NL aegsed lood...

natuke OT: aga ka kaasaegses vabariigis on mingi asja kulu palga arvestuseks olnud, nimelt 93-4a töötasid mu ühikavennad ühes eesti kohanimega burgeri ketis, ja seal käis friikartulite arvestus papist taldrikute järgi, nii me siis neid taldrikuid pesime aegajalt, kui ei viitsind siis ei pesnud ka, sest raha oli vähe
Vasta

Mu kasuisa rääkis et, kui veneajal sai palka ettenäidatud kulutatud kütte koguse pealt. Tema oli siis jossi peal aga no kus siis jossil kütet läheb, see rahulik pill ju, võttis siis ülevooli toru lahti ja kogus suurenes, kui aga ülemused või vähe targemad inimesed kontrollima tulid siis pani vooliku vupsti ottsa tagasi. Seda ka ei saand mainimata jätta kuidas ka kütet ikka kraavi kallati.
Vasta

Kui juba hobuse emmist juttu tuli, siis meenus NL aegne anekdoot:
Punane agitaator seletas talumeestele uue elu äraolematut headust ning jagas juhtnööre, kuidas olla ja astuda.
Ühel külataadil läinud lõpuks kops üle maksa ja küsinud, et kes ta selline on, et neid õpetama tuleb?!
Vastuseks kostnud agitaator uhkelt: "Ma olen partei liige!!"
Taat visanud käega: "Linnas võid sa ju "liige" olla, aga maal jääd sa ikka m***iks!" Big Grin
Eks vene keeles kõlab see ilusamini, aga mõte jääb samaks.

Aga eksami pihta...
Sarnane situatsioon, noor neiu meditsiinieksamil. Vana professor küsib: "Milline inimese elund võib suureneda kuni neli korda?"
Neiu läheb näost punaseks ja hakkab itsitama.
"Vale!" kostab professor häirimatult. "Inimese maks võib suureneda kuni neli korda. Aga see ... "ihihhii" ainult kaks ja pool!"

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(22-07-2012, 08:54 AM)Basilio Kirjutas:  "Inimese maks võib suureneda kuni neli korda. Aga see ... "ihihhii" ainult kaks ja pool!"
Päris kindlasti ei ole inimese maks võimeline suurenema neli korda, küll aga magu, ehk kõht, kuhu toit läheb.
Vasta

(22-07-2012, 09:33 AM)Külahull Kirjutas:  
(22-07-2012, 08:54 AM)Basilio Kirjutas:  "Inimese maks võib suureneda kuni neli korda. Aga see ... "ihihhii" ainult kaks ja pool!"
Päris kindlasti ei ole inimese maks võimeline suurenema neli korda, küll aga magu, ehk kõht, kuhu toit läheb.

Neid variante on igasugu erinevaid, ka toimumiskoha suhtes (loeng, eksam). Aga üldiselt pakutakse "ihihhii" suurenemiskoefitsiendiks 3, üks variant oli, et magu (2 korda), teine, et kops (7 korda). Kusjuures "ihihhii" suurenemine pidi olema seotud puhkeoleku suurusega: et mida väiksem algselt, seda rohkem "kosub". Neegri põlvini lohv seevastu märkimisväärselt juurde ei võtagi.

Vasta

Sama juhtus selles tanklas ka minuga.Kahjuks olin sõidukaga.
(21-07-2012, 12:21 PM)Janka Kirjutas:  
(21-07-2012, 07:21 AM)Veteran Kirjutas:  
(20-07-2012, 23:39 PM)Armex Kirjutas:  Vaatasin oma vanu tsiklipasse,august 90-ndal ...

NL lugude alla see ju ei käi!!! Oli saabunud paljuoodatud jne... Aga see on tõsi, et kõik liikurite passid läksid käiku, meiesugustel neid ju ikka leidus ka...

Ata-ata, Veteran!
Iseseisvus taastati alles aasta hiljem, augusti lõpus aastal '91 Cool
...kuid sinnamaani tekkis aeg-ajalt halenaljakaid seiku, mida tasub meenutada.

See võis olla kuskil '91 alguses, kui tanklatest niisama lihtsalt suurt kogust bentsu ei saanud. Nipiga sai.
Näiteks Viljandis oli ju kaks tanklat Tln. maantee väljasõidul. Eraautodele ja n.ö.-riigikatele. Riigika mutiga lepiti nii mõnigi kord kogus kokku, sõitsime Gaz-52-ga letti, panime kahesajase vaadi täis ja asi ants.
Kokkulepe sõlmimise käigus vahetas omanikku ka pooleliitrine aistiampull.
Kokkuleppe sõlmijaid oli ka teisi ja nii juhtuski, et ükskord õhtul tankima minnes ei jaganud mutt enam ööd ega mütsi ning kui 200 oli tangitud ja püstolist kallist märjukest ikka edasi tuiskas, sai ka paak täis lastud.
Vähe sellest!
Kuna bentsuvool ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, andsime püstoli edasi järgmisele kliendile...

Vasta

Kui jutt juba pikemalt on jäänud peatuma kütusele, siis lisaks omalt poolt ka ühe pisikese seiga tolle aja töödest tegemistest.
Sai nimelt vene ajal, eriti selle lõpfaasis (eestlaste mõistes,) mööda venemaad ringi aetud. Tolle aja kohta huvitavat ametit pidades.Linnade vaheliste vedude autojuht. Selle linnade vahel ringi kihutamisega oli aga omad probleemid ka. Just nimelt. Kütus. Selle va soljaraga oli tanklates alatihti probleem. TÜHI; ilutsesid sildid kolonkadel. Kuidas sa saad ühest linnast teise, kui kahe linna vahel küte otsa saab.
Selle jaoks leidus aga imerohi. Tuli välja, et ega see kütus sealt tavaliselt , oli ka erandeid, nii väga otsas polnud. Piisas, kui näitasid paari liha konservi ja nagu võluväel, ilmus diisel lagedale.
Konservi tagavara sai aga täiendatud oma elukohajärgses kohalikus alevi poes. Ükskord, enne järjekordset komandeeringut, (nõndamoodi nimetati reisi), minnes jälle konservitagavara täiendama, laiutab kaunitar leti taga käsi ja naeratuse saatel deklareerib tähtsalt: OTSAS.
Mis pull see siis on? Seletas ta siis asja lahti. Eelmisel korral ostsin 15 konservi. Seda tegevust nägid aga pealt paar kohalikku tädi pensionäri. Sealsamas korraldasid nad välknõupidamise, otsust tehti teatavaks ka teistele memmedele ja maailmakorra muutuse hirmus osteti poest ära kogu kaup, mis oli pakendatud karpidesse.
Müüjanna pakkus veel välja diili, et ma järgmine kord memmede nähes midagi sellist ostaksin, mis tal ammu poes seisab.
Vasta

Pajatasin eespool venelasest, kes mingist müstilisest "jullerist" rääkis. Too tegelane oli elupõline lindimees. Väidetavalt ei saanudki ta ratastraktoriga töötada, sest nagu ta tahavaateks pead keeras, nii tõmbas käsi vaistlikult rooli samas suunas Smile Lindi heeblite taga sellised refleksid ei väljendunud, selle tööga sai ta suurepäraselt hakkama.

Aga ükskord kutsus mu tulevane äiapapa Borissi (nii oli mehe nimi) sõnnikuhunnikut tõukama. Kui töö tehtud sai, kiitis äiapapa: "Haross, Boriss, haross Boriss!" Boriss ütles vastu: "J....., j..... [väljend seksuaalvahekorrast emaga]." Selles polnukski midagi erilisti, kui lapsed (minu tulevane naine ja tema vend) seda dialoogi pealt poleks kuulnud. Põnev, aga samas arusaamatu. Kooli vene keele tunnis sellist väljendit ei õpitud... Mida see küll tähendas?

Eelnevaga seotud OT: aeg tiksus käesolevasse sajandisse. Vaatamata sellele, et mu naisevennal oli Borissi näol lapsepõlves olnud hea vene keele õpetaja, ei taipa ta sellest keelest suurt midagi. Aga ühel kenal päeval tuli toosama Boriss tema juurde kapsaid otsima. Varasuvine aeg, kelder vajas koristamist, vanad kapsad olid just mõni päev tagasi minema visatud. Naisevend ei osanud Borissi küsimise peale kosta muud: "Kapusta tam na sitahunnik!"
Vasta

eh sellega tuli meede, kuidas mu ema (kes töötas ühes laos normeerijana saaremaal ning venekeelt ei jaganud) rääkis, kuidas mingid venelased tulid veokaga mingeid torusid lattu tooma, ja küsisid kuhu panna, mu ema osutas ühele torude virnale, mille peale venkud olla mitu korda küsinud " na kutsu, na kutsu" , mille peale ema kostis "mis te siin kutsutate, pole siin mingeid kutsusid, pange torud[/u] hunnikusse"
Vasta

Eelpool loetuga seoses tuli meelde seik oma sovhoosis oleku ajast.
Meil oli majandis keevitaja. Vene mees. Eesti keelt mitte mufigi tema suust ei tulnud. Aga selle eest olid tal kuldsed käed ja hea süda. Hüüti teda veel "velikij kombinaator", sest kui temaga jäid juttu ajama pikemaks kui paar minutit, siis tuli tema poolt alati ettepanek stiilis, "Skombinirujem tševota, ah". See tähendas maakeeles seda, et tuli rahad kokku panna ja poes ära käia. See oli muidugi ideaalvariant, sagedasem aga oli see, kui tal raha polnud. Siis kombineeris ta ka joogid,kuid teiste kulul, enda panuseks aga luges teostatud keevitustööde hulga kellegi kasuks, mis vajasid mõningast kompenseerimist kampavõtmise näol. Ega head meest ei aetud kunagi kambast minema, seda enam, et tema teeneid oli sageli hädasti vaja. Tavaliselt sellistel juhtudel, kui kodanik võeti kampa ilma rahata, tuli ilmtingimata eelmainit seltsimehel lausuda eesti keeles, Jüriöö ülestõus, ja seda peale igat ringi. See oli tingimuseks, et pits temani jõuaks. Teadmata on , kas ta sai selle häälduse selgeks või ei, kuna pühkisin ühismajandi tolmu jalgelt.
Vasta

Kui eesti keeles võib öelda, et ei taipa mitte muhvigi ( mis kannatab trükimusta) või siis mitte m..nigi, mida daamide ja laste kuuldes ei kasutata, siis vene keeleski on kaks sarnase kõlaga väljendit, kuid kasutamisel peab enne ringi vaatama.Need on siis ni hrena ja ni hira.
Oli siis sõjakooli esimese kursa kõrgema mate tund. Õppejõud kena daam, ohvitseriproua. Kursant Ants, soovides hiilata oma vene keele oskusega , ütles mingi valemi selgitamise peale--- nihira ne ponimaju! Daam punane näost kui vähk, kostis ka mõni naeruturtsak, kuid oli neidki, kes Antsu noomima ja daami ees vabandama tõttasid, et eestlane ju, ei tea veel rikkaliku vene sõnavara kõiki peensusi.

Tervitab Veteran.
Vasta

Õpetajannaga seoses meenus üks lugu.
Vabandan kui see lugu siit foorumist juba läbi käinud, aga kõike ei jõua ka meeles pidada.
Hommikune emakeele tund. Noor ja kena õpetajanna, kes abituriente mitte külmaks ei jätnud, palus kirjutada etteütlust(või oli see kirjand? vahet pole).
Üks eriti blatnoi tüüp tagareast venitas laisalt: "Aga mis siis, kui ma olen öisest seksuaalelust nii läbi, et ei suuda pastakat käes hoida?" Klass hakkas kihistama.
"Sel juhul," ütles õpetajanna lahkelt, "soovitan kirjutada teise käega!"

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Rajooni parteikomitee esimees oli eesti mees ja nagu nii kõrgele ametikohale tavapärane, oli ka temal kodanike vastuvõtu ajad määratud. Kord siis tuli vastuvõtule üks suure puhvis soenguga vene proua. Ju neil oli põhjust tähtsaid parteiasju ajada. Nii kui proua kabinetti astus ja viisakad tervitused olid vahetatud, esitas sm. Rajoonikomitee esimene küsimuse: "U vas piska ssoboi?" Kohmetunud naisterahva nägu nähes kordas sm. esimene sekretär oma küsimust ja lisas julgustavalt sinna juurde: "Polozhite pisku na stol."

Ilmselt oli proual Piska kaasas, aga kas see ka lauapeale pandi, sellest ajalugu vaikib.

Sm. eesti mees rajoonikomitee esimees pidas mõistagi silmas kirja (pismo), aga välja kukkus nagu alati või oli see mis meelel, see ka keelel, kes teab.

Tervitades, IP
Vasta

EÜE ehitas midagi maal. Kinopilet oli 20 kopikat, kuid järsku hakkasid kohalikud jõmpsikad kodust kinorahaks rublat nuruma. Leidlikud üliõpilased olid veiniraha teenimiseks piltimüügi käima pannud...akna tagant tüdrukute magamamineku piilumiseks. Eks EÜE tüdrukud aitasid ka veidi, et pilet ikka täie eest oleks...
Sama majandi pullmullikas murdis jalaluu. Hädatapp, nahk maha, lihakeha kauplesid EÜE`kad omale. Töökojas keevitati Yaz vänt veel pikemaks, mingid pukid ka ja asuti pulli grillima. Õletules lasti pealt krõbedaks. Söödi-joodi, lõpuks langetati siniselaineline punalipp ja tõmmati pulli skelett asemele. Nüüd läks asi kurjaks- julgeolek uurimas. Kinni siiski kedagi ei pandud. Et eelmisel aastal üliõpilastele antud auto elupäevad õige ruttu otsa said, anti sel aastal masin koos juhiga. Ja autojuhil lõppvaatus selline:a)naine läks juurest ära b)load võeti ära c) palka sai 60 rubla (mis oli sel ajal häbemata vähe).
Vasta

Isa rääkis kunagi sellise loo. Ühesõnaga, oma RAFikuga käis ta tihti üpris kaugetes sõitudes, küll Lätti-Leetu, küll Vene NFSV-ssegi. Vene miilitsatel olnud vahel kombeks otse tee ääres kinnipeetud autole midagi tehnoülevaatuse sarnast korraldada. Kontrolliti, et kõik tuled-viled töötaks, rooliloks liiga suur poleks jne. Ühesõnaga, peedistasid ausaid sohvreid nii kuis oskasid. Muidugi kontrolliti ka käsipiduri toimimist. Aga kes RAF 2203 hingeeluga natukenegi kursis, teab, et see vigur sellel bussil korralikult toimida ei saagi. Timmid ta tühja bussiga töötama - ja kui siis masin inimesi ja kola ääreni täis on, kipuvad piduritrumlid hõõguma minema. Ja kui kässer täis lastis bussiga välja reguleerida, sel juhul ei tööta see siis, kui vaid paar-kolm reisijat peal on. Eks papsil oli nii ühtesid kui teisi olukordi: tihti ainsaks reisijaks vaid varustaja või mõni teine tegelane, vahel aga "täismaja" (rekord olevat olnud 22 inimest korraga bussis, kuigi kohti on ju vaid 11+juht). Ja siis ükskord kusagil Vene linnas miilits peatas kinni. Näita seda, näita toda. Tõmba käsipidur peale! Ja siis kaks miilitsat (kes tõenäoliselt teadsid seda RAF-i väikest eripära ja lootsid ehk natuke suitsuraha saada) muudkui lükkavad ja lükkavad täiest jõust bussi tagant. Aga ei liigu see sentimeetritki. Lõpuks miilitsad väsisid ja olid üsna üllatunud: "Vot molodets, šofjor! Näed, saab käsipiduri toimima küll, kui tahta!" Ainult seda ei pannud nad tähele, et buss oli peatunud täpselt sõidutee ääres, rool ettenägelikult natuke paremale keeratud ja parem esiratas vastu kõrget kõnnitee äärekivi...

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

(21-07-2012, 16:12 PM)Veteran Kirjutas:  
(21-07-2012, 12:27 PM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  Mäletan samuti sellist seika,kui Viljandi Tallinna tn. tanklas kütus voolama jäi.....ei tea kas naistel oli loba ajamise tuju,või lihtsalt taheti lahti saada. Bensu hind siis oli 3. rbl.liitrist.

Oli see siis või kunagi teine kord, kui benssu rohkesti saada oli ning rahvas oli lausa kastrulite ja supipottidega platsis olnud...
Sobiks veel mainida, et paljudel Zigulitel olid A-76- ga sõitmiseks alandatud surveastet veel ühe plokikaane tihendi lisamisega. Paremal juhul oli tihendite vahel veel 1 mm al. või vaskplekist plaat.
Olevat piisanud ka süüte reguleerimisest.


Vanaisa rääkis, et tema kogus ka garaaži kütust ning segas A-76 95-ga siis ei olevat žiguli nii hullult detoneerinud.
Vasta

(22-07-2012, 23:44 PM)lauren Kirjutas:  Vanaisa rääkis, et tema kogus ka garaaži kütust ning segas A-76 95-ga siis ei olevat žiguli nii hullult detoneerinud.
See Žiguli 011, millega mina viimati sõitsin, kütuse suhtes väga tundlik ei olnud. Sai paaki valatud nii 91, 92, 93, 95 kui ka 98, erilist vahet polnud. Isal oli ka kunagi ammu 011, tollel polnud midagi ringi ehitatud ja sai vahel ka puhta 76-ga sõidetud. Uimasem siis natuke oli ja mootori hääl ka nagu veidi teine, aga sõitis ja midagi hullu ei juhtunud. Samas hiljem juba Opel Kadetil oli kohe aru saada, kas paagis 92 või 95. 92-ga oli tunduvalt tuimem. Mosse 412-ga 76 ei proovinudki, aga kui oli paagis 98, siis oli minek tunduvalt särtsakam kui 92 või 95-ga. '90 algul oli ühel sõbral BMW 528. Too jõi harilikult ikka 98, hädapärast ka 95. Aga ükskord oli hädasti sõita vaja, paak samahästi kui kuival ja ainult 76 käepärast võtta. Saigi siis see paaki valatud, aga bemm tegi selle peale umbes samasugust häält nagu belaruss. Sõit siiski tehtud sai.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

Sellest bensiini detonatsiooni võimekusest üks seik. Sai kunagi vene ajal veetud Valgast angaare Valgevenesse, Novo Bolotski naftakeemia kombinaati. Seal toimus väike business kohalike töötajatega ja kütus A-76 voolas MAZ veoki paakidesse, mille sees viimane võttis suuna armsa eesti suunas. Sellel tehasest otse hangitud kütusel oli üks huvitav viga. Kõigile tuntud kapriisitar Moskvitš, mis oli bentsu kvaliteedi suhtes eriti nõudlik ja tirises iga pisema kvaliteedi hälve korral, ka AI-93ga, ei suvatsenud selle kütusega teha mitte ühtegi krõpsu. Nii müstiline kui see ka polnud. Kuna asi tundus lausa kahtlane, sai teda võrreldud tanklast saada olevate bensiinidega, milleks oli seesamune A-76 ja AI-93. Seda muidugi visuaalsel teel, laboreid asjasse segamata. Lõhnasid nad esiteks täiesti erinevalt, kuidagi kirbelt ja läbipaistvus oli ka suht nulli lähedane, aga tehase kütus oli "meeldiva" lõhnaga, kergelt sinkja varjundiga ja läbipaistev. Nagu vaataks Norra fojrdis 100 meetri sügavusele. siit järeldub, et enne kui bensiin tanklasse jõudis , lahjendati teda ikka meeletult.
Segamisest veel nii palju, et tankla bensiiniga ei tasunud õhukummi puhastada, kui oli plaanis paika vulkaniseerida, selle paiga lasi lahti. Bensiin oli niivõrd rasvane. Selle tarbeks oli vaja tuua poest sosku aviobensiiniga.
Vasta

Aviobensiiniga seoses tuleb meelde, kuidas bensiinikriisi ajal oli naabrimees kusagilt terve suure kotitäie eelpoolmainitud vedelikuga täidetud pudeleid hankinud. Ja nii ta neid siis muudkui üksteise järel lahti korkis ja oma null-kolmele paaki kallas. Ja Žiguli selle kraamiga igatahes sõitis.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

(23-07-2012, 00:03 AM)Mossemees Kirjutas:  Isal oli ka kunagi ammu 011, tollel polnud midagi ringi ehitatud ja sai vahel ka puhta 76-ga sõidetud. Uimasem siis natuke oli ja mootori hääl ka nagu veidi teine, aga sõitis ja midagi hullu ei juhtunud. Samas hiljem juba Opel Kadetil oli kohe aru saada, kas paagis 92 või 95. 92-ga oli tunduvalt tuimem.
Ise valasin kunagi oma Datsun 120Y-le 76 sisse, sest muud polnud käepärast. Isa töötas siis tanklas ja sai 76-t kätte. Sõitis küll. Järsku kiirendust ei tahtnud, siis kippus klõbisema, nii et möödasõit oli vastumeelne tegevus. Aga kui hoog sees, siis polnud vahet. Lippas küll ja ei teinud teist häält. Eks mootor oli ka vana ja hõre, 300km peale tuli 1L õli juurde panna. Smile Sellepärast väga ei hellitanud ka. 76-ga sai ikka mitmeid kordi pikemaid otsi sõidetud. Kui vana mootor peale vahetust lammutatud sai, olid kolvid pragulised. Ei tea kas sellest 76-ga piinamisest või mõnel muul põhjusel.
Aga kütusekulu oli 76-ga väiksem! Ilmselgelt oli tegemist sama probleemiga, millest eelpool juttu - 92 ja 95 olid nii ära solgitud, kui veel sai. 76 oli puhas, seda millegipärast ei solgitud.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne