[Külahull]

Hea Indrek.
Kõige suurem probleem minu arust ongi see, et asi hinnatakse ära ja avalikustatakse, siis muuta midagi ei saa juhul kui ei vasta sellele, mis peaks olema. Akti muuta ei saa, uut hindamist ei ole ja akti peal on kasvõi see sama Deluxe kirjas uue hindamiseni. Kas aktile tuginedes saab keegi tulla väitma, et nii on varem hinnatud ja praktika selline- ei saa. Asi ongi kergelt skisofreeniline, et ühtepidi on, kuid tulevikus sellele tugineda ei saa ja neid näiteid on mitmeid.
See loobki olukorrad, kus tundub, et keegi käib näiteks kuskil kellegiga läbi ja "omadele jopedele" jagatakse asju lihtsamini. Kui lisada asja ka kerge kibestumine, siis ongi probleem olemas. Lisaks loetakse asju väljaspool Eestit ja vaadatakse pilti peale, ning ei ole mõtet imestada, et kui kergelt kohtlaseid vaadatakse, vahest.
Mis lahmimine puutub, siis inimestel on erinev väljenusviis.  Ei pruugita mõelda midagi paha, kuid kõik ei ole karastunud kantseliidi teemadel ega koolitatud kõrgetes koolides.Mõni võibki ehk vähe maaka moodi väljenduda, sest elukeskkond selline. Point jutus peaks olema põhiline.

Jõudu ka kõigile ekspertidele, kes seda asja suudavad teha ja asju objektiivselt hinnata.

[urmast]

Muidugi hea, et Tony kogu süü selle Jawa 555 osas enda peale võttis. Tegelikult on aktil kahe eksperdi allkirjad ja mõlemad vastutavad võrdselt. Seetõttu ei saa ka ennast süüst puhtana tunda. Uskusime liialt omanikku. Selle nimeks on puudulikud teadmised ja pealiskaudsus. 
Kahjuks tõesti on viimasel ajal hindamisi nii palju, et ei jõua põhjalikult süveneda. Vaja ju ka igapäevaselt oma põhitöö ja hobidega tegeleda. Midagi paratamatult kannatab

Hiljuti oli siin teemas juttu ka 1931a. valmistatud BMW R2-st. Hinnatud ratta galvaanika osad oli kroomitud ja see ei olnud veaks märgitud. Tunnistan, et see oli viga. Olen vahepeal kontakteerunud välismaiste BMW spetsialistidega ja nende teada tuli kroom BMW-le alates 1932. 1931 peab olema nikkel. Meil vahepeal levinud arvamus, et juba 1931 võidi nikli kõrval ka kroomi kasutada ei pea paikka.

[honkomees]

Tere,
asjast väljaspool seisjana tekkis mul küsimus, et kas hindamise parendamiseks ei oleks võimalik kaasata nn kutsutud asjatundjaid antud margi alal, kes juhivad tunnustatud ekspertide tähelepanu asjadele, mis valesti või vajaksid ülekontrollimist. Selles ringkonnas peaks ju teada olema, kes võiks asjast rohkem teada ...
Muuseumides on sedasi, et on kõrgel kinnitatud museaalide väärtuse hindamise komisjon ja selle käskkirja juures on lause, et komisjon võib kaasata antud ala asjatundjaid nii muuseumist kui väljastpoolt. Nemad oma allkirju otsustele alla ei pane kuid annavad väärtuslikku infot.

[Andres_T]

14.09.2023 väljastati akt nr 1210 sõidukile Lotus Esprit, 1987, registreerimismärk J007
   

[Andres_T]

29.08.2023 väljastati akt nr 1183 sõidukile Ford AA, 1930
   

[indreksirk]

Vanasõidukina tunnustamise tegevus ei ole asjatundjate jaoks üldsegi mitte rahulik tegevus. Kuna olen selles asjas sees alates täna kehtiva regulatsiooni loomisest 2005-2006 aastal ning alates 2016. aastast pärast Mati Kitse surma tegelenud absoluutselt iga selle aja jooksul väljastatud vanasõiduki akti lõppvormistusega, siis on tekkinud teatav üldistav kogemus. Vanasõidukina tunnustamise asjatundjaid ja nende tööd kritiseerides mõelge järgnevale kolmele asjaolule nende töös:

1. Kõigepealt endas kindlustunde leidmine, et olen üldse valmis kellegi sõidukile hinnangut andma, et ikka tean ja tunnen piisavalt sellist sõidukit ning ei eksi - ei selles, et loen originaalseks valed detailid või vastupidi, pean valedeks tegelikult originaalseid detaile. Eeltööd ning pärast hindamist kirjanduse ja interneti lappamist on palju. Asjatundjad suhtlevad omavahel aktiivselt ning küsivad ka kõrvalt infot juurde. Alati ei see sugugi piisav. Kuidas leida endas eneskindlus, et üldse hindama hakata. Paljud head vanasõidukitundjad ütlevad ei ka pika-ajalise veenmise peale. 

2. Teiseks hindamine ise. Omanikud on erinevad. Osa vaidlevad ja õigustavad iga märgatud viga, püüavad naeruvääristada tehtud märkuseid. Ideaalne hindamisele esitaja on selline inimene, kes on endale teinud oma sõiduki selgeks, tunneb nii konkreetse isendi kui margi/mudeli ajalugu ning tal on ka vajalik kirjandus, internetilingid või fotod originaalsetest sõidukitest kohe esitamiseks käepärast. Ja ausus - kui asjatundja ei tunne ära mõnda viga, siis omanik ütleb ise ja kui asjatundja küsib, et kas see detail peab kindlasti olema selline, siis annab ka ausa vastuse. Kuna musta numbri hindamine on suuresti ikkagi hobitegevus, siis vaid üheskoos saame selle taset hoida. Ma siiralt ei mõista neid inimesi, kes on uhked kõrge protsendi üle, mis on saadud sisuliselt pettes. Asjatundlik hobikaaslane saab nagunii aru, et asjad ei ole õigesti ning kui selline pettus tuleb välja sõidukit müües, siis on meil Eesti olnud ka kohtuvaidlus, mille tulemusena tuli ekslikult liiga originaalseks hinnatud sõiduk ostjalt tagasi osta. Ja 12 aasta möödumisel uuesti vanasõiduki tunnustuse saamiseks tuli terve interjöör ära vahetada

3. Kolmas raske hetk saabub siis, kui tehtud töö tehakse avalikuks. Pärast asjatundjaid läbib akt enne allkirjastamist veel vähemalt kolm silmapaari, mõnikord rohkemgi. Seda siis läbi aktil olevate piltide vaatamise. Aga see ei ole alati piisav. Enamasti on tagasiside anonüümne. Jõudumööda püüame koostöös asjatundjatega igasuguse kriitika läbi töötada ja teha sellest järeldusi tulevikuks. Kuna akt on tähtajaline, siis ei ole mõistlik tegeleda tagasikutsumise ja tühistamisega. Tavaliselt ei ole vead ka nii suured, et nendega arvestamisel oleks jäänud tunnustus andmata. 

Ausalt öeldes on mul vahel piinlik, et südamega oma tööd tegevad asjatundjad peavad lugema ebaviisakat tagasisidet ja vabandama. On terve nimekiri väga asjatundlikke vanatehnikaharrastajaid, kes on keeldunud asjatundja rolli võtmast just neil eelneval kolmel põhjusel ja ma mõistan neid. Kes tahaks olla piksevarras?

Aga konstruktiivne tagasiside on igati vajalik. Eriti hea, kui teaksime ka seda, kes seda annab, et järgmisel korral veel suuremas ringis neid asju arutada ja paremat tulemust saavutada. 

[Andres_T]

29.08.2023 väljastati akt nr 1197 sõidukile BMW R35, 1947, registreerimismärk 08AS
   

[indreksirk]

30.06.2023 väljastati akt nr 1144 sõidukile Opel Rekord, 1986, registreerimismärk A519

Sellele hindamisele saabus järgmine anonüümne tagasiside, millele ei ole võimalik muul viisil vastata kui siin avalikult. 

Jahutusventika originaalne koda puudub, istmed on näinud vähemasti 100000Km sest oroginaalil see poolsametriie kunagi nii ei koti, istmed on kujust välja istustud vanusega. Olen näinud paremas korras istmeid, mõlemal amordi tugilaagril on see viga ilmnemas mis vanusega tekib mõrad kummipuhvris mille tagajärjeks on lõpuks tugilaagri kukkumine läbi puksi kapotti. btw pildid on teinud ilmselge amtöör sest ntx armatuuri pealmisest osadest mis alati on katki on jäetud pildistamata. plus puuduvad ukse klaasi tihendi pildid ja tüüpilised lanseroni tugede seisukorra pildid. mis neil autodel on 99 prosa vigased. kella peal on 36K , pigem on julgelt 136K km. Väga nõrk musta numbri jaoks.

Ja asjatundjate vastus pärast sõiduki veelkordset ülevaatamist:
1. jahutusventilaatori koja osas võib etteheide olla õige, kuid asjatundjatel erinevaid originaalkorras sõidukeid analüüsides jäi arvamus, et see koda ei pruukinud olla kõikidel autodel tehasest väljudes. Aga vähemalt oleks võinud kajastada aktis, et ei ole teada, kas koda on sellele autole juba tehasest ette nähtud.
2. istmed - reaalses elus olid istmed vormis ning ei olnud ära vajunud. Piltidel paistab katteriie justkui number suurem, kuid see oli mitmetel tolla ajastu autodel sarnane visuaalne eripära. Sõltus mudelist ja konkreetsest isendist, kuid antud juhul oli iste siiski vormis ja kate originaalne. Kindlasti on olemas paremas seisukorras istmeid
3. amortide kummipuhvrid olid tõepoolest pragudega, kuid neid ei lugenud asjatundjad ohtlikuks. Käesolevaks ajaks on omanik selle puuduse siiski kõrvaldanud.
4. armatuurlaual ei ole ühtegi pragu
5. ukseklaasi tihendid on terved
6. amordikannud ja lanseroonid on asjatundjate poolt üle vaadatud juba ajal, kui tehti sõiduki taastamistöid. Need nõrgad kohad olid teada ning olid korralikult taastatud. 
7. nii nagu tavalisel ülevaatusel, pannakse ka vanasõiduki tunnustamise käigus kirja hodomeetri näit, mitte ei tuvastata läbisõitu. Konkreetsel sõidukil on hodomeeter viiekohaline, mistõttu ei ole võimalik hinnata, mitmes ring on pooleli. 

Vanasõidukina tunnustamise käigus tehakse kohustuslikus korras 6 fotot. Igast detailist ja sõlmest fotosid ei tehta. Seda on oluliselt rohkem, kui muudes riikides vanasõidukite hindamisel. 

Täname tagasiside eest

[Külahull]

Ehk on jäänud midagi arusaamatuks, kuid miks ei saa teha enne lõpliku hindamist pilte avalikuks? Olen sellest varem ka rääkinud ja asi muutuks oluliselt läbipaistvamaks. Hindamisprotseduur võiks olla kolmeosaline.
Etapp üks: Inimene esitab sõiduki kohta taotluse vanasõidukiks tunnustamise kohta. Ekspert vaatab suures plaanis üle ja teeb märkused endale teadaoleva info põhjal, et mis valesti. Antakse võimalus parandada kõrvalekalded. 
Teine etapp oleks kasvõi siinses foorumis piltide avalikustamine. Umbes 10-15 pilti. Igaüks saaks postitada näiteks ühe kommentaari piltide alla, et mis on valesti ja võimalusel põhjendus viitega. Teemasse mittesobivad kommentaarid kustutatakse. Pildid avalikud näiteks 2 nädalat.
Etapp kolm: Ekspert vaatab saabunud info üle ja otsustab, kas kriitika põhjendatud või ei. Kui mahub protsendi piiresse, siis väljastatakse akt. Edasikaebamisele ei kuulu.

Antud meetod vähendaks eksperdi vastutust, sest nagu öeldakse, et 100 silma parem kui 2. Igaüks saaks kaasa rääkida ja on arusaadav, et ei ole võimalik olla igal alal teadmistega esirinnas. Kaoks ära sellised "deluxe" teemad ja muud valed starterid ning sillad. Asi paistaks kõrvaltvaatajatele oluliselt läbipaistvam ja ausam, mida praeguse süsteemi kohta öelda ei saa. Sisuliselt hinnatakse midagi "kabinetivaikuses" ära ja veeretatakse imetlemiseks siis lõpuks välja ning pole mõtet imestada, miks see palju verd ja kriitikat põhjustab. Lisaks ei saa akti muuta, sõidukit kopeerida, kuigi pretsedent on loodud hindamisel jne. Sellest tulevadki jutud, et osadele jaotatakse akte lõdvalt ja teistel noritakse seibide pärast. Asi oleks oluliselt ausam väljapoolt vaatajale. Win-win olukord kõigile.

[Andres_T]

18.09.2023 väljastati akt nr 1213 sõidukile Yamaha XV 750, 1983, registreerimismärk M421
   

[Marko]

 
Teine etapp oleks kasvõi siinses foorumis piltide avalikustamine. Umbes 10-15 pilti. Igaüks saaks postitada näiteks ühe kommentaari piltide alla, et mis on valesti ja võimalusel põhjendus viitega. Teemasse mittesobivad kommentaarid kustutatakse. 

osadele jaotatakse akte lõdvalt ja teistel noritakse seibide pärast.

Esimene osa nõuaks siin foorumis vastutava kustutaja määramist, olemasoleva süsteemiga möödaminnes ühildumine on tiba kaheldav paraku.
Teine osa on siin vist mitugi korda läbi nämmutatud. Seibide kallal noritakse seal, kus seda infot seibide kohta on palju ja teadmiste-oskustega mehed alles ja aktiivsed. Lihtvõrdlusena siis Volga ja Lada omanikud saavad ajaloost johtuvalt oluliselt tihedama sõela kui kõigi "välismaa autode" taastajad. Esimesi tuli siia uuena kümneid tuhandeid, teisi mõni üksik.

[Külahull]

Esimene osa nõuaks siin foorumis vastutava kustutaja määramist, olemasoleva süsteemiga möödaminnes ühildumine on tiba kaheldav paraku.
Teine osa on siin vist mitugi korda läbi nämmutatud. Seibide kallal noritakse seal, kus seda infot seibide kohta on palju ja teadmiste-oskustega mehed alles ja aktiivsed. Lihtvõrdlusena siis Volga ja Lada omanikud saavad ajaloost johtuvalt oluliselt tihedama sõela kui kõigi "välismaa autode" taastajad. Esimesi tuli siia uuena kümneid tuhandeid, teisi mõni üksik.

See looks võimaluse, et keegi, kes pole ekspert, saaks siiski kaasa rääkida. On inimesi, kes on mudeli või margipõhised, kes oskavad detailides kaasa rääkida ja juhtida tähelepanu. Rohkem polegi vaja. Lisaks kasvab peale uus ekspertide põlvkond, kellele tekitab ka Gaz 69 hindamine raskusi ja sellest tulenevalt imestamist küllaga kui akti lugeda.
 Lihtsalt see välistaks tulevikus olukorrad, või vähemalt minimaliseeriks neid võimalusi, kus suht avalikult irvitatakse "Eesti musta numbri" üle ja seda kahjuks põhjusega.

[Marko]

 On inimesi, kes on mudeli või margipõhised, kes oskavad detailides kaasa rääkida ja juhtida tähelepanu. Rohkem polegi vaja.

Jah loomulikult, ma ei ole ju vastu, juhtisin tähelepanu mõnedele nüanssidele vaid...
Seda musta numbri üle irvitamist peaksid ilmselgelt täpsustama, praeguses võtmes on ainult mingi paha hais üleval...

[Külahull]

Seda musta numbri üle irvitamist peaksid ilmselgelt täpsustama, praeguses võtmes on ainult mingi paha hais üleval...

Tegin ju seda postituses 452.

[Peeter2]

Seda musta numbri üle irvitamist peaksid ilmselgelt täpsustama, praeguses võtmes on ainult mingi paha hais üleval...

Tegin ju seda postituses 452.

Sai juba öeldud, et räägi konkreetsete näidetega, mis numbriga auto, mis detail. See postitus 452 on samasugune üldine möla. Kui konkreetselt rääkida ei taha, siis pole ka mõtet tolmu keerutada.

[Külahull]

Sai juba öeldud, et räägi konkreetsete näidetega, mis numbriga auto, mis detail. See postitus 452 on samasugune üldine möla. Kui konkreetselt rääkida ei taha, siis pole ka mõtet tolmu keerutada.

Kuna läheb tõesti mölaks kätte ära, siis saate ilma minuta edasi arutada. Kuna ma ei saa teiste inimeste eest rääkida ja ei tunne piisavalt jänkide rauda, siis jätan selle vooru vahele, milles jäädi eriarvamusele Soomes.
Konkreetseid näiteid olen toonud siinses teemas, post 132. Vastus 142 ja 143. Leheküljed 7 ja 8, kus arutatud Gaz 69 teemat. Olen teinud seda ise ja  ekspert on nõustunud, et mõned asjad on valesti ning silla kohta pole vastust siiani tulnud. Kuna aastal 68 vahetusid sillad Uaz omade vastu, siis otsakorgi järgi otsustades on tegu vanemat tüüpi sillaga, mis ei kuulu sellesse aastasse.
Selle eest saan võtta vastutuse ja on piisavalt konkreetne näide austatud kaasfoorumlasele.

[Raudpats]

Minu jaoks tundub natuke kummaline see, et hindamisakti ei saa muuta ega parandada. Põhimõtteliselt siis nii, et kui tulen VAZ 2101-ga komisjoni ette ja komisjon vaatab, et kroomi on palju ja taga aknalaual on nahatükkidest padi, millel kiri LUX, siis võib vabalt juhtuda , et mudeliks saab hoopis 2103, sest see oli ju Žiguli Lux. Ja nii jääb see järgmiseks 12 aastaks. Kõik me teeme vigu, mina kaasaarvatud. Tony tubli mees, julgeb oma viga tunnistada. Aga vot parandada ei ole võimalik! Tühised vigu võib-olla ei olegi vaja parandada, aga kui on oluliste asjadega mööda pandud, siis selliste vigade parandamine peaks küll olema püha kohus.

[dude]

Kusklit kunagi lugesin et Eesti must nr on ikka tugevam kui väljamaa n.ö must nr. Asi kisub psühholoogiaks, kus peab kõigepealt veenduma et omanik on ikka ise normaalne ja teab oma pakutavast elemendist midagigi. Voorumis on ainult üks inimene kes esitab oma projekte hindamiseks. Tehku siis ka teised nii, miks peaks komisjon seda tegema hakkama? Kutsuks seda AM katseks, kui selle läbid siis võib alles musta nr taodelda.

[mossepower]

Minu jaoks tundub natuke kummaline see, et hindamisakti ei saa muuta ega parandada. Põhimõtteliselt siis nii, et kui tulen VAZ 2101-ga komisjoni ette ja komisjon vaatab, et kroomi on palju ja taga aknalaual on nahatükkidest padi, millel kiri LUX, siis võib vabalt juhtuda , et mudeliks saab hoopis 2103, sest see oli ju Žiguli Lux. Ja nii jääb see järgmiseks 12 aastaks. Kõik me teeme vigu, mina kaasaarvatud. Tony tubli mees, julgeb oma viga tunnistada. Aga vot parandada ei ole võimalik! Tühised vigu võib-olla ei olegi vaja parandada, aga kui on oluliste asjadega mööda pandud, siis selliste vigade parandamine peaks küll olema püha kohus.

Õnneks on siiski iga akti kehtivus ainult 12 aastat. Seejärel tuleb teha uus akt või võtta sõiduk tavaregistrisse. Seda varinati, et jääda truuks esimesele ja nüüdseks kehtetule aktile ja musta numbriga seejärel nt. iga aasta TÜV käia minu teada ei ole? Seega toimub ajaga tahes-tahtmata vigadeparandus, mida nüüd üsna tihti on ka registris näha, et uuel ajal ja uute teadmistega ikka protsendid kukuvad esimese aktiga võrreldes ( nt. Mosse, Villis, Kübelwagen). Samas vastukaaluks on ka teistpidiseid näiteid, et paljud puudujäägid on saanud likvideeritud (nt. Ikarus).

[indreksirk]

Vanasõidukite tunnustamine ei ole igal kuul läbi viidav uuring erakondade reitingu kohta, kus saaks reaalajas jälgida seda, mis protsent kellelgi on. Lisaks täiendavate kõrvalekallete hilisemale leidmisele tuleb tarkust juurde ka sellega, et mõnikord tuleb hilisema tarkuse põhjal veaks peetu hoopis originaaliks lugeda. 

Vanasõidukina tunnustamise põhiline eesmärk on tuvastada Eesti Vabariigi liiklusregistri jaoks, et konkreetne sõiduk on: 
1. vähemalt 35 aastat tagasi valmistatud
2. tehniliselt korras teeliikluses kasutamiseks
3. ületab vastavalt vanusepiirile ettenähtud originaalsuse lävendi

Kõik muu on meie väikese hobikogukonna enda jaoks elu põnevamaks tegemiseks. Konkreetne protsent, leidmata vead või ülekohtuselt veaks loetud detailid on vaid pinnavirvendus, mis tegelikult suurt pilti ei muuda. Nii nagu mõni valesti antud või andmata jäänud kollane kaart jalgpallimängus ei mõjuta lõpptulemust ehk seda, kes võitis. Kaotaja arvates on see loomulikult oluline, aga elu läheb ikka edasi ja me ei saa kogu ümber hinnata minevikku. Ka jõustunud kohtuotsust tuleb täita, kuigi kellegi arvates on täiesti vale. Vanglad on väga palju inimesi, kes peavad end ise süütuteks. Kui on fundamentaalsed vead, mis mõjutavad vanasõidukina tunnustamist või liiklusregistri andmete õigsuts, siis on ka reageeritud ja tehtud muudatusi. Seda tavaliselt siis sellisel viisil, et sõiduk on saanud parandused ja esitatud uuesti tunnustamisele ning lähtutakse uuest aktist. 

Suures ringis piltide ja teabe jagamine võib esmapilgul tunduda tore mõte. Eriti kui seda ettepanekud teha ühe inimese ja ühe konkreetse sõiduki vaatenurgast. Tegelikkuses aga on AMF üsna väike konnatiik ning annab vaid üksikutel juhtudel suurema kasuteguri kui juba kasutusel olev kaasamise süsteem. Aga see ei tähenda, et poleks põhjust püüelda laiapõhjalisema kaasamise poole. 

Kõige keerulisem on tegeleda lihtsalt huupi visatud küsimuste ja väidetega. Uskuge - asjatundjad loevad foorumit ja jätavad meelde selle kriitika, mis on asjakohane. Kuid anonüümsete kriititikutega foorumis võitlemine on tegelikult tulutu tegevus. Asjatundjate telefoninumbrid ja e-mailid on avalikud, mistõttu saab suunata oma tähelepanekud otse adressaadile. Mitte kirjutada naeruvääristavaid kommentaare avalikku foorumisse - kuna keegi hästi ei suvatse kirjutada, sisi jääb mulje, et kõik ongi halvasti. Mitte et kriitikat ei võiks teha - sellel võiks lihtsalt olla viisakas vorm. On esitatud loomulikult ka asjatundlikku ja viisakat kriitikat siin foorumiski, kuid kahjuks jääb negatiivne rohkem silma. 

Eesti vanasõidukite tunnustamise süsteemil on kahtlemata tugevaid ja nõrku külgi. Sõltuvalt sellest, mida olulisemaks peame esile tuua, saab ka oma seisukohta kujundada. On täiesti õige, et teatud sõidukite osas on meil kvalifikatsioon pigem madal ning teatud sõidukite puhul on latt tänu põhjalikele teadmistele oluliselt kõrgemal. Ja ka asjatundjate teadmised ning kogemus on erinevad. Enamasti on asjatundjad olnud enesekriitilised ning keeldunud tegelemast sõidukitega, mida nad ei tunne. Mõnikord on enesekindlus aga olnud liiga kõrge või ongi pink liiga lühike. See on meie paratamatus. 

Novembris on taas tulemas asjatundjate ja huviliste ühine õppepäev ning kindlasti saavad ka eelnevates postitustes esitatud ettepanekuid arutatud ja kaalutud. Oleme ikka headele ettepanekutele avatud ning iga asjatundja püüab tegelikult ka oma ülesannet hästi täita. Kõigi ettepanekutega on see lugu, et kui midagi otsustatakse teha või teha teistmoodi, siis peab keegi selle ka ellu viima ja ära tegema. Ettepanekut teha on lihtne, kuid mõnikord jääb ka mõistlik etteanek realiseerimata, kuna pole lihtsalt selle elluviijat.