[valdo]

Ratas on valmistatud Tallinnas jalgrattatehases Kiir tõenäoliselt 1941.a algul. Jalgrattatehas Kiir oli endine Are, mis peale natsionaliseerimist nõukogude võimu ajal ei sobinud enam vana nime kandma ning seetõttu nimetati ta novembris 1940 ümber. Ratta raaminumber on 3387, see on löödud sadulaalusele põlvele sisse Are tehase tüüpiliste väikeste numbriraudadega ja jätkab tõenäoliselt Are tehase rataste numeratsiooni.



Ratas on konstruktiivselt kummaline segu iseseisvuse ja värsest nõukogude ajast, sekka veel mitmete juhuslike tükkide kasutamine, mis võis olla tingitud käimasolevast maailmasõjast ja sellest tingitud Saksa päritolu jalgrattadetailide tarne juhuslikkusest.

Rattal on sisemuhvidega raam, mis on selle aja kohta küllaltki kummaline, sest sisemuhvid hakkasid välismuhvide ees taaanduma kusagil 1930.a. paiku. Ka 30ndate lõpu Are toodang on enamikus välismuhvidega. vähemalt kõik need neli raami, mis minul olemas on. Ka sadula all välismuhv puudub, st sadulat kinnipitsitav klamber on üsnagi õhukese seinaga. Vändad kinnituvad keskjooksu võllile kiiluga, ketiratas on 56 hambaga tavalise viisnurkmustriga. Pedaalid näivad olevat valmistatud Saare tehases (peale natsionaliseerimist Säde), sest võlliotstele sisselöödud tähed P ja V (parem ja vasak) on ðriftilt täiesti identsed minu Saar/Säde 1940. aasta naisteratta pedaalide vastavate tähtedega. Kuna on teada, et 1941.a. jaanuaris allutati Kiir ja Säde (enne riigistamist Are ja Saar) ühtsele juhtimisele, ei ole selline detailide vahetus üllatav.

Veljed on rantäärisega rehvidele, nn "Westwood"-tüüpi keskelt soonega. Tagumine vabajooks on firmalt Centrix (vt eraldi juttu sellest), kett on firmalt Union, selle sisemised lülid on nikeldatud. Esirumm kannab tähist EHB ja on ajastule erandlikult 32 kodaraauguga (Saksa päritolu tükkidel oli tavaline 36). Näib, et tehasetöölistele on 32 kodaraaugu puurimine esivelje sisse valmistanud parajat peavalu, sest mõningate kodarate vahe on seal palju pikem kui ülejäänutel. Tagaveljel on kõikide aukude vahemaad ühtlased - usun, et tehases oli olemas matriits 36 kodara jaoks, puudus aga matriits 32 kodara jaoks ning töölised "improviseerisid". Kodaraotsad kannavad markeeringut "P".

Rehvid on kodumaiselt firmalt Põhjala, selle klostmustriga variandid (minu andmetel oli Põhjala tehases kahe eri mustriga vorme). Rehvid kannavad kirju "Tööstuse Aktsiaselts Põhjala" ja "Made in Estonia".

Porilauad on kummalisel kombel ühtlase profiiliga, mida ei kasutanud 1930ndate lõpul ei Saar, Are ega ka ETK. Tõenäoliselt on need kas mingid laojäägid või see, mida tollastel keerulistel aegadel õnnestus hankida. Sadul on firmalt Lohmann, eest ilma vedruta, tagant topeltvedrudega. Sadula konstruktsioon on omapärane - sellel on kõvakate, kuid puudub nahapingutuskruvi, mille asemel on naha all lateksitaoline kiht ja pehmesadulale omaselt hulk pikki kattealuseid vedrusid. Leistangiotsad on musta tselluloidkattega. Kellakapsel kannab krooni kujutist ja näib olevat tõenäoliselt Rootsi päritolu - ju siis nendel keerulistel aegadel selliseid laos oli. Pump on voolikuga tüüpi, kinnitub püsttorule pitsklambritega. Esipidur on 1930ndate lõpule tüüpiliselt trossiga tüüpi, selle detailid on identsed 1940.a. Saare naisterattaga, 1939.a. Diamandiga, 1940.a. Ilmarisega jt.

Rattaraam on musta värvi, peente paarisjoon-kaunistustega ning alumisel kaldtorul oleva kalliograafilise kuldse kirjaga "Dollar". Raami ja kahvli "pea" on kaunistatud siniste tiivakestega, millel on hõbedased vahe- ja äärejooned. Ees oleval märgil kirjad puuduvad, on vaid punane viisnurk ehk täht. Nende kahe asja järgi olen ma rattamargiks pidanud Dollar/Täht, algne nimi on teadmata. Jääb selgusetuks, mis on tinginud sellise kummalise koosluse - raamitorul läänelik nimi "Dollar", ees aga juba nõukogulik viisnurk. Võib-olla olid laos olemas värvimatriitsid või koguni valmis värvitud raamid varasematest aegadest?

Valdav enamik galvaanikat on nikkel - veljed, porilauad jms. Aga kohtab ka kroomi ja isegi tsinki. Veljed ja porilauad on kaunistatud laia sinise triibuga, mille äärtes on kitsam hõbedane triip. Kuna see triibuskeem on äravahetamiseni sarnane 30ndate lõpul Saare tehases kasutatuga, võib ka siin eeldada Saare tehase meistrite tööd.

Pisidetailides jätab ratas veidi kaootilise mulje - tundus osalt, et ta oli kokku pandud üsna juhuslikest kättesaadavatest tükkidest. Porilaudade juures oli paljudes kohtades kasutatud vajalikest palju pikemaid kruvisid, esipidurilingi juures olid kaks kruvi aga erineva pikkuse ja erineva keermega -üks meeter-, teine aga tollkeermes. Erinevad olid ka tagaratta ketipingutajad - üks nikeldatud, teine tsingitud. Lisaks ei sobinud ketipingutajad paksule kahvliharule, st need olid kuidagi hädapäraselt sinna peale pandud, nii et nad ära ei kukuks ja oma rolli kuidagi täidaksid. Keskjooksu õlitusnipli auk oli suletud ketiratta nelikantpea-kruviga, mis oli sinna paika needitud (sic!). Tõenäoliselt nipleid saada polnud, kruvisid oli laos aga üle...

Ratas sai soetatud peaaegu täiesti komplektsena ja üsna heas seisus, kuid mitte sellises seisus, mis poleks nõudnud restaureerimist. Värv ja galvaanika vaheldusid tõsiste roostelaikudega (osalt ka sügavate roostepesadega), lisaks oli suur osa värvist tuhm ja matt. Külge olid pandud uuemad pedaalid, kuna üks pedaalivõll oli murdunud (õnneks olid vanad pedaalid alles, sh murdunud võll). Samas polnud ratas eriti palju üldse sõitnud, sest rehvid ja pedaalikummid olid peaaegu täiesti kulumata ning laagrikoonuste tööpinnad peaaegu et ilma sisseveeremisjälgedeta.

Kaks kuud väldanud ja eile lõppenud restaureerimise käigus sai esmalt eemaldatud rooste - algul mehaaniliselt, siis keemiliselt. Seejärel sai kahjustatud kohtades parandatud ja puhastatud/poleeritud värvkatet - selle tulemusena jäi umbes 90% värvist algne, 10% ulatuses sai tehtud aga parandusi. Kuna raami esiosa sinised "tiivad" oli peale värvitud tõenäoliselt madalakvaliteedilise värviga, mis oli maha kulunud/koordunud sai enamik sinisest kaunistusvärvist uuendatud. Kuna ääre- ja vahejooned olid erinevalt sinisest tükati alles, sai neid vaid parandatud - tulemus jäi küll veidi hüplik, aga see-eest jäi algsena alles kõik säilinu. Porilaudade-velgede ehistriipudest jäi algset alles ca 85%, ülejäänud on hoolikalt tehtud värviparandused (värvisegamine + pintsel + täpne käsi).

Galvaanika sai enamikel - eriti just suurematel - osadel jätta vana, ka siis, kui ta vaheldus väikeste roostetäppidega. Peale täielikku laialivõtmist ja esialgset puhastamist sai otsustatud, kus tuleb kindlasti galvaanika uuendada - kuna püüdsin vana võimalikult säilitada, sai uuendamine võtta ette ainult seal, kus detailid olid roostest tugevalt kahjustatud ja algset pinnakihti polnud võimalik alles jätta. Uue galvaanika said endale pump, tagaratta kodarad, rattamutrid, pedaalikorpuse torud ja muud pisidetailid, esipiduri enamik detaile ja lugematul hulgal polte, kruvisid, seibe jms. Nii ketiratas, veljed, porilauad, leistang, vändad kui ka sadula suuremad osad jäid kõik algsesse galvaanikasse. Seal sai rooste keemiliselt neutraliseeritud ja kaitstud kaitselakiga, mõned suuremad laigud parandatud ka alumiiniumvärviga. Kõige tugevamini oli neist nikkelkiht vigastatud tagaporilaua tagaosal ja tagaveljel - kuna aga seal oli säilinud algne ehistriip ja vigastused olid lokaalsed, ei hakanud seda täielikult asendama. (Tõenäoliselt oli jalgratta tagaosa saanud kusagilt niiskust, sest näiteks tagaratta kodarad said uue nikli).


Restaureerimise käigus sai ka asendatud mõned puuduvad ja purunenud detailid (pedaalivõll, pedaalilaagrid, õhukummide ketiga ventiilisüsteemid jt). Külge sai monteeritud ka ühest kolikastist võetud Tallinna 1941.a. numbrimärk, mis läbis samuti restaureerimiskuuri ja sai endale peale uue värvkatte.