NL aegsed lood...

(28-02-2012, 12:53 PM)samodelkin Kirjutas:  
(27-02-2012, 13:38 PM)nunu Kirjutas:  Ega täpselt mäleta, aga ikka tunduvalt rohkem oli. ALMAVÜ kursusi korraldasid kõikide linnarajoonide organisatsioonid eraldi (Mere-, Kalinini, Oktoobri ja misseeneljasveeloli(?) rajoon).
Autom õpetas teooriat seal samas ATMM Õppekombinaadis ja sõidu õppimiseks oli ca 4 autot/õpetajat.
Veel õpetasid B kategooriat mitmed koolid. Kindlalt mäletan, et 2. keskkool (Reaalkool) ja 21. keskkool, aga see lõppes nii umbes 76-77 ära, sest koolidel olid õppeautoks tavaliselt GAZ-52 ja sellega B kategooriat enam teha ei lubatud ja ainult C lubade vastu keskas erilist huvi ei olnud.
Kindlasti oli autojuhi koolitus see veel mõne kutseka õppekavas.

...päris nii see asi nüüd ei olnud! Mina olin ATMM Õppekombinaadis 1980 ja 1986. Amatöörjuhtide kursuseid seal siis küll ei korraldatud. Põhjus väga lihtne – polnud sõiduautosid! Oli üks Taksopargist maha kantud Volga, mis liikus, teine seisis seina ääres, sealt sai juppe ja kolmas, nagu juba eelpool kirjutasin, saeti pooleks. Ka B-kat sõiduinstruktor oli laenatud Taksopargist. Tema tegutseb ka siiani!
Isegi Taksopargi enda väljaõppegrupp töötas nende endi ruumides ja enda autodega. Selle lõpetas tol ajal üks mu sõber, kes siiamaani taksorooli keerab.
Mis puutub Vene tänava ALMAVÜ autokooli, siis seal töötas aastakümneid minu sõbra isa sõiduinstruktorina. Praegu veel elavate kirjas. Sinna kooli sattusid p õ h i l i s e l t noormehed-kutsealused, keda sõjakomissariaat pidas vajalikuks autokooli suunata. Niisis, ei saanud sinna sattuda amatöörlubade taotleja, ei mäleta, et sõbra isa oleks ka naisterahvaid kunagi juhendanud... Kuid sinna võis kindlasti sattuda mõne spordiklubi suunamisel.
Mis puutub linnarajoonide juures olevatesse autojuhikursustesse, kus tehti B-kat lube, siis said need olla ainult klubi AUTOM alluvusega. Nemad tegid tõesti a i n u l t amatöörjuhtide koolitust. Veoauto lubasid nende käest ei saanud ja selle AUTOMi B-kat lubadega ei tohtinud auto(takso)juhina töötada.
Keskkoolide ja kutsekate juures võisid küll autoõppe grupid olla, kuid need õppeautod pidid ikka mingi autobaasi juurest pärit olema ja kursused viidi ka läbi autobaaside õppeklassides.
AUTOM-klubi oli siis selline, kuhu polnud mingit arusaamatut suunamiskirja tarvis. (see, kes suunamiskirja andis, maksis nende kursuste eest) ATMM ja ALMAVÜ võtsid vastu sinna s u u n a t u d õpilasi, seal oma raha eest õppida ei saanud.

Tallinna 17. Keskoolis käis autoõpetus rahulikult ka 80-ndatel aastatel ilmselt vene aja lõpuni. Koolil oli oma veoauto GAZ-52 alates 1981 aastast ja VAZ-2101 autoõpetuse algusest 1976 aastast. Olemas olid ka kaks autoõpetuse klassi, üks teooriaklass ja teine praktikaklass. Praktikaklassis oli tükkideks lõigatud teine VAZ-2101, mille peal siis autoehitust õpiti. Enne oma veoauto saamist toimus veoauto õpe ALMAVÜ (garaaz asus Veerenni tänaval) veokatega, Minul näiteks ZIL-130 kalluriga. Tüdrukud soovi korral said ka B-kategooria õpet. Olemas olid ka 2 mootorratast, niiet ka A-kategooria load polnud probleem. B ja C kategooria load läksid mul maksma 8 rubla. Olid ajad.
Vasta

Oh,vanasti olid ikka toredad ajad.....
Mäletan,et Valuoja koolist sai kõmbitud mööda Spordihoonest ja Koperatiivi majast. Kohustuslikku menüüsse kuulus igapäevane nina maas kõndimine,sest neid pisikesi seibikesi vedeles igal pool. Talitasin siis selle rahvasõna järgi,et kes kopikat ei korja-rublat ei saa..... Peale siis mõnepäevast kooliskäimist kogunes neid kopikaid niipalju,et bussijaama kõrvalt kioskist sai 11 kopka eest krabisevas pakendis roheliste hernekommide paki!!!!Toungue Ja seda juhtus üsna tihti,eriti kevadel....
Kuna igapäevaselt sai mööda mindud Kaubamajast,sai sel juhul,kui aega oli,läbi astutud.... Vaatasin siis mida müüdi ja mis hinnaga. Vahest ema pistis näppu 10 rublase,et tooksin miskit. Müüjatädi vaatas siis imeliku näoga ja mõni küsis ka,et kust sa poiss selle raha said.... Teinekord sai kiri kaasa võetud.... Eriti huvitas mind vahtida raadiolampide letti.... Pean tunnistama,raadioparandajat minust ei saanudki.....
Bussijaamas siis oli eriti tore vaadata,kuidas talviti jäätisemüük käis. Väljas siis pea 20 kraadi külma. Kõik seisavad sabas. Jäätisemüüjatädid olid kenasti ennast riide pakkinud ja tundus ,et gaasisoendus hoidis neid elus.... Kangutasid siis lusikaga seda külmunud lahtist jäätist ja toppisid vahvlisse... Jube kannatus.
Mäletan,et müüdi ükskord pulgajäätist. Mis marki see oli,kahjuks enam ei mäleta. Aga keegi noorsand sammus leti juurest minema,lõi hambad jäätisse ja pläraki lendas suurem osa pulgaotsast minema ja jalgealla maha.... Pihku ei jäänud midagi.... Sinna see läks.
Jäätis oli ikka nagu imeasi-kõik himustasid. Mõnikord seda aga polnudki. Vist isegi enamuse ajast. Aga Blombiiri maitse pole veel suust ära läinud! Kuramus,kuhu see ometi jäänud on? Appppiiiiiiiiiii! See jäätis oli jumala kollane ja väga rammus. Hale on see värk praegu....Sad
Ja muidugi oli see vana Viljandi Bussijaamahoone üks isevärki koht. Eesti ajal oli see olnud Ruuli töökoda,mis hiljem natsionaliseeriti ja edasi sai bussijaamaks. Selle taga oli aga laudadest löödud ROHELINE PUTKA,mis oli siis peldikuks. Seda nime vääris see asutus täiega. Mäletan,et ükskord seal vahutas....keegi oli pärmi visanud....Big Grin. Kuiva jalaga oli sinna teatud aegadel võimatu pääseda. Löödi ka jalaga laudu puruks. Need rändasid siis maha,et saaks üldse sisse.... See putka muutus lõpuks eriti jubedaks,kuni siis ühel kenal päeval oli peldik kadunud ja selle asemel suur kruusahunnik...... Selle rohelise majakese saatus oli siis kurb....Big Grin
Aga eriti vaatemänguline oli minu jaoks see moment,kui Bussijaama platsile ilmus "Sidrun" või " TUME FURGOON" . Nendes liikus siis mundrimeeste seltskond. Miilits käis igal päeval ka sealt läbi. Miilitsad jalutasid siis ringi ja vaatasid igale kahtlasele vennale otsa. Tihtilugu lohistati nii mõnigi vaene napsine mees minema ja pisteti kongi. Osad mehed paistsid kohe kaugelt oma välimusega silma-joodiku tunneb ju kaugelt ära...Big Grin. Mis neist vaesekestest hiljem sai,jäigi mulle teadmata..... Need miilitsad olid ka omaette välimusega ja nägudega-täitsa ehtsad.....
Kali oli ka hea,kahjuks panid meie riigijuhid ka selle pe...e,nigu iga teise asja,mis hea oli......Sad Nüüd larbime mingit "kaljamaitselist kalja"......
Aga ikkagi olid need aastad mulle toredad 1979-1987..........Rolleyes
Tervitan kõiki Viljandi vene-aegseid jäätisemüüjaid! Näen Teid vahetevahel Viljandi vahel jalutamas.....Smile
Vasta

NL ajal ruulisid igas linnas n.n. "nukuteatrid". Nooremale rahvale teadmiseks, et need olid lahtise õlle müügikohad, mis olid piiratud millegipärast täpselt lõuani ulatuva planguga. Ei kõrgema ega madalamaga, ammugi mitte ilma planguta. Ja plank oli ilmtingimata roheline! Seal siis joodi, vahel hammustati peale ka ja siis ... vastupidi... Rolleyes Ühesõnaga - eritati kõike, mida inimkeha on suuteline eritama ja ka seda, mida ei ole! Big Grin

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Hiiumaal, Kärdlas, "nukuteatrit" ei olnud. Oli hoopis õllerestoran "Kaljas". Ja lahtist õlut ka ei müüdud. Vähemalt minu ajaarvamise ajal küll. Ju siis olid seal kultuursemad inimesed...
Aga nukuteater tekkis hoopis Eesti aja algul. Siis kui "Kaljas" hingusele läks. Ja roheline plank oli. Ja ka mehi oli murdu, kes etendust andsid. Big Grin
Vasta

ahh, et õllekad teemaks. nojah. ühes tallinna lähedases väikelinnas oli ka kohalik roheline konn. sääl sai marineeritud angerjat ja grillkana ka. igati soliidne asutus. põhiliseks müügiartikliks ikka loomulikult saku vedelik. peldik oli ka muidugi. ja potil suisa prill-laud. üks parteilasest brigadir-tööpõlgur veetis sääl taaskord tööpäeva ja mingil ajahetkel ilmnes vajadus mao sisu väljutamiseks sisendava kaudu. viisaka inimesena oli seltsimees põlvili poti ette asetunud ja prill-lauagi üles tõstnud. püsti aga enam ei saanud kui ettevõetud toiming teostatud sai. teised seltsimehed leidsid kangelase sooritamas meeleheitlikke püstitõusmisponnistusi, mida saatis refräänina korduv palve - poisid ärge jamage. päriselus poissa polnd, a prill-laud oli küll seltsimehel rangidena kaelas.
Vasta

Tõenäoliselt sõiduõpetajate väljaõppe kursus, aeg teadmata. Pakuksin 80-ndad
Postitan, sest kindlasti on siin neid, kes oma sõiduõpetaja sealt ära tunnevad.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Huvi pärast googeldasin ka neid kolme eelmainitud autookooli ja ega nende kohta netis mingit infot ei leiagi. Ilmselt liiga sügavast veme ajast, jääb arvutiajastust väga kaugele...
Küll aga, leidsin pildi, minu poolt juba mainitud, lõhkilõigatud Volgast, ilutseb Volgaklubi lehel -
http://www.volga.ee/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=19
Selles foorumis siis juba Taksopargi omandina (?)
Igatahes saab hea ettekujutuse, kuidas seda tööd praktikatundides k ä s i t s i tehti ja kui paljude õppegruppide vaeva sinna sisse pandi!
Vasta

Ehk kaasfoorumlased oskavad pajatada ringhäälingu kättesaadavusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Olen kuulnud jutte, et antennid valati elavhõbetat täis, et näha kvaliteetset teleripilti ja seejärel tahtsid vene sõjalennukid maja peale tulla. Samuti on mul aidapeal üks "ämblikuvõrk", mida Vana-Laitsnas üks lätlane kokkukeevitas ja siis müüs.
Veel sooviks kuulda jutte raadio Vaba Euroopa kuulamisest.
Vasta

Mina olen kuulnud, et TPI ühikas kasutati traadist ostukorvi telekaantennina. Olla isegi Soomet näidanud.
Vasta

Meie kodu katusel olnud antenni algmaterjaliks olid PAZ-652 piduritorud. Nendest olid tehtud nn vurrud. Meie kandis küll Soomet ei näinud (välja arvatud miskid udukogud ülelevi päevadel), kuid kesktelevisiooni ja ETV jaoks sobis küll.
Buss ise mädanes isa töökoha vanarauaplatsil, selle küljest käisid siis kõik hädalised juppe toomas.

Isa kuulas aga vahel Ameerika Häält. Vaba Euroopat ausalt öeldes vähem. Segati seda muidugi korralikult, aga jutt oli arusaadav. Keegi muidugi oma kuulamisi afišeerima ei kippunud.

Mu üks tuttav pesitses Saaremaal raadioluure väeosas, tema kuulas, kuidas SR-71'd mööda piiri lennates kodubaasiga sidet pidasid.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

(06-03-2012, 20:24 PM)hillar2 Kirjutas:  Ehk kaasfoorumlased oskavad pajatada ringhäälingu kättesaadavusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Olen kuulnud jutte, et antennid valati elavhõbetat täis, et näha kvaliteetset teleripilti ja seejärel tahtsid vene sõjalennukid maja peale tulla. Veel sooviks kuulda jutte raadio Vaba Euroopa kuulamisest.
See elavhõbeda jutt olla linnalegend. Vähemalt nii väitis üks eluaegne raadioamatöör, kes raadioasjandusega sina peal.
Kuulati rohkem Ameerika Häält. Mäletan, kuidas oma isagi seda hoolega kuulas. Segamise intensiivsus sõltus tihti ka tekstist. Uudiseid laiast maailmast alati ei segatudki. Kui aga läks otseselt suure ja sotsialistliku tõrvamiseks, siis tuli kohe "uua-uua-uua" ja "mürrrrrr!". Kui midagi põnevamat oli ja muidu ei kuulnud, siis isa ootas ära lätikeelse saate. Ta kasvas sealmail üles, kuigi ise eestlane, ja rääkis läti keelt vabalt. Kuna segajate tööraadius oli väike ja Eesti territooriumil muukeelseid saateid ei segatud, välja arvatud venekeelne, siis sai info ilusti kätte.
Ah jaa, ühte fakti mäletan veel räägitavat - iga suvalise segaja võimsus olla olnud suurem kui Ameerika Hääle peasaatja oma Washingtonis. Segamine nõudvat suurt võimsust, et signaal "ära uputada". Mäletan ka, et "Hääle" sagedusriba oli üsna lai. Laiem kui segaja oma. Ehk kui segaja istus täpselt "keskel", siis ühest või teisest äärest sai ikka kuulata. Selle vältimiseks pandi segaja signaal edasi-tagasi "ujuma". Inimesed vandusid siis ja kruttisid häälestusnuppu, et tabada mõni selgem koht.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(06-03-2012, 20:24 PM)hillar2 Kirjutas:  Ehk kaasfoorumlased oskavad pajatada ringhäälingu kättesaadavusest Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Olen kuulnud jutte, et antennid valati elavhõbetat täis, et näha kvaliteetset teleripilti ja seejärel tahtsid vene sõjalennukid maja peale tulla. Samuti on mul aidapeal üks "ämblikuvõrk", mida Vana-Laitsnas üks lätlane kokkukeevitas ja siis müüs.
Veel sooviks kuulda jutte raadio Vaba Euroopa kuulamisest.
Sellest teemast ju fimgi vändatud."Disko ja tuumasõda"(2009) Suht hiljuti näidati tv-s. Youtubes täispikkuses vaid venekeelne versioon. http://www.youtube.com/watch?v=oreUXO25uBY
Elavhõbeda antenni peale ei tulnud siiski lennukid vaid sõjaväelased, kes seda allikat otsima asusid.Ilmselt segas sihuke antenn radarite tööd
"Ameerika Häält" segati ikka usinalt.Tartu külje all Haagel oli mingi mastide,antennide jms.rägastik selle tarbeks. Vahel oli segajatel vist kell tagaToungue vms.Saate algusest paar minutit täitsa puhtalt-siis aga tuli see ragin ja mürin sisse.Ega ma poisikesepõlves poliitikast huvitatud ei olnud aga mis keelatud see ju huvitavRolleyes


Vasta

(06-03-2012, 20:27 PM)zazik Kirjutas:  Mina olen kuulnud, et TPI ühikas kasutati traadist ostukorvi telekaantennina. Olla isegi Soomet näidanud.

Raskematel aegadel käis lihtsalt traadi kera aknast välja ja otsapidi telekasse, käras küll. Soome udupildi võttis ette, aken oli õnneks otse "Rohelise konna" poole.
Telekas oli samast üle tänava majapidamistarvete laenutusest 3,- rubla eest kuus üürile võetud. Teine vajalik üüritud ese oli "morozko" tüüpi külmkapp kuhu kastijagu õlut täpselt sisse mahtus, (mingil ajal seisis külmik lausa selili laua all, väga praktiline oli, täis külmkapist ei kukkunud pudelid välja.) muu toidukaup, kui seda üldse juhtus olema, nägi külmkappi vast ehk kuu lõpu poole.
Praegusel ajal tundub uskumatu, aga samast sai laenutada pea kõike eluks vajalikku, klaasides kahvlitest suure vaibani. Mõnedele asjadele oli lausa järjekord.

Ameerika hääle jaoks sai igasugu erinevaid aparaate kasutatud ja ka tavalise transistorraadioga oli võimalik parematel aegadel kuulata. Segamine käis lainetena, kohati oli selgelt kuulda, enamus aaega vaid kohises.

Elavhõbeda antenn, "Disko ja..." kirjelduses on linnalegend. Sõjaväes raadioväeosas aega veetes tegi spetsialist kiire joonise, kus ca 70cm läbimõõduga torust keeratud rõngas elavhõbe ja mingeid jubinaid pudinaid veel, pidi olema lihtsalt väga hea vastuvõtuga ja häiretest vaba, aga seda va Hg-d kuluvat sinna ikka kilokaupa. Väidetavalt olla aga tüesti sellise antenni taga korralik leviauk ja seepärast keelatud.

NA-s meisterdati erinevatest materjalidest TV antenne, parimaks osutus lauajupi külge vuntsidena naelutatud 4 alumiinium lusikat-kahvlit. Selle upitas siis noorima aastakäigu mees aknast välja ja hoidis füüsilise vägivalla kartuses täispika mängufilmi ajal paigal...


Vasta

Noh endises Peda Lomonossovi tn ühikas oli ka suht hea levi või olid siis lihtsalt head telekadCool vanale Rekord-6-le piisas soome pildi tekitamiseks metallist lastekelgust, mis oli visatud rõdule, eesti ja vene pilti nii ei saanud, väidetavalt oli antenn ja seega signaal liialt võimas, selleks oli vaja teleka taha käärid torgata.

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta

Et Tallinnas pilti ette saada, pidi piisama ka triikrauast. Nii vähemalt väitis meile kutsekas üks õpetaja. Ise kahjuks proovimiseni ei jõudnudki.
Raadioamatöörlusest aga niipalju, et poisipõlves sai tehtud detektor raadio ise. See oli küll üks vahva asi. Kaasas kanda küll ei sanud, kuid see-eest mängis ööd kui päevad. Ja vooluallikat ei vajanud. Kõik õhust ja armastusest. Big Grin
Jaamade valikuga oli muidugi veidi nutusem. Ainult raadio "Majak" ja seegi vene keeles. Aga mis siis. Big Grin
Vasta

http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=13237&pid=87660&highlight=kolm+%C3%B5de#pid87660
Juttu segajatest.
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=13999&pid=236482&highlight=kolm+%C3%B5de#pid236482
Pilt neist "kolmest õest", mis tegelesid segamisega.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Kummaline aga seda elavhõbeda antenni värki kuulsin esmakordselt küll Diskost ja tuumasõjast. Olgugi, et hallil ajal sai selle antennindusega suht lähedalt kokku puututud. Algas kõik sellest, et sõbra isa sai kuskilt Soome antenni mõõdud. pikkus oli mingi 4 meetrit ja natuke peale ja koostamise täpsus väidetavalt ülioluline. Seega valmistamine võttis päris pikka aega. Kui antenn valmis ja sõpru ka telekat vaatama kutsuti oli esimene saade mida mina nägin Eurosvisioon. Aasta võis olla mingi 65 või 66. Igaljuhul olin Eurovisiooni näinuna koolis peaaegu sama kõva kutt kui oleksin ise kohal käinud.
Mis häältesse st Vaba Euroopa ja Ameerika hääl siis isa kuulas neid vahetevahel. Kuna neid kõvasti segati siis Põhiliselt kuulas ta mingit Saksa jaama mida ei segatud. Ilmselt olid punastel ka tehnilistel võimalustel piirid, ei saanud ju kogu eetrit jorisema panna. Erilist antenni selleks küll ei olnud.
Segaja mastid olid Tõnismäel TEMTi taga ja neid kutsuti kas Kolmeks õeks, kuna neid kolm oli, või siis laste raadiojaamaks "Urr urr, mõmm mõmm", vastavalt häälele mida nad eetrisse saatsid. Viimast nime olen küll ainult teatud ringkonnas kuulnud. Minumeelest on üks mastidest siiani püsti, vähemalt mingi aeg tagasi oli. Kui kaugele nende mastide vägi ulatas pole minule teada. Kas kattis kogu eesti või ainult Tallinna poolse ose ei tea.
Seoses nende mastidega meenub üks lugu mille kunagi tuttavalt kuulsin. Kuna punastel kõik asjad jaotuskavade ja fondide järgi jagati ja kui kunagi mingi aine või materjali olid ettevõttele välja kaubelnud siis heade põhjendustega sai neid fonde ikka ja jälle järgnevateks aastateks juurde kaubelda. Vahest muidugi trehvas aga fondijagajate hulka mõni teravam pliiats kes vähe matsu jagas ja palju jama võis tekitada.
Lugu ise oli alljärgnev. Seal mastide all oli mingi kontor, milline neid maste ja nende juurde kuuluvat aparatuuri hooldas ja vist ka segamisega tegeles, selles ei ole küll päris kindel. Mingist hallist ajast mida keegi ei mäletanud oli nimetatud kontorile eraldatud igal aatal fondi piiritusele nii umbes 200 liitri ulatuses. Noorematele meestele peab seletama, et piiritus oli tollel punasel ajal midagi sarnast kui tänapäeval mingi lahjemat sorti narkots. Tähendab hoidma pidi teda eraldi laos ja arvestus käis eraldi köidetud ja pitseeritud zurnaalis täpsusega neli kohta peale koma. Samasugune arvestus toimus piirituse kulutamise üle. Täpsus 4 kohta peale koma ja maha sai kanda kolmeliikmeline komisjon, kirjeldama pidi töid milliste läbi piiritus kulus. kontrolliti neid raamatuid erilise innuga mitu korda aastas. OK see selleks. Kujutage nüüd ette seda seltskonda kes läbi kõikude nende aastate, pigem aastakümnete oli suutnud nendest kontrollidest puhaste paberitega läbi tulla elik kõik vajalikud numbrid olid paigas ja kontrollidel kahtlusi ei tekkinud.
Ühtäkki sadas sisse just see teravamat sorti pliiats kes muu kontrolli käigus tahtis sotti saada kuhu siis täpselt piiritust kulutati. Aruannetest jooksis läbi mingi sõnakõverik mida keegi päris õigesti isegi välja ei suutnud öelda. Eks see terav kriit tahtis siis looduses näha seda asjandust mis tolle sõnakõveriku taha peitus. Kuna kodanikul, kes piirituse eest vastutas polnud halli aimugi, kus peale seespidise manustamise nimetet ollust peaks kasutama, vedas ta kontrolli aia nurka kus näitas sellele ette nii 2x2 meetrit betoonkolaka mille seest ka miski rauast asjandus välja tolknes. Kontroll oli kolakat silitanud ja sic! nuusutanud! Pobisenud siis, et ju siis on vaja ja ilmselt jäi rahule. Rahule seepärast, et järgmisel aastal oli jälle fond piiritusele olemas.
Näedsa, ksf aavu on sellajal kui mina klaverit tampisin, pildi ka kolmest õest välja otsinud. Niisugused nad just olid.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta

(07-03-2012, 01:37 AM)Simmerling Kirjutas:  Kui kaugele nende mastide vägi ulatas pole minule teada. Kas kattis kogu eesti või ainult Tallinna poolse ose ei tea.
Ei ta ulatunud kuigi kaugele ja igas linnas oli (vist)üks. Pärnus oli Väike-Posti tänava kandis. Kas ka maarajoonides segajad olid ja kuidas seal kuulamisega lood olid, ei tea.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Kas keegi teab, et mis asi asus praeguse Kullo taga Mustamäel? Seal oli ka mingi sõjaväeline värk ja hull antennimets koos sideautodega. Maja ise oli päris väike ja mingit suurt kaadrit seal ei hoitud.
Vasta

(07-03-2012, 09:46 AM)Basilio Kirjutas:  
(07-03-2012, 01:37 AM)Simmerling Kirjutas:  Kui kaugele nende mastide vägi ulatas pole minule teada. Kas kattis kogu eesti või ainult Tallinna poolse ose ei tea.
Ei ta ulatunud kuigi kaugele ja igas linnas oli üks. Pärnus oli Väike-Posti tänava kandis. Kas ka maarajoonides segajad olid ja kuidas seal kuulamisega lood olid, ei tea.
Päris kindel ei ole, kuid segajaid oli minule tead olevalt ainult kolm. Tallinnas "kolm õde", Pärnus siin mainitu ja kolmas oli Tartus, kus ei tea. Segamiseks kasutati "maha surutud lainet", mis saavutati erilise antennide ehitusega. Probleem oli selles, et nii Ameerika Hääl kui ka Vaba Euroopa olid ametlikult registreeritud sagedustel toimivad legaalsed saatjad ja rahvusvahelised konventsioonid keelasid siis (ja ka tänapäeval) segamise. Seega ei tohtinud rahvusvahelise skandaali ohu tõttu segaja signaal olla tuvastatav väljapool N Liidu territooriumi. Kuna riigi siseselt kontrollisid eetri puhtust ju "omad", siis siin probleemi ei olnud. Tänu sellele maha surutud lainele ulatus segajate mõju ca 30 km kaugusele mastist. Kaugemale ei tohtinud asja levida lasta, muidu oleks rootslased ja võib olla isegi soomlased võinud kisa tõsta, sest normaalselt levival lühilainel on omadus ionosfäärist tagasi peegelduma hakata ja nii ümber maailma levida. Selleks, et kogu eesti segajatega katta, oleks tulnud neid maste panna peaaegu sama tihedalt kui on mobla mastid tänapäeval. Seega väljapool suuremaid linnu oli "hääl" täiesti normaalselt kuulatav. Nii umbes 1983 aastast mäletan, et kuulasin autoga mööda Viljandi mnt Tallinna poole sõites "häält". Raadioks oli "Ural-Avto 2", kuuldavus oli täiesti normaalne, ainult et käsi pidi kogu aeg häälestusnupu peal olema, et jaama triivile järgi keerata. Kuna Ameerika Hääle saatajad asusid Lääne-Saksamaal, siis oli tegemist lühilaine kaugleviga, mille puhul "ujumine" täiesti normaalne nähtus on. Tallinnale lähenedes hakkas aga valge müra peale jooksma ja umbes Kiisa tee otsa juures ei aidanud enam ei järelehäälestamine ega ka autoga seisma jäämine, segaja müra muutis raadiosaate täiesti arusaamatuks.
1982 aastal sai proovitud Ameerika häält kuulata ka väga heade antennidega varustatud sõjaväe raadiovastuvõtjaga Р 250. Kuulamise koht oli Narva mnt 8 Tallinnas Cool (kes ei tea, siis vabariiklik sõjakomissariaat). Kuuldavus ja kvaliteet oli ideaalne kuni yankee doodle lõpuni ja tekstini "siin Ameerika hääl Washington .... tänases saates ...", siis said segajavennad oma masina käima ja kosta oli ainult müra, ei aidanud enam mingite filtrite keeramine ega vastuvõtja kõrvale häälestamine. Tegelikult oligi VEF201(202) parim raadio millega Ameerika häält kuulata. Kõrgema klassi raadiod ei sobinud oma suure ribalaiuse ja automaathäälsetuse tõttu, madalama klassi omad olid liiga tuimad.
1986 aastal aga lõpetati (vähemalt Eestis) segamine ära.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne