(05-12-2024, 01:07 AM)Talupoeg taluja Kirjutas: Huvitav mida tehakse nende "kurjategijatega" kellel on ka vanas registris mõni sõiduk kirjas. Kas neile lajatatakse ka automaksu malakaga... Või kui tulevikus tahan seda sõidukit ehk ka kasutama hakata ja uude registrisse tuua... kas siis võib ka mingi rahaline karistus järgneda kui siin paari aasta jooksul midagi ära ei lahenda? On ehk keegi kuulnud sellest midagi?
T.
Eestisse jõudsid esimesed autod üle 120 aasta tagasi ning neid hakati ka sajani alguses registreerima. Tsaariajal, esimese Eesti Vabariigi ajal, Nõukogude okupatsiooni, Saksa okupatsiooni, taas Nõukogude okupatsiooni ajal. Kui iseseisvuse taastasime, siis hakati taas registreid pidama, algul Riikliku Autoinspektsiooni paberkartoteegi jätkuna, seejärel elektrooniliste registritena. Rohkem kui 30 iseseisvusaasta jooksul on neid registreid uuendatud, kuid tänane nö kehtiv register on igaühele näha Transpordiameti e-teeninduse kaudu.
Mootorsõidukimaks kehtib nendele sõidukitele, mis on selles meile kõigile nähtavas registris. Ühestki muust registrist andmeid ei võeta.
Meie tehnikaharrastajad üldiselt teavad seda, et Eestis on võimalik registreerida mistahes legaalselt omandatud sõiduk. Vahet pole, kas ta oli tsaariaegses, nõukaaegses või mingis muus registris. Tõendad omandi ning registreerid. Tõsi - üldjuhu on see esmane registreerimine koos sellest tulenevate kohustustega. Rõhutan - üldjuhul. Ja ei hakka praegu arutlema selle üle, et kas nt 1995. aastal registrisse võetud sõiduki puhul käsitletakse seda esmase registreerimisena või mitte ja miks see nii on.
Karistada saab neid sõidukiomanikke, kes lasevad oma täna e-teeninduses nähtava ja tegelikult eksisteeriva sõiduki riigil endal automaatselt kustutada kui kadunud sõiduki. Selleks on tähtaeg 30. juuni 2026 ning see puudutab vaid neid sõidukeid, mis on olnud peatatud kandega juba seisuga 01.07.2019. Kõik hiljem peatatud kande staatusese jõudnud sõidukid või ajutiselt kustutatud sõidukid jäävad ikka registrisse ja neile rakendub ka mootorsõidukimaks alates 2027. aastast (vähemalt praeguse seaduse valguses, kuid on oodata muudatusi).
Üldiselt on kõige keerulisem vastata just sellistele hüpoteetilistele ja pastakast väljaimetud küsimustele. Neis on alati nii palju konkse, sageli tuuakse esile uusi ning reaalses elus mitte-esinevaid asjaolusid, mistõttu tuleb nentida, et ega seadusandja ei olegi kõike täpselt reguleerida suutnud ja tuleb ka vastaval ametnikul kasutada loovust.