Kui nüüd emotsionaalse vihtlemise peavoolust veidi kõrvale kalduda. Ebameeldiva seaduse loomeprotsess on hetkel sellises staadiumis, et üleeilse daatumiga
meedia andmetel on projektijuht võrklaev* esinenud muu hulgas üleskutsega "...
on nüüd kolm nädalat aega debatti pidada. „Kõik ettepanekud on teretulnud,“ lausus Võrklaev. „Jalgu pole mõtet trampida, küll aga sisuliselt kaasa debateerida.“
Võiks ju täitsa kasutada, kui oleks esindust, kellel hääl veidigi kannaks.
Lootust annab eileõhtune koalitsioonipartneri Eesti 200 Riigikogu fraktsiooni esimehe Toomas Uibo avalik arvamus, et ega see peatatud registrikandega sõidukitelt automaksu kasseerimine üks õige asi pole (rääkimata õiglusest).
Eesmärgina sõnastaksin vanatehnika huviliste seisukohalt:
- peatatud registrikandega sõidukitele automaksust vabastus;
- vanematele sõidukitele (alates 35...40) aastat maksuvabastus või sümboolne maks (0...5€) registripidamise eest.
Erisuste alla langevad sõidukid kas seisavad või on aastane läbisõit marginaalses suurusjärgus. OK, võibolla ka mõni suvises igapäevakasutuses, aga see pole väärt, et kõiki maksuga tappa. Kumbki erisus ei mõjuta arvestatavalt keskkonna koormust ega autopargi uuendamist (mida on sedastatud seaduse eesmärgina). Küll aga omab suurt positiivset mõju asjaga edasi tegeleda, nooremaid harida ja muude sellega kaasnevate maksudega riigikassat täita. Siin oleks vaja ilmaasju veidi avaramalt näha, kui elukooliharidus Rae vallas võimaldab. Teavad ju ka siit paljud, kui palju kulub tuhandeid (nii eurosid kui ka tunde).
Automuuseumite ja kollektsionääride probleemid saaksid samuti positiivse ja mõistliku lahenduse, ei peaks hakkama kuidagi vingerdama ja manööverdama.
Registri puhastamiseks romudest pole vanatehnika koormamine maksuga õige tee ja tuleb kasutada muid lahendusi, mida on mitmeid mõistlikke ka pakutud.
Ettepanekuid, kuidas nügida või veel kaasaegsemas kõnepruugis suunda mudida? Ilmselt saab veel muutusi sisse viia seaduseelnõu esimesel lugemisel Riigikogus, kui üldse selleni jõutakse...
*- ei tõuse käsi vastavalt õigekirjareeglitele suure algustähega kirjutama nime, kellel puudub riigi esindamiseks vajalik silmaring ja lugupidamine rahva vastu.