VANASÕIDUKITE REGISTER
15-09-2022, 20:16 PM
see hõbedane 126 on lausa kohutav! türklaste tiiva katted ja valge randiga rehvid ei kõlba kuhugi! rooliratas ei kuulu samuti antud autole.käigukangi nupp on samuti türklaste toodang.
16-09-2022, 11:38 AM
(15-09-2022, 20:16 PM)sturmbannführer Kirjutas: see hõbedane 126 on lausa kohutav! türklaste tiiva katted ja valge randiga rehvid ei kõlba kuhugi! rooliratas ei kuulu samuti antud autole.käigukangi nupp on samuti türklaste toodang.see jah jääb silma, et vene autodel kohtab tihti märkuseid stiilis - klamber vale, kruvi vale vms, "välismaa" autodel naljalt seda ei näe, leitakse detailide defekte. Aga eks nõukaaja autosid tuntakse lihtsalt paremini.
16-09-2022, 20:05 PM
(16-09-2022, 09:49 AM)hobiautod Kirjutas:ajastutruu tuuning.sellist rooli pole 126-le paigaldatud.selline rool tuli koos 140-ga.enam ei saagi aru millistes piirides on modifitseerimine lubatud.mina,naiivne nagu ma olen arvasin,et auto peab vastama sellele,millisena ta tehasest väljus(15-09-2022, 20:16 PM)sturmbannführer Kirjutas: see hõbedane 126 on lausa kohutav! türklaste tiiva katted ja valge randiga rehvid ei kõlba kuhugi! rooliratas ei kuulu samuti antud autole.käigukangi nupp on samuti türklaste toodang.Mis sellel roolil viga on? 1986 oli juba S il airbag peal.Ning ajastutruu tjuuning on lubatud.
18-09-2022, 12:22 PM
Viimane VAZ 2101.
Miks näen tihti karjuvaid vigu, mida ei ole tähele pandud?
Massjuhe?
Miks näen tihti karjuvaid vigu, mida ei ole tähele pandud?
Massjuhe?
18-09-2022, 21:48 PM
On muudki kriitikat tulnud seoses hindamisega, siis panen paar mõtet kirja, mis seotud SELLE auto hindamisega. Kuna Gaz 69 on natuke tuttavam auto, siis mõned tähelepanekud viimaseks hinnatud eksemplarist. Pühakiri, ehk detailide kataloog netis on leitav SIIT.
Sõidukile on paigaltatud CT230E starter, mis kuulub Gaz 51/52 mootorile. Peaks olema CT20. Ploki kraan mootori küljel peaks olema ПС7 on aga ВС8-1, ilmselt jahutusradiaatoril sama, kuid pildilt ei näe. Süütepooli ja jagaja vahelisel kõrgepingejuhtmel peaks olema vahel takisti СЭ-01. Kõrgepingejuhtmed on originaalis lakitud tekstiilkattega, kuid ei saa välistada, et paigaldati millalgi ka kummikattega. Salongisoojenduse radiaatoril on originaalil sissetulekul 90kraadine põlv. Antud autol see puudub. Ilmselt on kasutatud radiaatorina Uaz tüüpi radiaatorit, mis mõõtudelt identne, kuid puudub põlv ja toruots lühike. Veepumba lõdvik peaks olema tekstiilkattega, antud tänapäevane võrguga voolik, sama karterituulutusega. Õlifiltrisse sissetulev toru peaks olema põlvega (detail 298458-П) ja õlifiter ise keeratud veel 90 kraadi vasakule. Elektrijuhtmed peaks olema tekstiilkattega, kuid antud juhul mingi kile/teip vist.
Aktil märgitud, et märgutulede asukohad valed (5.6.3). Kui võtta aluseks Gaz 69-68 ELEKTRISKEEM, siis märgutuled on õigetes kohtades.
Tuvastatud on, et vedrukammitsatel on vedruseibid vahel (5.3.3), mida olema ei peaks. Tegelikuses näitab kataloog vedruseibide olemasolu. Saan aru, et eksperdid ei tea kõike, kuid mingitele asjadele keskendumine ja teiste tähelepanuta jätmine tekitab kõrvalseisjatele küll kergelt tunde, et reeglid on kuidagi venivamad.
Kunagi vist Väravamehaanik pakkus ühes teises teemas välja, et üks võimalus oleks panna sõidukid avalikule hindamisele. Auto pildid on kas 2 nädalat või kuu üleval ja kõik saavad kommenteerida. Loomulikult teemasse ja viisakuse piirides. Peale seda arutatakse asi ekspertide poolt läbi ja kui mahub protsendi piiresse, siis väljastatakse akt. Edasikaebamise võimalus puudub. Lihtsalt välistaks analoogsed olukorrad, kus meie autonduse ajaloos masslevinud sõidukil isegi starter on vale ja aktil seda ei ole. Lihtsalt huvilisele tundub hetkel asi kuidagi imelik ja süvenedes asja on olnud mitmeid kordi selline "vau, tõsiselt või" tunne.
Ps. Kuna ei tunne auto omanikku ega eksperte, siis palun ärge pikka viha pidage.
Sõidukile on paigaltatud CT230E starter, mis kuulub Gaz 51/52 mootorile. Peaks olema CT20. Ploki kraan mootori küljel peaks olema ПС7 on aga ВС8-1, ilmselt jahutusradiaatoril sama, kuid pildilt ei näe. Süütepooli ja jagaja vahelisel kõrgepingejuhtmel peaks olema vahel takisti СЭ-01. Kõrgepingejuhtmed on originaalis lakitud tekstiilkattega, kuid ei saa välistada, et paigaldati millalgi ka kummikattega. Salongisoojenduse radiaatoril on originaalil sissetulekul 90kraadine põlv. Antud autol see puudub. Ilmselt on kasutatud radiaatorina Uaz tüüpi radiaatorit, mis mõõtudelt identne, kuid puudub põlv ja toruots lühike. Veepumba lõdvik peaks olema tekstiilkattega, antud tänapäevane võrguga voolik, sama karterituulutusega. Õlifiltrisse sissetulev toru peaks olema põlvega (detail 298458-П) ja õlifiter ise keeratud veel 90 kraadi vasakule. Elektrijuhtmed peaks olema tekstiilkattega, kuid antud juhul mingi kile/teip vist.
Aktil märgitud, et märgutulede asukohad valed (5.6.3). Kui võtta aluseks Gaz 69-68 ELEKTRISKEEM, siis märgutuled on õigetes kohtades.
Tuvastatud on, et vedrukammitsatel on vedruseibid vahel (5.3.3), mida olema ei peaks. Tegelikuses näitab kataloog vedruseibide olemasolu. Saan aru, et eksperdid ei tea kõike, kuid mingitele asjadele keskendumine ja teiste tähelepanuta jätmine tekitab kõrvalseisjatele küll kergelt tunde, et reeglid on kuidagi venivamad.
Kunagi vist Väravamehaanik pakkus ühes teises teemas välja, et üks võimalus oleks panna sõidukid avalikule hindamisele. Auto pildid on kas 2 nädalat või kuu üleval ja kõik saavad kommenteerida. Loomulikult teemasse ja viisakuse piirides. Peale seda arutatakse asi ekspertide poolt läbi ja kui mahub protsendi piiresse, siis väljastatakse akt. Edasikaebamise võimalus puudub. Lihtsalt välistaks analoogsed olukorrad, kus meie autonduse ajaloos masslevinud sõidukil isegi starter on vale ja aktil seda ei ole. Lihtsalt huvilisele tundub hetkel asi kuidagi imelik ja süvenedes asja on olnud mitmeid kordi selline "vau, tõsiselt või" tunne.
Ps. Kuna ei tunne auto omanikku ega eksperte, siis palun ärge pikka viha pidage.
19-09-2022, 10:02 AM
Kaasfoorumlaste sturmbannführer, ZIL 131 ja Külahull kommentaarid on vastamist väärt. Need on edastatud hindajatele ning vastused saavad antud.
Üldises plaanis tuletan meelde, et meie pisikesel maal elab vaid 1,3 miljonit inimest võrreldes kogu maailmas elava ca 8 miljardiga. Kõik Eesti inimesed ei ole ka vanatehnikaharrastajad, rääkimata sellest, et kõik harrastajad oleksid spetsialistid. Vanasõidukite hindamine on nišitoode, inimesi selle tegemiseks on keeruline leida ning hindajadki on inimesed. Osa kõrvalekaldeid originaalsusest jääb märkamata teadmatusest, osa tähelepanematusest. Väga sageli on aga olukord selline, kus ei olegi võimalik tuvastada, kas tegemist on üldse kõrvalekaldega originaalsusest. Iga sõidukit, iga aastakäiku paraku viimase poldini ei saagi tunda. Seetõttu tuleb langetada kompromisse, mis mõnikord tähendab, et mõni kõrvalekalle jääb üles tähendamata ja mõni originaalne detail hoopis veaks loetud.
Esimese sammuna püüame selgeks teha, kas etteheited hindajatele on asjakohased. Kui jah, siis täname tähelepanu juhtimise eest ja püüame edaspidi paremini.
Konstruktiivne kriitika on igal juhul teretulnud ning parandab hindamiste kvaliteeti. Hindajate nimekiri ei ole ka lukus. Kui keegi tunneb, et tal on olemasolevate hindajatega samaväärsed teadmised ja oskused, siis on kandideerimine oodatud. Hindaja ei pea olema ühegi klubi liige, kuid hindajate nimekirja saab vaid klubide heakskiidul. Heakskiidu saamiseks tuleb ennast näidata ja saavutada respekt vanatehnikaringkonnas. Kord aastas toimub nö "ekspertide õppepäev", kuhu on oodatud ka muud huvilised. Sel aastal novembri lõpus. Kui on huvi, siis andke teada Tiit Taltsile, kes tegeleb osavõtjate registreerimisega. Kui ruum mahutab, siis on oodatud ka klubidesse organiseerumata huvilised. Klubide liikmed saavad oma osavõtust teatada läbi oma klubi.
Halvim tagasiside on tagasiside puudumine. Ükskõik, kellel on õigus ja kas üldse keegi on eksinud. Diskussioon on oluline. Aitäh selle eest.
Üldises plaanis tuletan meelde, et meie pisikesel maal elab vaid 1,3 miljonit inimest võrreldes kogu maailmas elava ca 8 miljardiga. Kõik Eesti inimesed ei ole ka vanatehnikaharrastajad, rääkimata sellest, et kõik harrastajad oleksid spetsialistid. Vanasõidukite hindamine on nišitoode, inimesi selle tegemiseks on keeruline leida ning hindajadki on inimesed. Osa kõrvalekaldeid originaalsusest jääb märkamata teadmatusest, osa tähelepanematusest. Väga sageli on aga olukord selline, kus ei olegi võimalik tuvastada, kas tegemist on üldse kõrvalekaldega originaalsusest. Iga sõidukit, iga aastakäiku paraku viimase poldini ei saagi tunda. Seetõttu tuleb langetada kompromisse, mis mõnikord tähendab, et mõni kõrvalekalle jääb üles tähendamata ja mõni originaalne detail hoopis veaks loetud.
Esimese sammuna püüame selgeks teha, kas etteheited hindajatele on asjakohased. Kui jah, siis täname tähelepanu juhtimise eest ja püüame edaspidi paremini.
Konstruktiivne kriitika on igal juhul teretulnud ning parandab hindamiste kvaliteeti. Hindajate nimekiri ei ole ka lukus. Kui keegi tunneb, et tal on olemasolevate hindajatega samaväärsed teadmised ja oskused, siis on kandideerimine oodatud. Hindaja ei pea olema ühegi klubi liige, kuid hindajate nimekirja saab vaid klubide heakskiidul. Heakskiidu saamiseks tuleb ennast näidata ja saavutada respekt vanatehnikaringkonnas. Kord aastas toimub nö "ekspertide õppepäev", kuhu on oodatud ka muud huvilised. Sel aastal novembri lõpus. Kui on huvi, siis andke teada Tiit Taltsile, kes tegeleb osavõtjate registreerimisega. Kui ruum mahutab, siis on oodatud ka klubidesse organiseerumata huvilised. Klubide liikmed saavad oma osavõtust teatada läbi oma klubi.
Halvim tagasiside on tagasiside puudumine. Ükskõik, kellel on õigus ja kas üldse keegi on eksinud. Diskussioon on oluline. Aitäh selle eest.
19-09-2022, 11:04 AM
Enne kui hindajad vastavad täpsematele nüanssidele, tuletan meelde olulise põhimõtte: tegu ei ole restaureerimiskonkursiga. Algne vajadus Musta numbri järgi tekkis olukorras kus kaasaegsete autode tehnilise ülevaatuse ja igapäevaste liiklusnõuete vahel hakkasid tekkima väga suured erisused, puukodaratega auto hüples piduristendil ja kolmerattaline kukkus hoopis kanalisse. Nüüd oleme oma 35 aastase välbaga jõudnud ajastusse, kus piduristend on elementaarne ja autode autentsuse hindamine on praktiliselt võimatu, sest keegi ei tea, mitu korda on "aju üle kirjutatud". Seega tuleb piir maha panna ja piirduda väljalaskeaastaga 1990, kuigi selle oleks võinud ka varasemasse aega tõsta. Vastava otsuse peab langetama Eesti Vanatehnikaklubide Liit.
Rehvid peavad olema õiges mõõdus ja õige markeeringuga. Liikluses ei tohigi kasutada vanu rehve, maailmas valmistatakse endiselt nii diagonaalrehve kui ka ajastukohase mustriga radiaalrehve. Igasugused valged triibud ja suured tähed jäävad uuniku omaniku südametunnistusele ja iga vanatehnikahuviline peab ise analüüsima, kas mood on ajatu või ajakohane.
Akude puhul eeldatakse samuti, et see võiks olla musta värvi, kui algselt ei olnud teisiti ja soovitav on erksad kleebised eemaldada. Valged kirjad ventilaatori rihma peal võiks musta markeriga üle värvida ja numbri võiks kinnitada autole või mootorrattale ajastukohaselt kenade poltidega kuigi seadus ei luba numbrit rikkuda sinna auke puurides. Huviliste ringkondades liigub ka omavalmistatud plekist aluseid, mis näevad samuti tagasihoidlikud välja. Uuematele autodele võiks numbri paigaldada ka kahepoolse teibiga. Igastahes GAZ 51 küljes on number eluaeg olnud poltidega kõvasti kinni, mitte plastikust numbrialusega.
Kõik muud tuuningud peaks olema "mõistuse piires" ja jätma autost korrektse mulje. Selle halli Mersu küljes on just sellele mudelile valmistatud tiivakoopa ilustused, loomulikult need tuleks aktis ära märkida, aga eemaldada pole vajadust, sest need poes saadaval olnud just sellele mudelile. Sama lugu on igasuguste käigukangi nuppudega ja roolikatetega. Kui terve auto ainult nendest koosnebki, siis see ületab hindajate valuläve, kui need aga on sellises mahus, et elementaarne tehnikakultuuri tasand on ikkagi säilinud, siis ei peaks see olema probleem.
Kokkuvõttes on oluline kõik erisused aktis ära märkida ja kui põhjust, siis ka punkte maha võtta. Loomulikult on meie riigi haridussüsteem vigastanud inimeste võimekust tulla toime vigade tunnistamisega, kõik tahavad olla perfektsed ja ületada künnist ja jätta endast muljet kui edukast ja hakkama saavast indiviidist. Püüame aga liikuda elus edasi ja lubada endale vigu, mis meid kaunistavad. Seega ei ole vaja saavutada uunikumi puhul 100 protsendilist autentsust, vaid olukord on vaja fikseerida ja kirjeldada. Las olla vale aastakäigu generaator, kui see on sarnane ja toimib hästi, peaasi, et see on õiges lahtris kirjeldatud. Kui hindajad sealt punkte ja protsente maha võtavad, siis tuleb vaadata, et need mujale alles jääks. Roostega ka nii, kui on ikka autentne detail aga veidi kulunud või rooste täppidega siis tuleks jumala rahuga lasta punkte maha võtta ja olukorda kirjeldada, mitte kõike üle värvida. Loomulikult on kusagil piir ja seda piiri hindajad hindavadki.
Soovime Teile huvitavad akte ja ajalooga tehnikat, mitte 100 protsendilisi akte ja tarvitamist kartvaid parketikaunitare!
Rehvid peavad olema õiges mõõdus ja õige markeeringuga. Liikluses ei tohigi kasutada vanu rehve, maailmas valmistatakse endiselt nii diagonaalrehve kui ka ajastukohase mustriga radiaalrehve. Igasugused valged triibud ja suured tähed jäävad uuniku omaniku südametunnistusele ja iga vanatehnikahuviline peab ise analüüsima, kas mood on ajatu või ajakohane.
Akude puhul eeldatakse samuti, et see võiks olla musta värvi, kui algselt ei olnud teisiti ja soovitav on erksad kleebised eemaldada. Valged kirjad ventilaatori rihma peal võiks musta markeriga üle värvida ja numbri võiks kinnitada autole või mootorrattale ajastukohaselt kenade poltidega kuigi seadus ei luba numbrit rikkuda sinna auke puurides. Huviliste ringkondades liigub ka omavalmistatud plekist aluseid, mis näevad samuti tagasihoidlikud välja. Uuematele autodele võiks numbri paigaldada ka kahepoolse teibiga. Igastahes GAZ 51 küljes on number eluaeg olnud poltidega kõvasti kinni, mitte plastikust numbrialusega.
Kõik muud tuuningud peaks olema "mõistuse piires" ja jätma autost korrektse mulje. Selle halli Mersu küljes on just sellele mudelile valmistatud tiivakoopa ilustused, loomulikult need tuleks aktis ära märkida, aga eemaldada pole vajadust, sest need poes saadaval olnud just sellele mudelile. Sama lugu on igasuguste käigukangi nuppudega ja roolikatetega. Kui terve auto ainult nendest koosnebki, siis see ületab hindajate valuläve, kui need aga on sellises mahus, et elementaarne tehnikakultuuri tasand on ikkagi säilinud, siis ei peaks see olema probleem.
Kokkuvõttes on oluline kõik erisused aktis ära märkida ja kui põhjust, siis ka punkte maha võtta. Loomulikult on meie riigi haridussüsteem vigastanud inimeste võimekust tulla toime vigade tunnistamisega, kõik tahavad olla perfektsed ja ületada künnist ja jätta endast muljet kui edukast ja hakkama saavast indiviidist. Püüame aga liikuda elus edasi ja lubada endale vigu, mis meid kaunistavad. Seega ei ole vaja saavutada uunikumi puhul 100 protsendilist autentsust, vaid olukord on vaja fikseerida ja kirjeldada. Las olla vale aastakäigu generaator, kui see on sarnane ja toimib hästi, peaasi, et see on õiges lahtris kirjeldatud. Kui hindajad sealt punkte ja protsente maha võtavad, siis tuleb vaadata, et need mujale alles jääks. Roostega ka nii, kui on ikka autentne detail aga veidi kulunud või rooste täppidega siis tuleks jumala rahuga lasta punkte maha võtta ja olukorda kirjeldada, mitte kõike üle värvida. Loomulikult on kusagil piir ja seda piiri hindajad hindavadki.
Soovime Teile huvitavad akte ja ajalooga tehnikat, mitte 100 protsendilisi akte ja tarvitamist kartvaid parketikaunitare!
Tõnu Piibur
5116265
19-09-2022, 12:20 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 19-09-2022, 12:22 PM ja muutjaks oli PlyVal64.)
(19-09-2022, 11:04 AM)Väravamehaanik Kirjutas: Enne kui hindajad vastavad täpsematele nüanssidele, tuletan meelde olulise põhimõtte: tegu ei ole restaureerimiskonkursiga. Algne vajadus Musta numbri järgi tekkis olukorras kus kaasaegsete autode tehnilise ülevaatuse ja igapäevaste liiklusnõuete vahel hakkasid tekkima väga suured erisused, puukodaratega auto hüples piduristendil ja kolmerattaline kukkus hoopis kanalisse. Nüüd oleme oma 35 aastase välbaga jõudnud ajastusse, kus piduristend on elementaarne ja autode autentsuse hindamine on praktiliselt võimatu, sest keegi ei tea, mitu korda on "aju üle kirjutatud". Seega tuleb piir maha panna ja piirduda väljalaskeaastaga 1990, kuigi selle oleks võinud ka varasemasse aega tõsta. Vastava otsuse peab langetama Eesti Vanatehnikaklubide Liit.Kunagi olin ka mina ekspert ja kõige esimene tuunitud auto sai minult allkirja. Täna seda nimekirjas enam ei ole aga oli sädelevsinine Mustang. See oli tuunitud suure hulga ajastukoahste VÕIMALIKE lisadega puuroolist Cragari velgedeni. USA-rauaga ongi see keiss, et seal on alati olnud tuunimine juba diileritasandilt popp! U. nagu nõukaautod said Konelas värskendust ja brittide valetpidiroollid või belglaste diislid on KÕIK algupäraselt tuunitud autod.
Teine teema: kohati ajab suisa närvi see, kuidas sel ajal isegi mitte veel sügelus isa munandikotis olnud tegelased raudkindlat väidavad, et "see ei olnud nii"! See 1986 Mersu keiss: minu sünniaasta on 1970 ja Emaga ostsime esimese UUE Mosse 1986 ehk u. sealt maalt saan ma öelda, et ma TEAN, milline oli TÄPSELT konkreetne rubiinpunane 2140 ja mis juppidest see koosnes. Kas keegi eestlastest ostis 1986 tuliuue S-klassi??? Selles suhtes on ka 1990 aus aastaarv sest sellest ajast hakkasime me ka uusi "välismaa" autosid ostma aga needki olid tihtipeale TUUNINGUD nagu Oettingeri isendid!!!
Küsimus tuleb esitada nii: KAS selliste lisadega auto sai sel aastal mistahes diileri müügisaalist välja veereda??? Kui vastus on JAH, siis on kõik korras. Kui mingi detaili kohta tuleb öelda EI, siis peab vaatama üldpilti ja originaaalsuse protsenti. Kui tõesti on sellise S-klassi rooliratta kasutamine 1986 aasta autol VÄLISTATUD ja see häirib tervikut olulisel moel (mida halli isendi puhul ju öelda ei saa), on kõik korras! Ja ka värv ei ole takistuseks, sest igasuguseid autoostjaid on olnud ja ei saa välistada, et mingi hall-diisel-automaat lasti enne registreerimist juba põrsaroosaks värvida ja siis on selle lauto originaalvärv ROOSA! Tehasest väljumise komplektsus ei huvita kedagi, OSTUHETKE SEIS peab olema autentsuse aluseks! Aga see on siis juba praeguse Omaniku poolse tõendamise küsimus. Lihtne näide oleks operatiivautod, mille puhul on autentsus just tuuningus mitte siia veetud suvalises kestas.
Kusjuures see teema oli meil Tõnu ja Kaspariga juba aastakümneid tagasi Türil asju välja mõeldes üheselt ühtmoodi mõistetav, mis oli ka algses Musta Numbri versioonis sees: muudetud otstarbega vanatehnika! Ja me pidime siis verinoorte Meestena "bussikoondisefaksimeestega" ehk vanakooli puristidega vaidlema ja OMA tahte peale suruma sest see oli ÕIGE ja tulevikku vaatav! Ma mäletan, et Tõnu tõi näiteks just Vihuri rallikad ja sisi "taadid", kes siis olit samavanad kui meie praegu, olid sunnitud nõusolevalt "mõmisema"sest avalikult ju seda öelda ei kannatanud. Sealt on tulnud mõminaräpp
Kogu herr Piiburi esmapilgulises puritaanluses rasketehnika restaureerimisel on Ta ALATI vaadanud seda harrastust laiema pilguga, kuhu sisse mahub ka "rikutud" värk. Vanatehnikaga tegeledes ja seda omamoodi kujundades peab maailmapilt vähe laiem olema! Ja nagu Tõnu ütles: tahad restaureerimsikonkursil Võita, on teine teema!
19-09-2022, 14:44 PM
(18-09-2022, 12:22 PM)ZIL 131 Kirjutas: Viimane VAZ 2101.Lugupeetud kaasfoorumlase esimesele küsimusele on võimatu vastata, kuid teisele küsimusele on sõidukit mittehinnanud eksperdi vastus järgmine:
Miks näen tihti karjuvaid vigu, mida ei ole tähele pandud?
Massjuhe?
Kindlasti on see massijuhe kaasaegne varuosa, kuid oma seatinast valatud klemmi poolest ikkagi VAZ-lik. Muul nõukogude autotoodangul pliist valatud klemmidega akujuhtmeid ei paigaldatud. Selle valatud klemmi sees on tegelikult peidus lisaks veel terasvits, mis aitab mutri päästmisel aku klemmilt haardest vabaneda. Visuaalsed erinevused originaalist on juhtme värvuses, jämeduses ja pikkuses. Ka on tinaklemmmi polt originaalil nelikant peaga. Võimalik, et konkreetsel autol kasutatud massijuhtmed paigaldati hilisematele mudelitele nagu 2108/2109, pole neid eriti uurinud. Kuigi akti pildil on VAZ originaal aku 6CT-55, siis võib pikema juhtme paigaldus tingitud olla kaasaegse aku kasutamisest tavasõitudel. Kõigil vene akudel, kaasa arvatud 6CT-55, kui neid vaadelda klemmid enda poole, on - klemm alati paremal ja + alati vasakul. Kaasaegsetel akudel reeglina vastupidi. Ja kui selline kaasaegne aku paigaldada sellele 2101-le, siis + juhtme klemm ulatub kindlasti aga massijuhtme klemm ei ulatu, kuna aku - klemm on nüüd ploki poolses servas.
Lisatud on pilt originaalsest massijuhtmest, pildistatud 1971 aasta VAZ 2102 pealt.
Seega jättes kõrvale esimese küsimuse ebakonkreetsuse, siis teises küsimuses tehtud märkus on õige. See ei ole tõepoolest täpselt mudelikohane detail. Sõidukit hinnanud asjatundjad märkasid nii massijuhtme pikkust kui ebatavalist värvi, kuid ei pidanud seda vajalikuks märkida, kuna ei osanud välistada, et varuosadetailina võis ka selline saadaval olla. Tulevikus osatakse sellisele detailile nüüd rohkem tähelepanu pöörata. Kindlasti ei ole selline kõrvalekalle takistuseks vanasõidukina tunnustamisel.
21-09-2022, 16:22 PM
(16-09-2022, 20:05 PM)sturmbannführer Kirjutas:Vastused ksf! Sturmbannführeri küsimustele. Tähelepanu juhtimine on põhjendatud ja märkused asjakohased. Vastused ükshaaval.(16-09-2022, 09:49 AM)hobiautod Kirjutas:ajastutruu tuuning.sellist rooli pole 126-le paigaldatud.selline rool tuli koos 140-ga.enam ei saagi aru millistes piirides on modifitseerimine lubatud.mina,naiivne nagu ma olen arvasin,et auto peab vastama sellele,millisena ta tehasest väljus(15-09-2022, 20:16 PM)sturmbannführer Kirjutas: see hõbedane 126 on lausa kohutav! türklaste tiiva katted ja valge randiga rehvid ei kõlba kuhugi! rooliratas ei kuulu samuti antud autole.käigukangi nupp on samuti türklaste toodang.Mis sellel roolil viga on? 1986 oli juba S il airbag peal.Ning ajastutruu tjuuning on lubatud.
1. Poritiibade äärtes olevad roostevabad ehisliistud – kuna tegemist on ajastukohase lisavarustusega, mis on valmistatud just sellele mudelile, siis ei loeta seda veaks. Ei ole teada, et tehases oleks selliseid ehisliiste paigaldatud, kuid see ei ole välistatud edasimüüjate poolt või on sõiduki omanik selle ise vahetult pärast ostmist paigaldanud. Seost Türgiga ei ole tuvastatud.
2. Valge randiga rehvid – mahutuvad samuti ajastukohase lisavarustuse alla, kuid ei ole andmeid, et auto oleks tehasest selliste rehvidega välja sõitnud. Ei saa välistada, et edasimüüjad või auto kasutajad tegid seda juba auto esmase kasutusele võtu ajal. Hindajad ei ole kujundanud ühtset seisukohta valgete rehvikülgede osas, mistõttu erinevatel hindajatel on suhtumine ja punktid erinevad. Nõutav on, et tegemist oleks õige rehvimõõdu ja -tüübiga.
3. Puust käigukangi nupp – on ka ajastukohane lisavarustus, kuid konkreetne nupp on erinev valmistajatehase pakutust.
Üldise praktika kohaselt oleks pidanud need asjaolud olema märgitud ka aktis ning vähemalt käigukangi nupu märkus oleks toonud kaasa ka punktide korrigeerimise. Kas eelnevad detailid on „kohutavad“ ning „ei kõlba kuhugi“ on väärtushinnang, mida ei ole võimalik mõõta. See jääb sõiduki omaniku ja kõrvaltvaatajate maitse- ning kultuuriküsimuseks.
4. Rooliratas – kuigi sellele konkreetsele autole oli juba tehaseandmete kohaselt paigaldatud turvapadjaga rool, siis konkreetne rooliratas ei ole mudelikohane. Selles osas on kriitika täiesti asjakohane ning tänu siinsele diskussioonile on leitud sellele autole ka mudelile sobiv turvapadjaga rooliratas.
Konkreetne sõiduk on uuena müüdud Šveitsis (säilinud on ka edasimüüja kleebis) ning selle varustus on tavavarustusest oluliselt erinev. Kasutuspiirkonda ja eriliste lisadega mudelit arvestades ei ole välistatud, et tuuningelemente lisati juba edasimüüja poolt. Täpsemal vaatlusel tuvastati sõidukil veel kõrvalekaldeid, millele ei osatud varem tähelepanu pöörata.
Eksperdid on tänulikud tagasiside eest. See on meie ühine hobi, keegi meist ei ole ideaalne. Protsendinumbri üle võib vaielda, kuid konkreetne sõiduk on ka aktis märkimata jäänud kõrvalekaldeid arvestades siiski ületanud vanasõidukiks tunnustamise lävendi (antud juhul pidi originaalsus olema 95%).
Veidi ka üldisemaid põhimõtteid.
Sõidukil saab olla mitu originaalsusvarianti:
- Varuosakataloogi järgne komplektsus
- täpselt tehaseväravast väljasõitmise seisukord (võib erineda kataloogist)
- edasimüüja poolt kliendile üleandmise ehk nn esmase registreerimise seisukord
- ajastukohaste tuuningelementidega (arvestades sõiduki mudelit ja kasutuspiirkonda)
- hilisem kasutusotstarbe muutmine (raamautole ehitati tuletõrjeauto vmt)
- kapitaalremont (Tartu Autoremonditehase TA-6, Koeru „Volga“)
Vanasõidukina tunnustamisel on aktsepteeritud kõiki variante. Kui on erinevused tehase seisukorrast, siis on üldjuhul sellele viidatud ka aktis. Praktikas on tulnud loomulikult ka ette, kui sellised märkused on jäänud tegemata. Hinnang originaalsusele ja punktid sõltuvadki sellest, milline variant on aluseks võetud.
Tänan kõiki konstruktiivse diskussiooni eest, mis lisaks foorumipostitustele on toimunud aktiivselt ka "kuluaarides". GAZ 69 osas saabub ka varsti tagasiside.
« Järgmine vanem | Järgmine uuem »
Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: einota, MargusL, Raudpats, 16 külali(st)ne