10-02-2021, 20:49 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-02-2021, 21:01 PM ja muutjaks oli vurle.)
Hääd foorumlased!
Alustan uustulnukale kohaselt - olles juba mitu aastat siin lugenud, kuidas vilgas töö ja elu käib, ei saa ka enda edevusest (või siis soovist endastki märgi mahajätmiseks postitamisest loobuda. Plaanid, mida teha, on suured , eks laiskus teeb omad korrektiivid ja näha saab, palju neist teostub.
Aga natuke eellugu. Olid keevalised 90-te algused, maid ja vara anti kolhoosist tagasi ning vanemad arvasid, et endise asunikutalu pesamunast perepoeg, kes just EPAsse inseneriks õppima läks ja kelle toonane väljavalitugi maaelu edendamist oma südameasjaks pidas, oleks ikka vaja taasärkavat Eesti põllumajandust edendama panna. Eks pisike potipõllundus käis ju kolhoosiperes kogu aeg ja kaapekakk oli ka permanentselt rakkes - loomad majas, maa vaja harida, hein teha ja sada muud toimetust. Ja toona ei teadnud ju keegi midagi töökaitsest - juba kümneaastased nagad saadeti (või tühja neid nüüd väga käsutatigi, endalgi oli põnev) suviti kolhoosi heina tegema. Mis siis, et mõni heinapall, mida küünis tuli tassida, oli endast suurem-raskem, osakonna heina tegid küla lapsed ja paar põllutöölisest mammit (jätame siinkohal nimed nimetamata), kes peedipõldu kõblata ei tahtnud (oli oluliselt tasuvam ja füüsiliselt kergem töö, kui heinalakas mütata). Ja nii ta läks, et Vurle, sel ajal veel aus maapoiss, sebis endale kohe kui sai, st viieteistaastaselt, nn valged praktikandiload ja sai ka suveks kolhoosi traktori peale - esimene suvi tuli teha igasugu igavaid töid (kaarutajaga mööda põldu sõitmine seda oli ), alatest järgmisest aga tegi Vurle isa, kes oli vanakooli traktorimees ja sõjast ka õigel poolel läbi käinud muidu tubli mees, abiga korda kolhoosi stahhanaovlase maha kantud K453 heinapressi. Kuni keskkooli lõpuni jäigi siis Vurle iga-suve-tööks. Vahemärkusena olgu mainitud, et see algselt utiiliks mõeldud masin jäi erakätes oma elu elama veel siiski, kui uus riigikord tuli.
Aga vanadus kisub heietama , tuleme siis tagasi ree peale. Aasta oli 1992, lumetormine hilissügise öö, kui Vurle isa jõudis Tallinnast koju tutika JuMZiga. Eks muidugi oleks tahtnud Belarussi, aga no ei olnud ametlikult saada, ja Vurle vanemad susserdajad ei olnud. Ei olnud see meie majapidamises muidugi esimene masin - juba kolhoosi aegadest oli asjatamiseks DT-20, ebaseaduslik, aga tööloom. Kippus teine ainult jaotuse hammasrattaid lõhkuma, nii et ühel hetkel sai sellest niivõrd-kuivõrd T-25 - sai ta omale T-16 mootori ja 25-e vahejupi ning laadnamate aegade alguses sai see välja vahetatud õige T-25 vastu. Jäi see hübriidki esialgu perekonda ning Vurlele teadaolevalt alles mõne aasta eest leidis endale uue kodu, kus ta olla lubatud nooremaks teha.
Aga JuMZist. Mis valemiga ta lumetormisel ööl Tallinnast kahesaja kilomeetri kaugusele jõudis, on müstika - nagu ikka Suure Nõukogudemaa tehnikal, ei töötanud uuel masinal pooled asjad, kojamees ja tuled sealhulgas. Ja toimetama ta hakkas - Tartu EPT ader, lindi S-piidega kitsamaks tehtud kultivaator, soetatud ja üles ehitatud K442 kere. Abiks põka kartuliharimisel ja YLÖ kaarutiga. Kõik kokku ei olnudki paha, aga perepojal lõid elumere lained üle pea, EPA jäi sinnapaika ja veri hakkas kiskuma suurlinna tulede poole. Uus neidiski oli linnapreili ja maaelu jäi hobitegevuseks ja vanemate aitamiseks.
Aga nii nagu veri veab rähnipoisi puu otsa ja õllenina poe taha, ei pääsenud Vurlegi aastate takka oma saatusest. Mis siis, et ainukesteks loomadeks on sügisel nüüd juba tühjaks jäänud majja kippuvad hiired ja igaõhtust kohustuslikku hooviringi tegev küla kass Vilma (no oli ta kaameras Vilma näoga), on hakanud Vurletki tagasi maa poole vedama. On maaelamine veel ainult selline vahepeatus, aga vaja oleks ikkagi niita, mesitarusid liigutada, kartulivagusid ajada, talvel lund lükata, metsast puid tuua etc. nii saigi otsustatud, et masinad tuleb korralikult tööle saada, JuMZ ka teelegaalseks, sest metsani on paar kilomeetrit ja vahel võib traktorit linnaski vaja minna. Kuidas uus pass ja number saadi, vääriks võibolla omaette kirjatükki. Kardetavasti said mõnedki MNT ametnikud sellest hallid juuksed - igatahes tegi MNT Vurle kodus tasuta nn esmase ülevaatuse, lõi ROU-4-le uue raaminumbri ja vurle maksis ainult tehnopassi väljastamise ja uue numbriplaadi (et mitte vana murtud nurkadega panna) eest. Uus pass vahetati ka tasuta ümber, sest vaidlesime veel haagise massi üle.
Tuleb muidugi oma häbiks tunnistada, et egas Vurle ülevaatusele jõudnud ei ole - väga kiire ka ei ole olnud ning JVV siduri ketta vahetus on tänaseks veninud seitsmele aastale . Vurle ei ole kunagi võrri mootoritega sõber olnud, nii sai kutsikas minema visatud ja starter asemele pandud. Praegu on jäänud kiireloomulistest töödest teha:
- elekter lõpetada
- sidurivõimendiga midagi välja mõelda
- kompressor tööle saada
- roolisüsteemiga (võimendiga) midagi välja mõelda.
Pildimaterjal tuleb... viivitusega
Alustan uustulnukale kohaselt - olles juba mitu aastat siin lugenud, kuidas vilgas töö ja elu käib, ei saa ka enda edevusest (või siis soovist endastki märgi mahajätmiseks postitamisest loobuda. Plaanid, mida teha, on suured , eks laiskus teeb omad korrektiivid ja näha saab, palju neist teostub.
Aga natuke eellugu. Olid keevalised 90-te algused, maid ja vara anti kolhoosist tagasi ning vanemad arvasid, et endise asunikutalu pesamunast perepoeg, kes just EPAsse inseneriks õppima läks ja kelle toonane väljavalitugi maaelu edendamist oma südameasjaks pidas, oleks ikka vaja taasärkavat Eesti põllumajandust edendama panna. Eks pisike potipõllundus käis ju kolhoosiperes kogu aeg ja kaapekakk oli ka permanentselt rakkes - loomad majas, maa vaja harida, hein teha ja sada muud toimetust. Ja toona ei teadnud ju keegi midagi töökaitsest - juba kümneaastased nagad saadeti (või tühja neid nüüd väga käsutatigi, endalgi oli põnev) suviti kolhoosi heina tegema. Mis siis, et mõni heinapall, mida küünis tuli tassida, oli endast suurem-raskem, osakonna heina tegid küla lapsed ja paar põllutöölisest mammit (jätame siinkohal nimed nimetamata), kes peedipõldu kõblata ei tahtnud (oli oluliselt tasuvam ja füüsiliselt kergem töö, kui heinalakas mütata). Ja nii ta läks, et Vurle, sel ajal veel aus maapoiss, sebis endale kohe kui sai, st viieteistaastaselt, nn valged praktikandiload ja sai ka suveks kolhoosi traktori peale - esimene suvi tuli teha igasugu igavaid töid (kaarutajaga mööda põldu sõitmine seda oli ), alatest järgmisest aga tegi Vurle isa, kes oli vanakooli traktorimees ja sõjast ka õigel poolel läbi käinud muidu tubli mees, abiga korda kolhoosi stahhanaovlase maha kantud K453 heinapressi. Kuni keskkooli lõpuni jäigi siis Vurle iga-suve-tööks. Vahemärkusena olgu mainitud, et see algselt utiiliks mõeldud masin jäi erakätes oma elu elama veel siiski, kui uus riigikord tuli.
Aga vanadus kisub heietama , tuleme siis tagasi ree peale. Aasta oli 1992, lumetormine hilissügise öö, kui Vurle isa jõudis Tallinnast koju tutika JuMZiga. Eks muidugi oleks tahtnud Belarussi, aga no ei olnud ametlikult saada, ja Vurle vanemad susserdajad ei olnud. Ei olnud see meie majapidamises muidugi esimene masin - juba kolhoosi aegadest oli asjatamiseks DT-20, ebaseaduslik, aga tööloom. Kippus teine ainult jaotuse hammasrattaid lõhkuma, nii et ühel hetkel sai sellest niivõrd-kuivõrd T-25 - sai ta omale T-16 mootori ja 25-e vahejupi ning laadnamate aegade alguses sai see välja vahetatud õige T-25 vastu. Jäi see hübriidki esialgu perekonda ning Vurlele teadaolevalt alles mõne aasta eest leidis endale uue kodu, kus ta olla lubatud nooremaks teha.
Aga JuMZist. Mis valemiga ta lumetormisel ööl Tallinnast kahesaja kilomeetri kaugusele jõudis, on müstika - nagu ikka Suure Nõukogudemaa tehnikal, ei töötanud uuel masinal pooled asjad, kojamees ja tuled sealhulgas. Ja toimetama ta hakkas - Tartu EPT ader, lindi S-piidega kitsamaks tehtud kultivaator, soetatud ja üles ehitatud K442 kere. Abiks põka kartuliharimisel ja YLÖ kaarutiga. Kõik kokku ei olnudki paha, aga perepojal lõid elumere lained üle pea, EPA jäi sinnapaika ja veri hakkas kiskuma suurlinna tulede poole. Uus neidiski oli linnapreili ja maaelu jäi hobitegevuseks ja vanemate aitamiseks.
Aga nii nagu veri veab rähnipoisi puu otsa ja õllenina poe taha, ei pääsenud Vurlegi aastate takka oma saatusest. Mis siis, et ainukesteks loomadeks on sügisel nüüd juba tühjaks jäänud majja kippuvad hiired ja igaõhtust kohustuslikku hooviringi tegev küla kass Vilma (no oli ta kaameras Vilma näoga), on hakanud Vurletki tagasi maa poole vedama. On maaelamine veel ainult selline vahepeatus, aga vaja oleks ikkagi niita, mesitarusid liigutada, kartulivagusid ajada, talvel lund lükata, metsast puid tuua etc. nii saigi otsustatud, et masinad tuleb korralikult tööle saada, JuMZ ka teelegaalseks, sest metsani on paar kilomeetrit ja vahel võib traktorit linnaski vaja minna. Kuidas uus pass ja number saadi, vääriks võibolla omaette kirjatükki. Kardetavasti said mõnedki MNT ametnikud sellest hallid juuksed - igatahes tegi MNT Vurle kodus tasuta nn esmase ülevaatuse, lõi ROU-4-le uue raaminumbri ja vurle maksis ainult tehnopassi väljastamise ja uue numbriplaadi (et mitte vana murtud nurkadega panna) eest. Uus pass vahetati ka tasuta ümber, sest vaidlesime veel haagise massi üle.
Tuleb muidugi oma häbiks tunnistada, et egas Vurle ülevaatusele jõudnud ei ole - väga kiire ka ei ole olnud ning JVV siduri ketta vahetus on tänaseks veninud seitsmele aastale . Vurle ei ole kunagi võrri mootoritega sõber olnud, nii sai kutsikas minema visatud ja starter asemele pandud. Praegu on jäänud kiireloomulistest töödest teha:
- elekter lõpetada
- sidurivõimendiga midagi välja mõelda
- kompressor tööle saada
- roolisüsteemiga (võimendiga) midagi välja mõelda.
Pildimaterjal tuleb... viivitusega