Lühike ööuni piirilähedases motellis ja järgmine hommik algas Nova Poshtas erinevas suunas erinevate abisaadetiste postitamisega.
Triiki täispakitud autodesse tekkis pisut ruumi.
Sõitsime Lvivi ja puhkasime ülejäänud päeva.
Järgmisel päeval sõitsime veel 1009km Lvivist Zaporižžjesse. Kohale jõudsime pimedas ja kuna õhuhäire ajal GPS ei tööta siis mälu järgi orienteerudes.
Õnneks olid teeolud head ja liiklus pigem hõre.
Zaporižžjes ööbisime kohalikus sõdurite tugikeskuses "Soldatskij prival" - "Sõduri peatus".
Laadisime tühjaks autod. Üllatav kuidas kohalike rahulikkus lasi ka endal sama rahulikult toimetada õhuhäire sireenide ja kauguses nõrgalt kostvate plahvatuste saatel.
Võitlejatele edasiandmiseks jõudis kohale:
-15 LED telekat drooniooeraatoritele
- 10 maskeerimisvõrku MTÜ "Aitan Kaitsta" poolt, Tallinnast, Tartust, Haapsalust, Viljandist
- tulekustutid
- suitsusukeldumise komplekt tuletõrjujatele
- tööriistakomplekt mehhaanikutele
- pea- ja taskulambid
- 3 kasti MTÜ "Vaba Ukraina" saadetisi nende toetatavale üksusele
- paar kasti teipi
- kaks jooksu kaubikurehve.
Siinsest jaotuskeskusest liiguvad asjad edasi rindele.
Võrreldes juuniga, mil viimati Zaporižžjes käisin, on palju muutunud.
Kontrollpunkt linnapiiril ja raudteejaam linnas on nüüd kaetud droonikaitsevõrkudega.
Kesklinna majad, mis olid juunis "sisse saanud", on nüüd remonditud. Samas on uusi tabamusi palju rohkem.
Hüdroelektrijaama tammil on päris mitu värske asfaldi lappi, kus droonitabamuse auk on olnud.
Meie sealviibides oli "vaikne", kuid täna sai mitu ühissõidukit FPV droonilt tabamuse. On hukkunud ja vigastatud.
Ööpäev pärast seda kui me Dniprost rongile astusime, rünnati sealset raudteejaama (taas) reaktiivdrooniga.
13 hukkunut.
Me olime veel Zaporižžjes kui 128 brigaadi võitlejad juba ML-ile järele tulid.
Aavo, kes annetas oma isikliku auto, tegi eelnevalt vajalikud hooldused ja remondid, et masin pika tee kestaks ja oleks veel kaua kasutatav, sõitis selle roolis ka ise kohale ja andis selle meestele käest kätte üle.
Paar tundi jäi vaba aega. Traditsiooniliselt käisin kallis barbershopis juuksuris (lõikus+pesu 6€) ja siis viisid sõbrad meid Dniprosse rongile.
Järgmised 15 tundi veetsime siis taas ühest Ukraina otsast teise veeredes. Minu lemmikhotell - magama lähed Ida-Ukrainas ja hommikukohv on Lvivis.
Kuna ronge rünnatakse ja vahel peatutakse seetõttu õhuhäire ajal ka täiesti suvalises punktis ja evakueeritakse kogu rongitäis rahvast võssa, magasin seekord riietega. Õnneks möödus sõit rahulikult.
Kui seni kulges meie reis igati viperusteta
(ilm ja teeolud head, autod korras, piiriületus sujuv, vahetusse ohtu ei sattunud) siis meie reisiseltskonna tagasi Lvivi jõudes otsustas Kuri Saatus, et ta on puhkuselt tagasi ja igati hakkamist täis.
Kõigepealt selgus, et neiu A pass oli rongi jäänud. Õnneks leiti üles, aga tuli oodata kuni rong järgmisel päeval Užgorodist tagasi jõuab. Seega oli selge, et tema meiega koos järgmisel päeval koju ei lenda.
Meid Aavoga sõidutas sõber Andrii järgmisel hommikul Šegini-Medyka piiripunkti ja jalgsi ületasime piiri probleemivabalt. Sama sujuvalt saime Krakovisse sõitva FlixBusi peale. Ja siis suutis see Krakowi lennujaama tund aega hilineda.
Tulemus: käsipagasiga Aavo lidus nagu Usain Bolt turvakontrolli järjekorrast mööda ja pärast läbivalgustamist väravasse ja sai veel lahkuvale perroonibussile lehvitada.
Minu nimel oli äraantav pagas, ei hakanud üritamagi - tegin lihtsalt terminali ees suitsu ja ootasin Aavo jooksutulemust.
Kaardistasime erinevad kojujõudmisvõimalused samal või järgmisel päeval. Kõik lennud multisada €, bussid nii Varssavist kui Krakovist välja müüdud.
Lõpuks jäi lauale soodsaim variant - tagasi Ukrainasse ja Lvivist otsebussiga koju.
Rong Pržemysli, takso piirile ja jala uuesti üle piiri. Seal võrgutas meid ära kahemeetrine blondiin E-klassi taksomersuga, lubades 1000 grivna (20€) eest Lvivi viia
Tulemus - löökauk, lõhutud valuvelg ja rehv, Telc ja Aavo pimedas maanteeservas ratast vahetamas.
Seejärel aeglane kohaleveeremine ajutise pitsalõikuri toel.
Majutus. Bookingust leitud korteri host hakkas ülekandega (väikest) lisaraha "tagatiseks" nõudma.
Saatsime ta kuu peale kurke kasvatama, leidsime uue korteri, sõime kõhud täis ja keerasime magama ja lasime und kümme tundi jutti.
Järgmisel hommikul veel viimane poetiir, Pool kaks päeval bussi peale, mõned tunnid ajakulu piiriületuseks ja eile kell 14:50 tulin Tallinnas bussi pealt maha ja sõitsin koju magama.
Ääremärkus. MB A-klass pidas ka reisi Lvivi kenasti vastu. Jätsime masina sinna maha, et Harkivi vabatahtlikud selle ära korjaksid ja kohale toimetaksid. Sellest kajastus kui auto kohal.
