(24-04-2024, 18:18 PM)vwt2 Kirjutas: (24-04-2024, 18:06 PM)DevilDeVille Kirjutas: https://arvamus.postimees.ee/8007694/aht...t-eraomand
Ole hea ja tõlgi lõpuni-või pean libedale teele astuma ja postimehe tellima.
Kui mõni aeg tagasi hakkas internetis levima info uue Euroopa regulatsiooni kohta, tegi see murelikuks eelkõige vanemate autode omanikud: nimelt olid erinevad suunamudijad lugenud dokumendist välja, et tulevikus kavatseb Euroopa Liit sisuliselt keelata enam kui 15 aastat vanade autode remondi, juhul kui sõiduk vajab kas uut mootorit, käigukasti või keevitustöid, kirjutab Ahti Kallikorm (Isamaa).
Viimased aastad on eurooplastele mõjunud mõnevõrra kainestavalt – tasapisi hakatakse mõistma nii idast lähtuva sõjaohu tõsidust kui seda, et emotsioonidel põhinev rohepööre on omandamas pea kommunismiga sarnanevat põlgust eraomandi ja turumajanduse suhtes. Samas leidub nii Euroopas kui Eestis hulgaliselt eluvõõraid kisakõrisid, kelle tarmukad idiotismipuhangud võivad meile kõigile ebamõistlikult kalliks maksma minna.
Üks selline eluvõõras algatus on Euroopa komisjoni ettepanek parlamendile ja nõukogule, millega muudetakse määrusi (EL) 2018/858 ja (EL) 2019/1020 ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2000/53/EÜ ja 2005/64/EÜ.
Ettepaneku eesmärk on seletuskirja järgi «tagada 2050. aastaks kliimaneutraalne ja puhas ringmajandus ning optimeerida ressursside haldamist ja minimeeritakse saastet». Rahvasuus on dokumenti nimetatud ka nii-öelda romudirektiiviks, sest just kasutusea ära elanud sõidukid on need, mille käitlemist ettepanek puudutab.
Vanusepiir puudub
Kui mõni aeg tagasi hakkas internetis levima info uue Euroopa regulatsiooni kohta, tegi see murelikuks eelkõige vanemate autode omanikud: nimelt olid erinevad suunamudijad lugenud dokumendist välja, et tulevikus kavatseb Euroopa Liit sisuliselt keelata enam kui 15 aastat vanade autode remondi juhul, kui sõiduk vajab kas uut mootorit, käigukasti või keevitustöid.
Ka Eestis hakkasid jutud ja postitused levima ning peagi sekkus diskussiooni Delfi faktikontroll, mille hinnangul oli tegemist asjatu paanika õhutamisega. Nimelt leidis faktikontrollija, et «Euroopa Komisjoni seaduseelnõu ei plaani keelata vanade autode remontimist. Vastupidi väidetule on eelnõu üks eesmärkidest hõlbustada autode remonti ja taaskasutust» ning et «ettepanekus seisab, et autod, mida ei saa enam parandada, peab edaspidi toimetama spetsiaalsesse töötlemiskohta utiliseerimiseks. Ettepanekus on täpsed kriteeriumid, mille järgi hinnatakse, kas autot on veel võimalik ja mõistlik remontida.»
Kuna 15 aasta vanusepiiri kordagi ettepanekus ei mainita, liigitas Delfi sellised väited ka valeinfo alla.
Ebamõistlikud nõuded
Mida need «täpsed kriteeriumid» endast kujutavad? Näiteks loetakse auto taastamiskõlbmatuks juhul, kui see on lõigatud tükkideks või monteeritud osadeks, kui sõiduk on kokku keevitatud või suletud isolatsioonivahuga või kui see on täielikult põlenud sellisel määral, et mootoriruum või sõitjateruum on hävinud.
Olgem ausad – need nõuded on tegelikkuses igati mõistlikud. Kes meist tahaks osta järelturul masinat, mis on põlenud ja koosneb peamiselt montaaživahust? Sellist autot silme ette manades ilmub sinna ilmselt mõni nelikümmend aastat vana lainelise kere ja kirju ajalooga masin, millest alles on vaid number ja ämber. Kui needki…
Paraku ei lõpe loetelu selliste mõistlike nõuetega: näiteks loetakse auto tehniliselt parandamatuks ka siis, kui «selle parandamine nõuab mootori, käigukasti, kere või raami väljavahetamist, mille tulemusena ei saa seda enam pidada originaalsõidukiks».
Sõiduki võib lugeda tehniliselt parandamatuks ka juhul, kui selle lekkinud kütus või kütuseaur põhjustab tule- või plahvatusohu, kui auto vedelgaasisüsteemist lekkinud gaas põhjustab tule- või plahvatusohu, sõidukist lekkinud töövedelik (kütus, piduriõli, külmumisvastane vedelik, akuhape, jahutusvedelik) põhjustab veereostuse ohu või sõiduki piduri- või roolisüsteemi osad on ülemäära kulunud. Kuigi sellised vead on tõepoolest tõsised, tekib küsimus, kes ja mis alustel nende teoreetiliste ohtude suurust hindab ja kui adekvaatselt? Isegi lihtne vannis käimine võib teatud juhtudel olla eluohtlik.
Ja teoreetiliselt võib «veereostuse ohu» põhjustada juba ka lekkiv klapikambrikaane tihend, mille vahetamine on triviaalne töö. Ka kütuse- või pidurisüsteemi lekked on parandatavad ega pea ilmtingimata päädima muus osas mõistlikus korras oleva auto utiliseerimisega. Ehk teisisõnu – peavalu ei pea alati giljotiiniga ravima. Ka autode puhul mitte.
Lisaks võib sõiduki lugeda «majanduslikult parandamatuks» juhul, kui sõiduki «turuväärtus on väiksem kui remonditööde maksumus liidus sõiduki sellise tehnilise seisukorra taastamiseks, mis on piisav tehnoülevaatuse kontrollkaardi saamiseks liikmesriigis, kus sõiduk on enne remonti registreeritud».
Eeltoodust võime järeldada, et edaspidi jääb auto remondi otstarbekus juba paljuski mõne anonüümse ametniku otsustada.
Autod viiakse sundutiliseerimisele
Ettepaneku seletuskiri sätestab, et kui «üks tingimustest on täidetud, tehakse konkreetsele sõidukile tehniline hindamine, et otsustada, kas on võimalik taastada sõiduki tehniline seisukord, mis on piisav tehnoülevaatuse kontrollkaardi saamiseks liikmesriigis, kus sõiduk on enne remonti registreeritud».
Kui hindamise tulemusena liigitatakse sõiduk romusõidukiks, «viib omanik romusõiduki tegevusloaga lammutuskotta või artikli 23 lõikes 4 osutatud juhtudel kogumiskohta põhjendamatu viivituseta pärast teabe saamist selle kohta, et sõiduk vastab I lisa A osa punktides 1 ja 2 sätestatud mis tahes kriteeriumile parandamatu sõiduki kohta». Mis maakeeli tähendab, et pärast otsuse saamist tuleb sõiduk kohe utiliseerida.
Kuigi veel pole päris täpselt paigas hindamise mehhanism, võib ettepaneku realiseerudes inimese auto suvalisel hetkel muutuda romusõidukiks: näiteks on moodsad mootorid tänu efektiivsuse ja ökonoomsuse tagaajamisele kohati läinud niivõrd hapraks, et fataalne mootoririke tabab juba ka muus osas väga heas toonuses sõidukeid: ei ole enam sugugi harvad juhtumid, kus uus mootor tuleb tellida autole, millel on vanust alla kümne aasta ja mille läbisõitki veel üleliia suur pole.
Sageli on nende autode turuväärtus kaunis korralik – näiteks mootoririhma või -keti ootamatu purunemine on mõne mootoritüübi puhul lausa tüüpviga. Kui täna saab inimene valida, kas ta näiteks soovib enda paarkümmend tuhat eurot maksvale autole mõne tuhande eest uue mootori osta või selle oluliselt odavamalt maha müüa, siis tulevikus võib teda oodata ees sundutiliseerimine.
Peitmine ei aita
Selline saatus ähvardab ka hobimasinaid, sest «soovituslike» romusõiduki kriteeriumide hulka kuulub ka olukord, kus «sõidukile ei ole tehtud nõutavat riiklikku tehnoülevaatust rohkem kui kahe aasta jooksul pärast viimast ettenähtud kuupäeva».
Põhimõtteliselt kaob inimesel võimalus enda hobimasinat lihtsalt garaažis hoida, sest juhul, kui ta sellega kaks aastat liiklusesse sukeldunud ei ole, loetakse see romusõidukiks.
Ilmselt saab tehnoülevaatus olema ka see koht, kus tänase korduvale ülevaatusele saatmise asemel hakatakse väljastama autodele suunamisi hindamisele ja võib-olla väljastama ka «surmaotsuseid».
Mis on pehmelt öeldes hirmuäratav, sest eks nii mõnigi autoomanik teab omast käest, et mõnikord lubatakse või kukutatakse masin tehnoülevaatusel läbi just seetõttu, et võimunatukest omaval ülevaatajal on kas hea või halb tuju.
Auto muutub väärisjäätmeks
Sellise ettepaneku heakskiitmisel lakkab auto sisuliselt olemast eraomand, sest Euroopa õigusruum näeb teda mitte soetatud varana, vaid väärtusliku toorainena. Seletuskirja kohaselt «suundub autotööstus heiteta liikuvuse poole ja sõidukitesse on integreeritud üha enam elektroonikat, suureneb nõudlus vase ja kriitiliste toorainete järele. Nende hulka kuuluvad haruldased muldmetallid, mida kasutatakse elektriliste veomootorite püsimagnetites, mille üks suurimaid kasutajaid on autotööstus. Autotööstus kasutab ka kaasaegseid ja kergeid materjale, nagu komposiitplast, kvaliteetteras ja alumiiniumisulamid. …
Seda arvesse võttes on käesoleva ettepaneku eesmärk hõlbustada autotööstuse üleminekut ringmajandusele sõiduki olelusringi kõigis etappides konstrueerimisest kuni töötlemiseni olelusringi lõpus.» Heiteta liikuvus? Kas seletuskirja koostaja füüsikatunnis on käinud? Termodünaamika seaduste isegi nappi tundmist siit välja ei paista.
Põhimõtteliselt tõdetakse, et konveierilt maha vuravad elektriautod vajavad aina enam toorainet ning selle vajaduse rahuldamiseks (ja samas autotööstuse elus hoidmiseks) lähevad sundkorras mahakandmisele (pardon – taaskasutusele!) autod, mille eluiga võiks olla veel kümneid ja sadu tuhandeid sõidukilomeetreid. Siinjuures tuleb tõdeda, et tegelikult võib selline «tooraineralli» kaasa tuua hoopiski suurema keskkonnakahju, sest iga ümbertöötlemine ja uue auto valmistamine jätab keskkonda märksa suurema jälje kui mõne agregaadi tootmine. Reaalsus on paraku seegi, et haruldaste metallide kaevandused peavad nõudluse rahuldamiseks raju hooga töötama isegi siis, kui kõik vanad autod sundlammutada.
Muide, Rahvusvahelise Energiaagentuuri viimastel ehk 2022. aasta andmetel oli maailma energiatootmise kogubilansist taastuvenergia osakaal 12,3 protsenti. Mis tähendab, et vägagi keskkonnareostusliku tootmisprotsessiga elektrisõidukid vuravad maailma mastaabis veel pikka aega rahulikult tossavate soojusjõujaamade arvelt. Eriti ohtralt, mõistagi, väljaspool Euroopa Liitu. Paraku pole atmosfääri sisse riigipiire järgivate piiritarade või filtrite tehnoloogiat minu teada veel leiutatud.
Raske on prognoosida, mida selline korraldus tähendaks autotööstuse jaoks tervikuna – kindlasti korrigeerivad enda tegevust uue olukorra valguses kindlustusseltsid ja potentsiaalsed autoostjad, sest sõiduki omamine muutub taas (nagu meie maal mõned kümned aastad tagasi) loaga tegevuseks. Ainult et kui toona läks vaja luba auto soetamiseks, siis tulevikus omamiseks.
Selline liberaalse turumajanduse asendamine rohehullusel tugineva, ilma igasuguse tõenduspõhisuseta plaanimajandusega on lubamatu. Ja kuigi meie koalitsiooni on kohati tabanud rohehullus ja soov suurperedele kastirattaid soovitada, peab Eesti sellistele algatustele vastu seisma.
. 
