuskil 10 tolli lühem.//

[Formika]

Proovin eelmängule joone alla tõmmata ja siis saab juba restaureerimise kallale asuda. 
Suureks probleemiks on veljed, neid autol 6 tk. Mitu aastat olin arvamusel, et vot veljed on Putilovi tehase oma toodang. Kuni juhus viis kokku mehega USA-s, kes juba aastaid renoveerib või õigemini üritab renoveerida 1930 a Buicki. Käisin seda vaatamas lootuses leida midagi enda projektile. Esimese asjana jäid silma veljed. Need olid samasugused, kui L1-l.
   
Sellised veljed olid 1930 aasta Buick-l tellimis lehel. Paistab, et küllaltki ebapopulaarsed, sest 1931 ja 1932 a mudelitel neid enam ei pakutud. Tõenäoliselt ameeriklased eelistasid ilusamaid velgi, kas siis metall või puu kodaratega. Venelastele tõenäoliselt pakuti partiid plekkvelgi soodsa hinnaga või mängis ka rolli Vene teede närune olukord, igatahes alla pandi plekkveljed ja see on üks suuremaid erinevusi Buick-i ja L-1 vahel. Raamiga koos sain ka 6 velge aga need on metall kodaratega, ehk sellised nagu minu 67 mudeli Buickil.
   
31-80 on all puukodaratega veljed ja ka ainult 4 tk.
   
Ameeriklane on muidugi nõus vahetama oma plekkveljed minu kodaratega velgede vastu, kusjuures kõik kulud tuleb minul kanda ja see pole odav lõbu. Saata pakk Coloradosse, maksta kõik Usa tollid ja jälle saata pakk Eestisse ja uuest kõik tollid. Kokku minu arvestust mööda üle tonni. Ja ikkagi 2 velge puudu.

 Nüüd küsimus tarkade klubile, kas meil on keegi võimeline neid kodar velgi ümber tegema L1 velgede sarnasteks. Lihtsalt need kodarad minema ja teistsugune sisu asemele. 

 Teine probleem on elektri juhtmestik. Aga sellele leidsin hiljaaegu lahenduse. Üks vanem härrasmees koos pojaga teeb USA-s kaabli komplekte ennesõja aegsetele autodele. Kirjutasin talle, et vajan 1932 a pika Buicki juhtmete komplekti. Vastas, et pole probleem aga kuna Ameerikas olevat vanade autode restaureerimise buum, siis ta enne 3 kuud seda teha ei jõua. Hullem asi, et mees aktsepteerib ainult sularaha või tsekki, teeb asja natuke keerulisemaks. Ütleb, et Juudi pankurid on röövlid ja ülekannet ta ei aktsepteeri. No sellega saan korda. Juhtmestiku eest küsis 400.-$
 Kolmandaks ma küll kindlalt väita ei saa aga 99% kindel, et näidikute blokk oli Vene keelne ja spidomeeter näitas kilomeetreid ja temperatuuri näitaja Celsiuseid.
 Neljandaks ilukilbid, mis meenutavad küll rohkem kapsleid on kirjaga Vene L ja 1. Sellised kapslid olid kasutusel Buickil 1931 aastani ja minu doonori ratta pildil on need hästi näha. Kuigi on küllalt viletsas seisus. 
 Ja muidugi embleem. Mitte enam Buick, vaid oma. Lasin selle teha Kiievi Juveeli tehases vanade fotode järgi ja sai väga ilus.
   
   
 Erinev veel ka radika kork. Buickidel on neid kahte sorti. Ühed lihtsamad, mille esiotsas number 8 ja teised keerulisemad, naise figuuriga. Mul mõlemad olemas aga L1-l kasutati 1930 aasta korki, lihtsalt ümmargust nikeldatud. Mul see ka olemas, isegi ei mäleta, kust näppu jäi. Sellega siis eelinformatsioonile joon alla tõmmatud ja edasi siis päris töö juurde, millega sai sel nädalal alustatud. Tänan tähelepanu eest ja loodan et keegi viitsib ikka kõik selle läbi lugeda. Oma poeg ei viitsinud. Väsis enne ära.

[Formika]

Kui hangitud on mudel 80 ja L1 põhines mudel 90-nel, kas siis erinevus, et model 80 ja 90 raami pikkused erinevad, ei mängi rolli? 

//Selgeks sai kohe see, et Buick tootis 1932 aastal nelja erinevat klassi masinat, ehk siis Mudeleid 50, 60, 80 ja 90. Mudel 50 oli 6 silindrilise mootoriga, Mudelid 6o 8 silindrilise, kuskil 4,5L mootoriga, ja Mudelid 80 ja 90 R8-d kuskil 6.0L mootoriga, kusjuures mudel 80 raam on kuskil 10 tolli lühem.//

 Raami pikkus rolli ei mängi, kuna mul õige pikkusega raam olemas. Mootori osa on sama. Kere tuleb nii kui nii kahest autost kokku keevitada ja veel 15 cm pikkune jupp ka vahele. Eks seda on hiljem piltidelt näha.

[kris282]

Lugesin kõik läbi. Ootan juba uut osa  . Tore on lugeda põhjalikku teksti, kus on kirjeldatud valud ja rõõmud.
Pane aga edasi !!! 
Kris

[Brrr]

Istmetest puudu veel keskmise rea klapptoolid. Need tõenäoliselt jäävadki leidmata ja mis kõige hullem pole teadagi millised need välja nägid.

 Siin teemas on lisaiste näha.  https://forums.aaca.org/topic/157563-193...ass-sedan/

[pisipunk]

See on juba haigus (heas möttes) suure algustähega. Hakata ainult sildade pöhjal looma autot, mille kohta on ainult paar udust pilti, 0 dokumentatsiooni ja arvatavasti köik, kes kunagi seda elusuuruses näinud, on juba pörmu varisenud. Lihtsalt imeline.
Peale selle. Isiklikult mulle väga meeldivad sellised jutud-kirjatükid, kus lahatakse asjade taga ajamist. Näitab päriselu keerukust (mitte nagu discovery auto"restaureerimis"sarjades, kus enne reklaamipausi tuleb "ohkuratkurat seda juppi pole ja ei toodeta ja ei leia kuskilt kus snitti vötta ka" ja peale pausi "ah ei valehäire, lihtsalt teises sahtlis oli"). Ja köigele lisaks igal heal asjal ongi oma lugu taga, mida väsimatutele körvadele korrutada.

Suur austus ja kummardus.

[As TroSS]

Ülikõva , sa oled ikka täiesti segane 



Kas selle musta numbri Buick’iga käisid ka Lustisõidul? 
Kuidagi tuttav tuleb,et oleksin sea reaalselt eest ja tagant uurinud

[Aspelund]

http://alternathistory.com/korotkaya-zhi...lassa-l-1/

[Raivo]

Lootsin juba, et siin saab ka veljeteema käima tõmmata   .... aga see juba lahenes.

Seega viitan hoopis ühele teravamale pildile: https://a.d-cd.net/1IAAAgPVouA-1920.jpg
Kojamehi kõigile võrdselt ei jätkunud.

[Formika]

Ülikõva , sa oled ikka täiesti segane 



Kas selle musta numbri Buick’iga käisid ka Lustisõidul? 
Kuidagi tuttav tuleb,et oleksin sea reaalselt eest ja tagant uurinud

Poeg käis sellega suvel jah lustimas.

[Formika]

Lootsin juba, et siin saab ka veljeteema käima tõmmata   .... aga see juba lahenes.

Seega viitan hoopis ühele teravamale pildile: https://a.d-cd.net/1IAAAgPVouA-1920.jpg
Kojamehi kõigile võrdselt ei jätkunud.

 See väga hea pilt. Minu jaoks kõige tähtsam, et siit on hästi näha, et need autod olid kõik eri värvi. Poritiivad olid mustad aga kerede toon varieerub, mida muide oma otsingute käigus ka kusagil kirjanduses mainiti. Kahjuks täpseid toone ei tea enam keegi. Juttu oli sinisest ja purpurist/lillast ja hallist. Aga neidki toone ju sadu.